Me astusime Nõo kooli füüsika eriklassi aastal 1964. Kõigil meil lootevedelikuga kaasas küüditamiste veoautomürin ja kasvueas poistena Hru?t?ovi sula. Stampi tampides järgneks nüüd enneolematute sovetiõuduste hala, kummatigi ei meenu küll miskit vastukarva punast Kalju Aigro koolist. Hoopis tõsikindlaid teadmisi ja siirast suhet õpitavaga mäletan.
1. katkestus
Õpetajad hoidsid meid halvimast ja andsid oma parima füüsikat õpetades. Teisalt oskan tänagi peast tsiteerida Pu?kinit ja Lermontovi vene keeles, aga ka Ernst Ennot, kel kodus õitsvad ristikheinad ning Heiti Talvikut, kes vene vangis löödi “mutta kontsaga”.
Imetlustvääriv, tänases kontekstis seletamatu oli tollane sallivus – minu isa sai Saksa piirikaitserügemendist ja Vene vangist vabaks ning tõusis Elva keskkooli direktoriks. Astus parteisse, ema nuttis, vanaisa vaikis. Isa võttis tööle Saksa poolel sõdinud Luis Paaveli (Indrek Hirve isa), kes maalis Elva kooli aulasse tohutu linnuseehitamise pannoo. Võttis tööle Ain Kaalepi, tollal soovimatu isiku – Soome vabatahtliku. Asutas murdeluule auhinna, mille esimeseks laureaadiks sai Jaan Kaplinski.
“Kuidas oli see võimalik?” küsisin korpusemehe Aigro käest läinud suvel Nõos klassi kokkutulekul. “Kas nii, et kommunistid ja fa?istid vennastusid rõõmsalt?” – “Aga me kõik olime sõbrad ju!” vastas vana koolimees elutargalt.
2. katkestus
Väike Hannes Varblane protestis koolis igast asendist, niikaua kuni mäletan. Tema isa ei astunud 1964. aastal parteisse ning oli sunnitud Kärstna kooli juhataja ameti jätma. Hannes tuli kooli, Hemingway, Ginsberg, Kerouac jt Ameerika kadunud sugupõlvlased ja biitkirjanikud Inostrannaja Literatura kaudu pidevalt kaasas. Kelle vastu või mille eest ta väljas oli, ei pööranud tollal tähelepanu, oli endalgi tegemist … Nüüd tean ja väärtustan, et küllap Varblasel oli kaugele arenenud vaba vaim – Varblane luges transtsendentaliste (Emerson, Thoreau). Temalt kuulsin, et iga riik on juba põhimõtteliselt inimvaenulik, et meil on valida, kas läheme võimuga koos rahva vastu või rahvaga koos võimu vastu. Aga võim ja vaim on nagu venoosne ja arteriaalne vereringe, mis südames kohtuvad.
Ise ma arvasin kuni ülikooli keskastmeni välja, et päris kommuniste polegi olemas – kõik teevad vaid lolle nägusid, aga sisimas kiruvad “vene värki”. Alles kusagil 1970. aasta sügisel sain aru, et vähemalt üks kommunist, ja mõjukas, on olemas küll – tutvusin Jaak Allikuga!
Erinevalt minust Varblane ülikooli komsomolkustega ei lävinud.
3. katkestus
Nelikümmend aastat hiljem on hallipäiste koolivendadega hea kohtuda – väärt mehed kõik, ei ainsatki tuulenuusutajat. Jah, lüürikuid tuli meie füüsikute hulgast õige mitu – Varblane ja Peep Gorinov (poeedinimega Ilmet) kõigepealt.
Läksin mina 2009|. aasta sompus septembril Annelinnas Varblase juurde, mõttes tema varase nooruse luulekogu “Taarnateel” – ilmavalust pedaal põhjas, surmast ja armastuse otsasaamise panegüürikast pilgeni. Kuid Varblase luules ja eriti publitsistikas pole isamaalist valskust, seda “lakitud vokki”, kui kasutada Vaapo Vaheri Kukus pillatud lausungit.
Varblase kodu seinad on täis plakateid kujundatud näitustest, laual Ahmatova, plaadilt tuleb Boris Greben?t?ikov, Piiteri ansambel Akvarium. Just lõpetanud Bob Dylani kirjutise.
Järame kanakoiba.
Varblane, äsja lõpetanud Pallase suurnäituse ülespaneku, räägib: “Kas tead, millise nobelistiga ma olen viina joonud?” Võtab kaelast medaljoni, millel number 818.
“See on Brodsky hauanumber Saint Micheli saarel Veneetsias.”
Jossif Brodsky oli 1968. aastal ülikooli 105. auditooriumis lugenud oma luulet. Pärast mindi Jaan Undi ja Kalle Elleriga Toomemäele peediveini jooma. Brodskyl ikka vene sinel õlgadel ?
Kõik tollased vene tegelased on nüüd Ameerikas, Iisraelis, surnud või mujal laiali. Läbi Toomemäe udu aimub minu meeltesse ainult mingeid venejuudi tüüpe, kes keerlesid Lotmani ja Superfinni ümber. Ei teadnud me siis, et too salapärane juudipoiss kogus materjale Gulagi arhipelaagi kohta. Kes tollal aimas neis hulgustes suuri laureaate ?
4. katkestus
“Aga kui me samal aasta suvel Gorinovi ja Sirje Kiini pulmi pidasime Puiestee sööklas?” küsib Varblane.
Pulmapoiss Gorinov, minu must ülikond seljas, takso tellisime sinise, valged lindid panime ümber. (Siinsega, palun ka mind lugeda seestpoolt õõnestajaks elik vabadusvõitlejaks!) Müüsin enne fiktiivpulmi, mis pidi esmakursuslased kolhoosiminekust vabastama, õllesaalis pileteid. Saadud raha vormistati kohe Marienburgi Õllefossas ümber – tea, kas tollane õllesõber Olev Remsu kinnitab ikka mu sõnu? Siis suundusime juhuslike veoautodega Ruilasse, kus Seltsimees Laps ehk Leelo Tungal elas.
Ruila rahvamajas laulis nooruke Jaak Joala, veidi vanem nääpsuke Marju Kuut tahtis meid üle vaevakaskede raagus sõnadega peibutada. Jõime saalis Gamza veini otse pudelist ?
Hipiländi, tolle kuuma ja suvise, lõpetasime Pegasuses, kus Viidingu Juss salvrätikutele epigramme vorpis. Üks oli selline:
“Koori koori Koorinof,
voori voori voorimees
Avinurmes puude vilus
Eesti sõdur pori sees”
Korjasin üles veel teisegi Viidingu tekstiga salvrätiku:
“Vaaditäis tatti?
nimeks Miilius Matti”
5. katkestus
Klassivend Gorinov, poeedinimega Ilmet, oli Avinurme apteekri poeg, kes õpetas mulle metsavendade laule, mida me täiest kõrist Mefistos ehk ülikooli klubi Tähe tänava keldrikõrtsis lõugasime. Kus olid KGB mehe seltsimees Londoni silmad ja kõrvad?
Aga siis, kui me Johnny B Elva tänava salongis vangitsefiiri lürpisime?
Me pilgar pikk, me olime õnnelikud. Kuni ?
? samal pimedal augustil sisenesid Vene tankid mürinal Prahasse.
Samal, 1968. aasta suvel otsustasime Gorinoviga Panso-kooli lavakunsti õppima minna. Legendaarse Rooma ja klassikalise õiguse professori Elmar Ilusa poeg Peeter Ilus kirjutas surematud “Vana vaksali” ja “Raagus sõnad” sõnad, mille Rein Rannap viisistas.
Kafka ja Camus’ tähenduslikku sulge vajanuks läinud aegade kirjeldamiseks.
Varblane ent paneb meie noorusaja luulekujundisse:
“valge laev
ta seilab minema
ülejäänu on vaev
raevus ülenev”
6. katkestus
Kuuekümnendatel ilmusid poolpõrandaalused käsikirjalised almanahhid – Marm, Hees ja Kamikadze. Õppisin mõned moekalt resigneerinud luuletused pähe.
Toomkooli tänaval, lavaka saalis, rääkis Panso, igat silpi enne suust välja laskmist huultega ette moodustades (muide, Lennart Meri tegi vahel sarnaselt!). Panin Alliksaart, Baudelaire’i ja Talvikut.
Panso, heatahtlik pilk silmis, ütles: “Hea kuju!” Mikiver vaatas kahtlustavalt -“Luhvt vist!” rääkis ta mulle hiljem.
Kästi mängida Dostojevski Idiooti – ma polnud lugenud. Väänlesin laval saamatult. Siis paluti lauda. Mul on hea hääl, aga viisipidamine lohakas ja rütm kehv. Järelkonkursile ma ei läinud – Igor Kurve sai minu asemele. Koos Peeter Tooma, Juhan Viidingu ja teistega.
Sellal olin juba Tartu ülikoolis äsjaavatud psühholoogias sees. Jüri Allik, Mare Pork, Mati Heidmets, Jaak Tamm, Mülleri Sass ? kui nimetada vaid mõningaid karaktereid. Ka Jaak (dotsent) Kohtla – hea sõber ja pullimeees tänini.
Varblane astus ülikooli eesti filoloogiasse võimsasse seltskonda, millest võrsus paarkümmend tänast kirjanikku ja meediategelast, teiste hulgas Iff ehk Ivo Linna, kelle eesti rahvas valiks presidendiks isegi siis, kui terve Muhu saar teda peidaks.
Mõlemad, nii Iff kui ka Varblane, said kevadeks eksmati. Prodekaan Linda Erikson nimelt soosis tõsiseid keeleteadlasi, mitte mingeid luuletajaid ega lauljaid. Ja veel televisioonis esinevaid iseäranis.
7. katkestus
Ja nüüd räägin teisest Nobeli laureaadist, Aleksandr Sol?enitsõnist, kes meie sotsioloogialabori kitsukese toas, marksumaja tagahoovis, kuhu pidevalt kandus keldris tapmist ootavate koerte kiunumine, Ülikooli 16, kuulas morni näoga tudengihakatiste ärplemist. Kus Kaplinski ja Vooglaid arutasid Eesti Kodu kui sotsioloogilise mõiste uurimist.
Jõelaeva madrusest propaganda kindralmajoriks ja seejärel Tartu ülikooli rektoriks tõusnud Arnold Koop ajas Vooglaiu parteist välja. Räägiti, et viimane läti kütt Arvids Pelse, NLKP parteikontrolli pealik ise olla halastanud ja teinud Vooglaiu “parteivastase” tiitli “mitteparteiliseks”. Koop aga nimetas vene ja eesti dissidentidest kubiseva sotsioloogialabori ümber – kolm korda võite arvata milleks? Kommunistliku kasvatuse laboratooriumiks!
Sol?enitsõn oli aasta hiljem juba nobelist ning 1974. aastal Nõukogude Liidust välja saadetud.
Kus aga Varblane?
Nagu väle värvulinnuke lendas ta mujale. Me kõik tegime eelvalikuid tollal, mis nüüdse metatarkuse juures head-halvad või halvimad näivad. Varblane kirjutab, et “alustasin halvasti, aga millegipärast teist teed ma ei leidnud”.
8. katkestus
Kord olevat Varblane esikus kingi jalga ajades kogemata kängitsenud end oma poja moekatesse jalavarjudesse. Pahandamise peale ütelnud: “Vaata, poeg! Ma võin ju sinu kingades käia, aga sina pead minu geneetilise koodiga elu lõpuni elama.”
Ma ei tea Varblase vahepealsetest käikudest palju ? Teisele poole maapalli, kuhu elama sattusin, teated Varblase tegudest ei ulatunud.
1997. aastal ajasin telekaameraga Long Islandil nobelist John Steinbecki jälgi. Tema lesk Elaine näitas Sag Harbouris paadisilda, kus minu telematk “Teekond Charliega” viis mind osariike pidi üles kuni Maine’i, kus lõpetasime Rocinante jälitamise. Washingtonis ajasime kliima ja poliitikamehe, kah-nobelisti Al Gore’i jälgi.
Miks Al Gore selle tiitli sai – ilmselt poliitika ja müügimehe olek aitasid. Aga ma ei usu seda kliimajuttu, mida nüüd Kopenhaagenist puhutakse – 1000 limusiini ja 100 lennukit põletavad beduiinimusta verd koletul hulgal, ei muud. Pigem kuulan Anto Raukast, et inimkond mõjutab maakera kliimat vähem kui 1%.
Varblane olla Tartu Vaimu kujul vahepeal Euroopasse viidud, kus ta aga lõpetas Brüsseli vangimajas. Varblane olevat lühinägelikuna ajanud kiriku ees seisvad bussid segamini. Teised sõitsid edasi Londonisse, aga Varblast ei lastud üle Inglise kanali. Vaene kultuurisaadik Tamara Luuk nuttis silmad peast. Seda lugu räägib Madis Mikko mulle Kukus.
9. katkestus
Suvel nägin Valli baari ees Karl Martin Sinijärve.
“Anna Varblasele sinekuur!” soovitasin.
“Varblane saab molli!” praalis esikirjanik.
Tatari tänavas kohtasin veidi räsitud Varblast. Andsin talle 100 krooni.
On kiuslikult hea mõelda, et kord, kauges tulevikus, kui koolilapsed loevad klassiku värsse, võin mina kah hooletult visata: “Ah see Varblane, ta jäi mulle võlgu ?”
Nüüd ja siinkohal teen mina, Vaba Eesti kodanik, Varblase klassivend Kalle Mälberg, Eesti Kirjanike Liidule ametliku ettepaneku esitada Nobeli kirjanduslaureaadiks Hannes Varblane!
Kirjanduslike ja kunstiliste püsiväärtuste loomise ning üle riigikordade kestva eneseksjäämise eest kõigi kestvate nõmeduste kiuste!
*
Kõrve talus, Naha külas, Perävallas, kaanetava Karljärve kaldal