Teet Kallase “Traditsiooniline kogunemine” räägib noortest, kes olid lõpupeol leppinud kokku kord aastas, augusti lõpus, naasta oma õnnelikku koolipõlveaega. Komme oli detailideni läbi töötatud: kõik olid kohustatud ilmuma kohtumisele koolivormis, jooma teed, tegema salaja suitsu (äkki õppejõud näeb!), salaja hankima õunaveini ja seda ka salaja mekkima. Armunutel (kusjuures kiindumusi muuta ei tohi!) on teevalmistamise ettekäändel lubatud lahkuda laua tagant ning peitu pugenuna musitada. Kõige olulisem aga – mitte kellelgi pole mitte kunagi õigust noil kohtumistel oma päriselust rääkida.
“Meie”, mis kaitseb
Nii järgivad jutustuse kangelased seda kommet kaheksateistkümne aasta vältel. “Poisid” kannavad ?ortse, “plikad” minikleite, vaatamata sellele, et need õmblustest kärisevad. Itsitavad ja ootavad Rihardit, kes alatasa hilineb, nagu on talle antud rollis kohuseks. Ühel korral saabub aga Rihard ?ortside asemel oma tavalises ülikonnas – selgub, et ta pole teismeline nagu kõik ülejäänud, vaid täiskasvanud inimene. Ta rikub peo õhkkonna, jutustab klassikaaslastele, mis juhtus nende kõigiga nende kaheksateistkümne aasta jooksul. Kellest sai joodik, kes on üksildane ja õnnetu, kes pereelus pettunud, kes …
Ent Rihardit ei taheta kuulda võtta. Korralduses on selge sõnaga kirjas, milline karistus ootab seda, kes illusiooni purustada tahab. Teda ootab surm. Ja klassikaaslased mõrvavad Rihardi.
Selles jutustuses pole tegemist mitte ainult ja mitte niivõrd purunenud illusioonidega, asi on nimelt selles, et inimestelt on võetud “meie” mõiste, mis kaitses, päästis, aitas ellu jääda. Kui inimene ütleb “mina”, on ta justkui riides ühiskonnas ainsana alasti – tema peale näidatakse näpuga, teda vaadatakse õudusega, ta … tapetakse.
Ühiskonna jagatav “meie”
Teet Kallase novell huikab vastastikku vene dramaturgia klassiku Viktor Rozovi näidendiga “Traditsiooniline kogunemine”. Näidendi võti on täpselt samasugune: klassikaaslased tulid kokku. Ent edasi hargneb kõik teisiti: nad ei tohi mitte varjata oma olevikku, vaid vastupidi, nad peavad kaaslaste ees kõigi oma saavutuste osas aru andma. Kes kelleks sai, kui kaugele keegi oma karjääriga jõudnud on? Ning taas kord peituvad inimesed meelsasti ühiskonna lahkelt jagatava “meie” taha. “Meie” seisneb ametites, kohaasetuses ühiskonnas, edus, mis väljendub sotsiaalse hierarhia kärje ühe kindla kannukoha omamises. Nagu ka Kallasel, leidub üks, kes hakkab vastu inimeste justkui konveieriliinil pudelite külge kleepuvatele sotsiaalsetele etikettidele. Inimene on väärtuslik eelkõige selle poolest, et ta on inimene, isiksus, selle poolest, et ta on korralik, heasüdamlik, mitte aga selle poolest, millise koha millises tugitoolis ta hõivas konkurentsis ja võitluses endasarnastega.
Viktor Rozovi tükk on puhtalt psühholoogiline, seal ei tapeta kedagi, kuid seegi istutab hinge kibeda üksinduse tunde, sest see on teadagi kõigi nende saatuseks, kes on valmis olema tema ise. (Võib lisada, et “sotsiaalse varjumise” ja inimeste õigusetuse teema läbib ka teise vene näitekirjaniku, Aleksandr Volodini näidendit “Viis õhtut”.)
Ulmeline ja reaalne “meie”
Kuulsal inglise näitekirjanikul John Boynton Priestleyl on vaimustav näitetükk “Inspektori visiit”. Teatud isik ilmub inspektorit teeseldes auväärt väikekodanlaste majja ning etendades osavalt ülekuulamist, tõestab, et igaüks peolaua taga istujaist on süüdi õnnetu enesetapu sooritanud neiu surmas. Keegi ütles talle ära toetuse, keegi oli süüdi tema vallandamises, keegi jättis ta rasedana maha …
Valeinspektor ja hukkunud näitsik on üldistav kujund, paljastus toimus, kuna järgitud oli vormi, millele olid valmis alluma kõik.
Mis segas aga lõpus lausa iseendid hirmutanud näidendi tegelastel juba algusest peale korralikult käituda? Aga vaat mis: kõlblus pole nimelt ühegi ühiskonnakogumi kohustuslikuks käitumisnormiks. See on iga inimese vaba valik, tähendab, individuaalne, vaid seda konkreetset isikut iseloomustav. Võib öelda, et tegemist on isikupära – hea või halva inimese – ent mitte mingil juhul mitte eduka või edutu ühiskonnas kooseksisteerimise, asitõenditega. Priestley tegelaskujud sooritasid kuriteo kombekuse vastu, ületasid piirid, mida pole seadustes kirjas ning mida ei saa kohtus menetlusele võtta. Oma tegusid sooritades olid kangelased oma karistamatuses kindlad. End inspektorina esitlenud hull tõstis nende teod ajutiselt kõlbluse tsoonist juriidilistesse piiridesse, mistõttu inimesed sattusid segadusse, ehmusid, hakkasid kahetsema. Seejärel asendatakse ulmeline vorm reaalsega ning autud inimesed võtavad südamerahuga sisse neile ühiskonnas eraldatud väärikate ja ausate isikute kohad.
Teadmatuse “meie”
Vladimir Nabokovi romaanis “Kutse tapalavale” mõistetakse kangelane surma, sest ta pole selline nagu kõik teised. Lõpus me mõistame, et kangelane sattus papist, kunstlikku nukumaailma, mis variseb kokku hetkel, mil kaotame sellesse usu, lõpetame selle kartmise.
Sellega lõpeb ka Nabokovi romaan. Ent oleks olnud põnev teada, mida nõudnuks nood olendid Cincinnatuselt selle eest, et ta võiks omandada õigust rahulikule elule nende keskel, järjekordse aresti, järjekordse vangla, järjekordse surmaotsuse ohuta?
Lõppude lõpuks teame me väga hästi, et inimene on võimeline alluma eranditult kõigile ühiskonna reeglitele, kuid ikkagi mingil moel nõudma individuaalsust. Isegi, kui ta seda asjaolu ise ei tunnista. Nii juhtub Franz Kafka romaanis “Protsess”, kus kangelane satub teatud müstilise õigussüsteemi masina rataste alla, mis ta puruks sõtkub, tema üle kohut mõistab, määrab talle surmanuhtluse ja tapab ta, andmata vähimatki seletust oma tegude kohta.
Nii ulmeline kui Kafka romaan ka ei tundu, olgu tegelaskujude toimingutel kui tahes jaburad ja absurdsed põhjused, ikka tunneme sisimas – kõik siin on tõsi. Et meie rahulik elu, kus tundub, et meid miski ei ohusta, võib iga hetk kujuneda hoopis teiseks – eluks, kus haaratakse ja tapetakse õigust mõistmata, järgides kõige tobedamaid süüdistusi, kus inimene, väljudes kodunt, ei tea iial, kas ta ikka koju naaseb. Elus, kus kõik on habras, laialivalguv, justkui õudusunenäos, millest pole võimalik üles ärgata.
Julgus ja “mina”
Teemas “kas olla nagu kõik või olla sina ise”, nõustugem, on üks imeline pööre: ulmelised, absurdsed, ekspressionistlikud ja realistlikud teosed tunduvad meile ühtviisi tõepärastena, olles meie eksistentsiga otseses seoses. Sest me ei kujuta absoluutselt ette, kuidas käituda selle vabaduse piirangutes, mis meile ette antud on.
Kas tasub olla au ja moraalsuse suhtes tundlik romantik? Olla muganduja, kes muudab vaateid ja veendumusi vastavalt vajadusele? Otsida kaasosalisi või toimida elus üksipäini? Kas kanda maski või kergitada kiivrikatet? Öelda minevikust lahti või pidada seda igavesti meeles? Arvustada teisi või ainult iseennast? Laulda kooris või soolot? Kas olla marionett või üritada lõigata läbi niidid, mis seovad sind erinevate omanike külge? Kas andestada enesele kõike, mida teinud oled? Aga teistele?
Kõige olulisem on minu meelest lõpetada “meie” ütlemine. Julgeda öelda “mina” ning vaadata, mis saab siis. Kuigi midagi head põhimõtteliselt oodata pole ilmselt mõtet …