Nüüdisaegsed keinistid soovitavad riigijuhtideks keemikute hulka ka majanduse toimemehhanismides orienteeruvaid spetsialiste, et tõkestada majanduse arenemist ebasoodsas suunas. Ma pole majandusteadlane ega usalda kohalikku eliiti, kes peab end selles valdkonnas kompetentseks ja vastutab Eesti käekäigu eest. Minu küsimus on lihtne. Miks Eesti ei liigutanud lillegi oma ainsa tööstust vääriva majandusharu päästmiseks? Transiiditööstuse tulu oli Eesti ärimeeste auga teenitud raha. Eesti valitsus oleks pidanud tegema kõik, et see meeletu rahahunnik Eestis hoida. Tänaseks on mitmed kohalikud ettevõtjad öelnud, et siin pole tõesti enam mitte midagi ette võtta. Ajude väljavool ja sellega ka tuleviku investeeringute, kindlustunde ja õnne haihtumine on hirmuäratav. Toffleri järgi on just need põhilised riiki alalhoidvad tunnused. Milleks meile riik, kui pole rahvast. Parem ehitame tunneli ja liitume Soomega. Ilmselt pole ka see enam võimalik, sest Nordstreami toru on risti ees.
Pada sõimab katelt
Olgu, meil oli pronksiöö ja enne seda oli ja on meil eestlaste-venelaste vaheline igipõline vaen, kus teineteist süüdistatakse inimsusevastastes kuritegudes jne. Aga miks on see seotud transiidi mujale suunamisega?
Igapäevaselt on äri ikkagi äri ja raha on raha. Täpselt selline suhtumine kehtib eri rahvusest ja riikidest ärimeeste kohtumistel, olgu nad eestlased, venelased või ameeriklased. See on globaalne maailm, piirideta piiritus.
Kahjuks peab tõdema, viidates ajaloosündmustele enne II maailmasõda, et Eesti valitsusel on kalduvus olla rahvast targem. Valitsus teab, et Eesti-Vene ärisidemed kahjustavad mõlemat riiki. On ju Eesti piim ja IT-saavutused Venemaale sama kahjulikud nagu Vene tankid Eestile, millega võiks lõpuks anda mõistele “Eesti sõjavägi” tähenduse. Meie lennuväe kaptenid ootavad juba 20 aastat pikisilmi esimest hävitajat. Sarnaseid näiteid võib jäädagi tooma, sest naabritel on alati ühiseid win-win huvisid.
Vene-Eesti sõpruskohtumine
Eesti valitsus on nagu solvunud plika, kes takistab Friedmani loodud monetaristide ühiskonnamudeli rakendumist, mis sümboliseerib lääneeuroopalikku win-win ühiskonda, kuhu trügib ka Venemaa. Nüüdsest ju kehtivad WTO õigused ka roostetanud eesriide taga. Kuigi jah, Venemaa asepeaminister Ivanov tunnistas pärast Kalevi hiigelkaotust CSKA-le, et “me kõik ju teame, miks Eesti-Vene suhted on sellised, nagu need on!”, lubades jätkata suhete sügavkülmutamist. Kui Venemaa välispoliitiline sõnum Eestile on üks ja Euroopa Liidule teine, siis tekib küsimus, kas Eesti ei kuulugi enam Euroopa Liitu?
Seega, kahjuks või õnneks, päästaks Eesti majanduse paradoksaalsel kombel meie ainuke “vaenlane”, Venemaa. Ajakirjanik Jaanus Piirsalu on kirjeldanud postmodernset kaost Ust-Luga sadamas. Ilmselt rõõmustaks ka sealne omanik soojade suhete üle Eestiga. Selle riigi alati põhjatu turg on avali nagu hundi kurk. Aga Ansip sõidab saatjaskonnaga hoopis Ningbo sadamasse Shanghais, et unistada Hiina konteineritest, mis pidid juba mõne aasta eest loksuma Euroopa moodsaimasse Muuga sadamasse. Peaministrile niipalju teadmiseks, et maailma suurimad konteinerlaevad jookseks liiva kinni, sest Taani väin on liiga madal. Nüüd pole Muuga sadamas enam nafta haisu ega söetolmu, rääkimata planeeritud 5000 ha suurusest konteinerterminalist.
Ningbo asemel oleks pidanud sõitma Moskvasse Trans-Venemaa raudtee moderniseerimise kavaga, mille Euroopa-poolseks otsaks ja ühtlasi Venemaa ukseks Euroopasse oleks paratamatult Eesti riik.
Eesti valitsusel oleks mõistlik visata Vene-vaen ajutiselt Toompea kolikambrisse, teha esimesena ettevaatlik, aga sõbralik samm naabri aias ning vaadata, mis juhtub.
Ilmselt midagi hullu ei juhtu. Globaalne masu on räsinud kõiki ja räsib veel kaua. Veelgi enam, võib juhtuda, et naabrid löövad käed ning esimesed vagunid musta kullaga vuravad jälle läbi Euroopa välisukse meie sadamasse. Kolikambri vaen võib aga Toompea keldris edasi kükitada, ega see sealt kuhugi kao …
Rahvusvaheline pronksmees
Ja lõpetuseks, kuna olen psühholoogiatudeng, tahaks käesoleva essee pöörata psühholoogilisse võtmesse. Mind paneb imestama, miks pole Eestis seni juletud tõsiselt analüüsida pronksiöö sündmusi!? Küsimus oli ju õhus – miks ei õhatud Euroopa ühes pealinnas seisvat nõukasümbolit juba 1991. aastal? Ilmselt uppus see probleem pronksiöö-järgsesse porisõtta.
Pronksiöö näol on tegemist kõige hirmutavama ja ilmekama sündmusega Eesti ajaloos pärast II maailmasõja eelset perioodi ning enne vabariigi taassündi. Pronksiöö analüüs aitaks eestlastel paremini mõista Eesti tegelikku olemust ja positsiooni maailmakaardil, tuletaks kohalikule vene kogukonnale meelde, et nad pole juba ammu võõrad selles riigis, ning mis kõige tähtsam, oleks objektiivne tõlgitud teave tervele maailmale tuttavas inglise keeles. Ajaloo mitmeti tõlgendamine on tõesti kopa ette visanud. Siinkohal teen ettepaneku moodustada uurimisrühm, mida hakkab juhtima erapooletu nõukogu erinevate riikide esindajatest.
Selle esseega ei soovi ma kindlasti minna ajalukku kui massirahutuste õhutaja. Minu eesmärk on vihjata uuele tuumapommikesele, mille taimer-sütik käivitus pronksiööl. Tuntud USA sotsioloog David Phillips on väga veenvalt tõestanud meedia mõju massipsühhooside tekkele. Nimelt avastas ta, et 1940-1960ndatel USA kõige mainekamates ajalehtedes avaldatud esiküljelood suitsiidijuhtumitest kasvatasid suitsiidide arvu ajalehe mõju piirkonnas järgmiseks kümneks päevaks 10%. Tõmmates paralleeli pronksiöö ja selle essee vahel, loodan siiralt, et II maailmasõja järgse meediauuringu tulemused ei ole mugandatavad tänapäeva Eesti ühiskonnas, sest mul on sõbraga kihlvedu, kus ta väidab, et praegune Eesti Vabariik kestab kauem kui esimene.
Täna juhib veel esimene Eesti, aga paari aasta pärast võib juhtuda, et teine Eesti paneb mööda ja siis jään mina kaotajaks.