Lugu algab iseenesest banaalselt. Et lavastaja Aas tuleb püünele ja räägib, et tema tahtis filmi teha, aga raha ei saanud ja nüüd me näeme seda filmi siin, kinos küll, aga lina ees, ja et projitseeritagu see pilt linale läbi oma vaimujõu ja -silma. Et, oot. Stopp. Oot-oot, poisid, see läheb teil kohe käest ära, tunneb Kowalsky, vana teatrihunt, mõnusas punases toolis, kokakoola käes. Aga ei ole nii.
Jah. See on suht lihtne lugu. Ei, siin ei ole maailmapurustuslikke võpatusi. Aga see töötab, sellisena, nagu ta on. Sest ta on meie ajas. Ja nii lihtne see ongi.
Peategelane Jüri võbeleb ja pöörleb ümber oma telje, paar laksu viskab neljameetriste aisadega üle võlli. Ta püüab ellu jääda. Vaimselt terveks. Elama jääda oma pea sees. Selles huntide ulust täidet impeeriumis. See lugu on nagu road-movie tegelase pea sees. Jüri on maalikunstnik, kes kujundab viineripakke. Igal õhtul. Kella kümneni. Ja kui ta hakkab esitama küsimusi, iseendale, siis muutub ta tropiks. Sest enda käest küsida ei ole norm. Norm on tegutseda. Istuda ja hiirt nikkuda. Ja – mis seal salata, mitte küsida on lihtsam. Selles ei kahtle keegi.
See hinnanguline sisukokkuvõte kõlab lihtsakoeliselt, aga ärge laske ennast sellest segada. Sest lavastus ja eelkõige dramaturgia, seda ei ole.
Kui Aasa-Ott Aardami esiklavastus Uues Teatris oli rahulik ja hillitsetud ja kannatas natukene julguse puudumise või eneses kahtlemise all, et kas ma siin julgen kaugemale minna, või kas seal on lahendus ikka õige ja hea, siis “IDentiteedis” on Aas nendest hirmudest lahti saanud. Ja tulistab. Maitsekalt ja kujundlikult, meeleolu vallates. Millele, ärgem salakem, annab tugevalt kaasa Ivar Põllu lavakunstnikutöö. Hillitsetud ja vaimukas.
Ja vaimukas, selle sõna parimas tähenduses, on ka tekst. Suisa imekspandavalt, ootamatult vaimukas. Muuhulgas pikitud fraasidega, mis ülikoolilinnas võiksid ärksamate tudengite hulgas käibesse minna. Aas on selle tekstiga ilmselgesti dramaturgiline üllataja. Ühelt poolt on tekst ise fragmentaarium, pildikeste rida, mis on omavahel suht lõdvalt seotud, aga ometi jookseb sealt kindel, raudkindel narratiiv. Ent – ilma, et narratiiv häirima hakkaks. Noh, umbes nagu romaanis novellides. Tavaliselt on nii, et kui tekst läheb teadlikult padunarratiivselt rajalt minema, tahtes siiski lugu säilitada, tekib probleem narratiivi doseerimisega. Reeglina juhtub, et narratiiv jääb ülimaks ja tekib küsimus, miks üldse faabulat hakitakse, või veel tihedamini saab strooganovist hakkliha. Aas seevastu saab narratiivi doseerimisega mänglevalt hakkama. Kõik on paigas. Isegi kõrvalliinid. Taandudes narratiivist on ometi olemas nii pea- kui kõrvalliini narratiiv. Kõva sõna. Mõnus.
Ning sama printsiip toimib ka stseenisiseses dialoogi ülesehituses. Kalamaja Sokratese telefonikõne Eesti Saatkonda Eesti Vabariigis on juba kõrgem pilotaa?.
Ja tükk on hästi näitejuhitud. Ja hästi mängitud. Ja Raimo Passil on püss ikka eriti lahti.