Tuumaenergia – jõuline kujund, mida on süvendanud müstifitseeritud aatomiteadus ja ruutmeetrite viisi pilte tuumajaamadest kui tuleviku ja õnne allikatest. No mäletate neid küll, kus valgetes kitlites mehed-naised seinatäite nuppude ja tulukeste ees seisavad ja meile energiat nõiuvad.
Kui pressida punast nuppu
Märgid on olnud sedavõrd jõulised, et tuumausk, -lootus ja -armastus on vallanud valitsejate päid sedavõrd, et tõsimeeli hiilitakse ühele Pakri saartest plaaniga sellele Natura alale tuumajaam rajada. Akadeemikud ja ärilased hõiskavad üksteise võidu, et ilma tuumajaamata saame me hukka.
Kas on aga võimalik, et hukka saame hoopis tuumajaamaga? Kui mitte füüsilises, siis näiteks majanduslikus mõttes.
Jättes kõrvale tõsiasja, et Skandinaavia graniidikiht pole kaugeltki nii stabiilne ja püsiv kui ette kujutatakse ning selles on toimumas märkimisväärsed tektoonilised muutused (loe: oht tuumajäätmete maa-alusele hoidlale), vaatame (loe kõrvalolevast kastist), mis on juhtunud maailma suurima tuumareaktori ehitusel Lääne-Soome saarestikus Olkiluotos.
Üks eeldatult parima haldussuutlikkuse ja tehnoloogilise võimekusega Eesti ministeeriume, kaitseministeerium nimelt, asus ehitama betoonist, terasest, klaasist ja lampidest seadet. Üht ausammast. See ausammas ei tööta tänaseni. Mis saab siis sellest, kui püüda luua tehniliselt keerukat objekti, mis peaks töötama?
On ilmne, et Eesti tuumajaamal ei leita ehitamise käigus vigu vaid ühel juhul: kui neid ei otsita, ja ilmselt ei suudetagi otsida. Kui peaminister või majandusminister või president vajutab kunagi kauges tulevikus ehk Eesti tuumajaama sümboolset käivitamisnuppu, ei oska ta aimatagi, et on hoo sisse andnud ei muule kui pankrotipesale.
Kas täisvõimsusel või üldse mitte
2013. aasta 1. jaanuarist kehtib Eestis elektrienergia vabaturu põhimõte. Kui kaabliühendusi Soome ja Rootsiga on juurde tulnud, on tegu Põhjamaade vabaturuga. Elektriturul saab voolu müüa vaid ulatuses, mis ära kasutatakse. Kõik voolupakkujad pakuvad oma hulga ja hinna iga tunni jaoks ning kõik pakkujad saavad selle hinna, mille pakub viimane ja odavaim.
Ja siis me oleme seal oma tolle piirkonna selleks ajaks ilmselt kõige kallima tuumajaamaga. Hea oleks olla viimane pakkuja, aga tuumajaama omapära on selles, et see töötab kas täisvõimsusel või ei tööta üldse. Aga viimane pakkuja on enamjaolt alati paindliku võimsusega energiaallika omanik ja tema hind võib olla (ja ilmselt ongi) tolleks ajaks siis Põhjamaade kalleima tuumajaama omanikule (see on see meie jaam) valusalt odav. Nii ei olegi muud võimalust kui selle Eesti oma jaama kohustused pankrotisaunas maha pesta.
Eesti oma tuumajaam, väidavad selle pooldajad, on möödapääsmatu eeldus selleks, et tagada varustuskindlus. Selleks puhuks, kui näiteks tuul ei puhu (seda taastuvenergia pooldajaile rõhudes). See sõltumatus ehk võime vajadusel igal hetkel voolu saada, maksaks siis tuumajaama puhul 35-40 miljardit krooni tänastes hindades ja annaks tulemuseks 600 MW võimsuses energiat.
Võrkturunduse ohvrist
Mis on alternatiiv? 2 kW diiselmootoriga töötav ja automaatselt käivituv ning digitaalmuundiga elektrigeneraator maksab täna 8000-10 000 krooni. 600 MW võimsuse saamiseks on neid vaja 300 000 (igale perele üks!) tükki ehk siis hind, mida nende eest maksta tuleks, on 3 miljardit krooni. Seda vooluallikat jaksaks iga pere isegi kaasas tassida. Mitte, et me nii tegema peaksime, aga see on näide varustuskindluse tegelikust võimalikust hinnast võrreldes tuumajaamaga. Kui jätame tuumajaama ehitamata, siis üle jäävast 30 miljardist kroonist jätkuks pea pooleks sajandiks.
Kui suur osa on selles tuumajaama soovis telepoe efektil, kus esitleja loob teile esmalt mulje, et ilma järjekordse porgandihakkija või tolmuimejata olete te lihtsalt puudega ja loll?
Vahetu päikeseenergia kasutamise võimalused on ka näiteks USA-s sedavõrd head, et kogu riigi vajaliku elektrikoguse suudaksid nad toota täna 300 x 300 km pindalal paiknevatest päikesepaneelidest.
Ühes seltskonnas kõneles võrkturustuse ohver mingist imetolmuimejast, millele tal mingit kasutust polnud. Kuna see olla nii kallis, kasutavat ta ikka oma vana ja odavat. Küsis, kas keegi on valmis selle talt poole odavamalt ära ostma. Soovijaid ei leidunud.
* * *
Soome Olkiluoto reaktori praak
Reaktori väline korpus keevitati kokku Poolas. Paraku kohas, millel puudus võimekus ehitada tuumaseadmeid. Keevitati käsitsi ja vigaselt. Avaused olid tehtud valesti ja pealekauba kukkus reaktorikorpus ehitamise käigus tellingutelt ning sai viga.
Soojusvaheti, milles tekitatakse aur turbiinide jaoks, ei olnud juba algselt vajaliku kvaliteediga, vaid see parandati sobilikuks.
Rõhukambri jahutussüsteemi pump ei toiminud, kuigi nii tellija (TVO) järelevaataja (STUK) kui ka ehitaja (Areva) olid selle juba vastu võtnud ja heaks kiitnud.
Reaktoripõhja betooni niiskusesisaldus oli lubatust kõrgem, mis halvas betooni kvaliteeti. Töö tuli ümber teha.
Reaktori survet taluva korpuse viis kuuest valatud variandist ei kõlvanud kasutuseks ja sel ühelgi ilmnes probleeme keevisõmblustega.
Tsirkulatsioonitorustiku kõik kaheksa toru tuli uuesti valada ning probleemiks oli ka projekteerimisviga, mille tõttu ei saanudki neid torusid testida. Uued torud polnud veel 2007|. aasta aprillis valmis, kui reaktor tervikuna pidanuks juba ammu voolu tootma.
Turbiinialused ehitati Indias ja nende puhul unustati, et Soomes on külmad talved: paisumisvahed suviseks soojenemiseks olid tegemata jäänud ning kogu töö tuli ümber teha.
*
See on vaid väike valik nendest tuhatkonnast apsust, millest Olkiluoto reaktori ehitus kubiseb.