Eelviimane
Jüri Pihl
Poliitstaadioni limukas
Jüri on kõrgele eale ja nappidele looduslikele eeldustele vaatamata üks edukamaid uustulnukaid poliitstaadionil. Sotsialistide koondis võttis ta oma ridadesse alles hiljuti, aga Jüri tõusis kohe keskmängija kohale. Trenni pole Pihl kunagi teinud, võistlustel pole ta samuti käinud, kuid kõik see on tulnud talle ainult kasuks.
Kumminuiast parkunud peod
Poliitspordil on omad seadused, isegi omad loodusseadused, eriti sotsidel. Sotsid on vaeste, hüljatute, alandatute, solvatute ja rumalate partei. Küsime, kes on vaeste patuste suurim sõber? Eks ikka miilits. Jüri on miilits ja sellest piisab, poliitika on retsidivismi kontsentreeritud väljendus, nagu ütles vana hea Väitsa Mäki.
Jüri Pihl on eesti sotsialismi peegel, tuli eikusagilt ja tõusis kohe Mikserite ja Kreitzbergide kohale sotside ülemjuhatuse etteotsa. See on mõistetav, sest kuigi sotsid on südamelt väga head inimesed ja mõnes osas isegi üle keskmise intellektuaalsed, on nad täiesti kasutu ja abitu seltskond, neile on vaja kindla käega juhti.
Pole paremat valikut kindla käe kohale kui Pihl, kelle kumminuiast parkunud peod on võimelised enamaks tui tavapäraseks sotsmasturbatsiooniks. Me oleme liiga sageli kinni idealistlikus ja elukauges ilmavaates, mille kohaselt meid valitsevatel isikutel peaks olema rahva mandaat, teiste sõnadega arvestatav hulk valijate hääli.
Kerjuseabi korras
Tallinna linnas on see hoopis teisiti. Koalitsiooni moodustavad kaks poolpunast parteid jumala armust. Kesikute hääled on täielik vuuduu, need pole Edgari tegu, vaid rahvusvahelise õiguse, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja euroopaliku tavamõistuse raames saadud, vaid Mart Laari kingitus, kes seadustele ja tervele mõistusele sülitades andis kunagi illegaalsetele immigrantidele ja okupatsioonivõimude inimkilbile privileegi valida kohalikke omavalitsusi.
Tallinn pole demokraatlik institutsioon, vaid kerjuseabi apoteoos, Edgar sai võimule kingituse korras ja kuna ta ei ole kade ega vihapidaja inimene, siis võttis ta kampa sotsid, karmikäelise Pihli juhtimisel. Kindlasti tuleb paljudele uudisena, et sotsid ei saanud samuti seaduslike valijate hääli, vaid võeti koalitsiooni kerjuseabi korras, võimalik, et ka lihtsalt igavusest.
Mööbel olgu puhas
Üksi on kaunis tuim raekojas istuda, ikka on vaja kedagi, kelle peale halba tuju või toiduülejääke valada. Sotsid sobivad raekoja mööbliks suurepäraselt, võrreldes taburettide ja kummutitega on sotsidel mitmeid olulisi eeliseid – nad tulevad vile peale ise kohale, hoiavad mööblikatte omade vahenditega puhta ning kiidavad sulle takka, ükskõik, millist lima sa ka ei ajaks.
Pihl on saavutanud ennenägematu sportliku tulemuse, seda tuleb tunnustada, esimest korda spordi ajaloos saavutas rajakate auhinnalise esimese koha.
Viimane
Peapiiskop Põder Pärnust
Hull kristlane
Põder valmistus avalduse tegemiseks väga kaua, nii et pole ka imestada, et tema sõnum jõudis vabariiklikusse ajakirjandusse. Luteri vaimulikud teevad väga sageli avaldusi tähtsate ühiskondlike valupunktide küsimuses. Jämedas joones võime luterlike eliitpappide pressiteated jagada kolme rühma.
Rühmad
Esimese rühma moodustavad jõulusõnumid – jõul on käes; teise rühma moodustavad lihavõttesõnumid – lihavõtt on käes, ja kolmanda, kõige hämarama, ent samas otse südamest tuleva sõnumiterühma moodustab artikuleerimata inin ilmalikel riiklikel tähtpäevadel.
Põdra viimane avaldus on julge samm üle kaanoni tugevalt kindlustatud piiri.
Me ju kõik teame, et Eesti vabariigis pole probleeme, järelikult pole millestki rääkida. Kui vahel tekibki ajutisi möödaolekuid, siis pole kunagi tegu poliitilise, demograafilise, juriidilise ega majandusliku ämbriga, vaid ainult ja alati järjekordse vaimuelu mõõnaga. Neid mõõnasid tunnevad peensusteni punaprofessorid, soome ajakirjanikud, feministid, pederastid ja luteri pastorid.
Põdra ekspertiis
Tuleme siis Põdra avalduse sisu juurde, Põder nimelt leidis, et kirjanik Kivirähk on vormi minetamas, nimelt polevat luterliku ekspertiisi kohaselt Kiviräha “Hoiatage inimesi, seltsimees pastor!” tasemel.
Ma kasutan siinkohal võimalust ja juhin väga austatud Põdra tähelepanu selle, et Eestis ilmub meeletutes koguses sitta kirjandust väga sageli. Mathura, Raudami, väikese Emaehini, Käsperi või mis veel hullem, mõne tohvri-tüüpi naiskirjaniku sulest nagu näiteks raske kirjutamispuudega Marion Andra, kelle hirmutegude eest tuleks hoiatada nii moslemeid kui ka kristlasi. Olge head, piiskop Põder, hoiatage ristirahvast M. Andra väga halbade raamatute eest, need on roojased.
Raamatud pole aga nii hullud kui televisioon või raadio. Pastorid – hoiatage oma kogudusi tõsielusarjade, neegriräpi, eurovisiooni, ebaveenva pornograafia, telesarja “Renegaat” tüüpi dekadentliku meelelahutuse, spordiuudiste, klassikalise muusika käsitöötoodete, kuupikkuste armastusfilmide, vägivaldsete ja lollide multifilmide ning muude populaarsete ajupehmenemise ilmingute eest.
Aga milleks liialt vinguda, Põdra saavutus on suur asi ja väärt igati äramärkimist ja tunnustamist, enamus kristlasi ei märka elu lõpuni, et piibli kõrval on ka muid raamatuid olemas.