Vastiku varateismelisena elasin mitu-setu aastat Helsingis. Tegemist oli veel otsast juba repetava nõukaajaga ning Helsingi asus tollal Tallinnast umbes sama kaugel kui New York või Bangkok tänasel päeval. Ja pääseda sinna oli tegelikult raskemgi veel.
Salakaval isa
Raamatupoe Akateeminen Kirjakauppa keldris asus lai lauamängude riiul, mille kirjude karpide rida ajas Tartu koolipoisi pöördesse ja kreeni. Aga kui see koolipoiss Helsingi Ülikooli Eesti instituuti oma isa juurde nende ostmiseks raha vinguma lippas, arvas salakaval isa, et käed ja pea on mul täiesti tasuta otsas ja paberit, kartongi ja vildikad leian ma tema sahtlist. Eks siis tuligi kõik mängud ise välja mõelda ja valmis joonistada.
Alul katsetasin-proovisin oma mänge üksi nurgas kurjalt nohisedes, siis juba paari soome sõbra ja hiljem Tartusse naastes säälsete koolikaaslaste ja eriti julmadel juhtudel ka õpetajate ja sugulaste peal. Oli aeg, kui kõik Monopole joonistasid. Aga täiesti uued, seninägematud mängud tõmbasid igasugustele nukratele cover’itele muidugi vee peale.
Õhuloss sigaretisuitsust ja higihaisust
Olen pika tiiruga lauamängude juurde tagasi jõudnud. Läbi reklaami- ja disainitöö, luuletamise ning plaadi- ja raamatukaante kujundamise, läbi maastiku- ja arvuti- ja rollimängude. Peab tunnistama, et kõikvõimalikku tööd (nii loovat kui söötvat) tuleb endiselt teha, aga arvutimängud tüütasid mind õige kiiresti ära ning rollimängud jätsin ma aega ja vabadust neelava pahena maha juba umbes 10 aastat tagasi. Elan ikkagi ju selles maailmas siin ja mitte mõnes sigaretisuitsust ja higihaisust ehitatud õhulossis!
Kui pidada reklaamiputiiki, kirjutada ja joonistada ja maalida, aeg-ajalt reisida ja rännata, purjetada, raamatuid lugeda, inimestega suhelda, harva isegi mõtelda ning võib-olla koguni uusi asju välja mõtelda, ning selle kõige kõrvalt ka lihtsalt laiselda ja elada pisutki pere-elu, pole ju võimalik (ega ka vähimatki inspireeriv) istuda iga nädal mitu hämarat tundi ja oma kääbikust alter ego käekäigu pärast muretseda.
Telekas ja rollimängud
Rollimängud on noortele kindlasti küll mõistlikum ajaviide kui niisama hängimine ja ninanokkimine või kangialustes viinajoomine, aga ise olen sellest pöördumatult välja ja kõrvale kasvanud. Imestan siiralt, kustkohast võtavad inimesed selle jaoks aja. Tõenäoliselt nad lihtsalt ei maga ega söö. Sama lugu on teleka jõllitamisega. Kui uskuda turu-puru-uurijaid, siis vaatab keskmine eestimaalane üle viie tunni ööpäevas telemasinat. Olen paar korda elus (gripisena näiteks) jäänud telekast rohkem kui üht filmi järjest vaatama – väga trööbatud tunne jääb, nagu oleks liialdanud söömisega, istunud nätsuks venitatud koosolekul või pidanud üle Atlandi lendama.
Teleka põrnitsemise ja rollimängude mängimise võrdlemine pole muidugi aus. Rollimäng nõuab vaimset ärkvelolekut, teinekord ka pingutust, väikest fantaasiapuhangut, samas kui telekas eeldab vaid külmkapi olemasolu ja tuharalihaseid. Aga ajaviitena on mõlemad minu jaoks liiga nõudlikud.
“Ajaviide” on üldse üks jäle mõiste. Elage, ärge lihtsalt viitke seda aega, mis teile siin planeedil ja selles reaalsuses antud on!
Lauamängud versus arvutimängud
Käisime Priiduga Essenis lauamängude messil. Kui uskuda kohapealset reklaami ning ameritest fännide vaimustet tagasisidet, siis on tegemist maailma suurima oma ala sündmusega. Tallinna Motorex näib sellega võrreldes R-Kioskina. Ja kogu see saatanlikult suur mess tegeles vaid lauamängudega – arvutimänge ja muid ebapuhtaid suri-muri-tooteid sinna ei lasta. Okei, LARP ja rollimängud olid siiski tagumistes hallides (E-st edasi) esindatud.
Too palverännak lauamängumaniakkide mekasse kinnitas vaid niigi selget veendumust: arvutimängud, ka need, mida saab mängida mõnekesi või need, mida jauratakse üle veebiavaruste, ei asenda vähimalgi määral seda sotsiaalsust ja päris-asjad-päris-inimesed-päris-materjalid-ja-tekstuurid-tunnet, mida annavad ka kõige lihtsamad lauamängud. Inimene inimese vastu ilma mingi juhtmeräga või elektroonilise kanalisatsioonita ning puust ja papist klibakad (kahjuks ka plastikust) versus helendavad täpid vedelkristallekraanil.
Mootor ja mähkmed
Inimesed on minu käest küsinud, kuidas ma neid lauamänge ikkagi välja mõtlen … Et kas istun lihtsalt laua taha, mõtlen, et mõmm-mõmm … mõtleks ühe lauamängu välja ja mõtlengi vä?
Lihtsustatult kõlab vastus: jah! Ekstaole, enam-vähem nõnda see toimibki. Lauamäng koosneb mootorist ja mähkmetest. Karp ja kõik muu järgnev on juba turundus. Mootor (kuigi tihti inspireeritud mingist konkreetsest ajastust, loetud raamatust või nähtud filmist või unest) on see abstraktne toimimismehhanism, mis kipub rohkemal või vähemal määral olema kuiv ja matemaatiline, ning mähkmed on siis see temaatika, maailm, muinasjutt, ulm, mis sinna ümber kokku keritakse. Ühe ja sama mängumootori võib väikeste mugandustega panna toimima nii vanakreeka legendide, Tolkieni tehismuinasjuttude või Chicago 1930ndate maffiasõdade aegruumi.
Igal aastal luuakse maailmas umbes 300 uut mängu, millest vaid kümnendik saavutavad märgitavat edu. Mängulooja on iseenda töölaua kohale kummarduv mikrojumal, kes langetab otsused: II või I maailmsõda, tööstusrevolutsioon ja steam-punk või kiviaja esimesed tehnikaimed.
Joonistada end, selg ees, uksest välja
Minu suhted reaalteadustega, eriti selle kõige abstraktsema ja õelamaga neist, matemaatikaga, on olnud pealiskaudsed ja jahedad. Pole see ruutjuurjalgne hüdra mind juba lapsepõlvest peale sallinud. Ja pole ka mina teda torkima läinud. Keskkoolist ma lihtsalt joonistasin end, selg ees, uksest välja. Matemaatikatunnis näiteks klassikaaslaste rõõmuks koomiksit inimsööjaleopardist nimega Mummuline, või koostasin ruudulisel paberil labürinte. Viimaste sikerdamisel leiutasin enda jaoks mitu kavalat skeemi ja metoodikat, mille abil loodud keerdkäigud said eriti vastikud ja raskestilahendatavad.
Kunstiakadeemia tootedisaini teisel kursusel tabas mind verdtarretamapanev fakt – algasid tugevusõpetuse ja kujutava geomeetria loengud. Tundsin end täielikult reedetuna. Aga küllap on nii labürintidest kui ka matemaatikast olnud kasu ka lauamängude loomisel – suudan kõhutunde järgi juba ette enam-vähem paika panna õnne ja strateegiliste valikute vahekorra ja mängijate või käikude arvu suhte versus mänguplatsi ruudud, kaardid või hargnevate teeharude arv, mängu eeldatav ajaline pikkus. No nii laias laastus ja aeg-ajalt komistades.
* * *
Mängupõrgulised, mängude loojad
Meie võime siin oma soisel marjamaal igasuguseid raamatuid kirjutada ja igasuguseid mänge välja mõtelda, aga mängumaania tegelik epitsenter ja kõige karmim polügoon asub Saksamaal. Alul uitasid säälsetes metsades Goethe ja Schiller, hiljem vennad Grimmid, nüüd siis sellised hitimeistrid nagu Klaus Teuber, Reiner Knizia ja Wolfgang Kramer. Unplugged mängurite maailmas on nad sama tähtsad tegelinskid nagu Hermann Hesse või Günther Grass vana kooli saksameelsete raamatukoide hambus.
Grass kirjutas kammeljast, Hesse stepihundist. Minul on ka oma lapse tarvis varuks Hermann Hesse “Tibu”, üks tema vähemtuntud (ja senini veel kirjutamata) teos. See selleks. Teuber on loonud “Kataani” (Catan), “Lõvisüdame” ja “Barbarossa”, Knizia kokku nikerdanud “Sinise kuu”, “Kadunud linnad” ja “Medici”, Kramer omakorda “El Grande”, “Torrese” ja “Java”. Üks targem ja osavam kui teine. Raske on võistelda Saksamaa raskekaallastega, aga eks minagi olen käinud Arkaadia teel, üht-teist märganud ja üles märkinud ning varsti valmis gigantidega rinda pistma. Ei ma pelga saksu!
Eks sakslaste käes ongi kogu selle planeedi lauamängupõrgu. Angloameeriklased, mangastanlased (Jaapan), frangid ja muud peninukid ei ulatu lähedalegi. Mikistanis mängitakse küll väga süviti rollimänge ja kõikvõimatuid üksteise hakkimisrituaale veebis, aga paberist, puust ja papist mängude pealinn on siiski Essenis, turg Ruhri basseinis. Ei oskagi ütelda, kas saksmannid peaksid selle eest tänama pigem Lutherit või Guthenbergi. Soome esimene lauamäng baseerub “Kalevala” koostaja Lönnroti elulool, Võru tohtri Kreutzwaldi sebimistest on seiklus siiani joonistamata. Peaks vist ise ette võtma?
* * *
Mida lapsepõlves mängitud sai?
Kui mu praeguseks ligemale 100-aastane käpikusuurune vanaema veel Nõmmel pesiskles ja ma lapsena tema juures hoida olin, mängisime peamiselt trilmat ehk hiina kabet. See mäng meeldib mulle siiani. Olen ka ise sellest terve rea erinevaid teisendeid välja nuputanud. Malet mängisin isaga, vennaga nipsu ja erinevaid kaardimänge, venna joonistatud “Aafrika Tähte”. Päris “Aafrika Täht” (see on üks soomlaste leiutis), mida sattusin mängima aastaid hiljem, osutus täielikuks pettumuseks.
Praegu seisavad mu mänguriiulis aukohal “Katani asustajad”, “Carcassonne”, “Quoridor”, “Abalone” ja “Sõrmuste isanda” versioon klassikalisest “Riskist”. Viimase hankimiseks tuli näha kurja vaeva – seda ei leidunud lähemal kui Ameerikast ja säältki tuli seda läbi ussi kitsaskohtade ja kaitsekraavide mitme hää tuttava abil hageda. Vahepeal juba tundus, et Must Isand isklikult ei taha, et see mäng minu kätte satuks. Harva, kui mõne klassikalise mängu uusversioon midagi asjalikku lisab, aga “Riski” puhul tuleb tunnistada, et see LOTR versioon on kõvasti hoogsam ja huvitavam kui originaal.
Samas on mul riiulis ka terve rida karpe, mille ülimahukad reeglid on mu mängust eemale heidutanud. Loodetavasti leidub kunagi keegi teadlasekalduvustega tuttav, kes need endale selgeks suudab teha ja ka mulle kollokviumi või seminari korras need selgeks õpetab. Kiiret pole. Kui lauamängu reeglid hakkavad oma mahu poolest novellikogule lähenema, otsustan ma enamasti siiski ilukirjanduse kasuks.
* * *
“Mees, kes teadis ussisõnu” – mis see on?
Seiklusmäng “Mees, kes teadis ussisõnu” asub kaardimängude ja lauamängude hämaral piirialal. Mängus on maastikukaardid, millest mängu käigus moodustub ohtudest ja väljakutsetest kubisev mänguväljak, salapäraste ruunidega kaetud seninägematud puutäringud, kaabudega nupud ja mahlaselt illustreeritud mängukaardid raamatust tuttavate sõprade ja vaenlastega.Ussisõnade reeglid on lihtsad ja illustreeritud. Mäng saab selgeks paari esimese käiguga ning kestab umbes tunni jagu. Kaartidest kokku pandav mänguplats saab iga uue mängu jaoks eelmistest erinev ja seiklus kordumatu! Karta on, et pärast esimest tormilist mängu alustatakse kohe ka järgmist ja veel karmimat. Peksa saavad võrdselt kõik pimeda ebausu vormid – olgu see siis kohalik juhmakus või tule ja mõõga abil imporditud kolmainsuse kultus. Võidab, nagu loota ongi, ikka ja alati vaid mõistus. Ja kui hästi läheb, siis koos mõistusega ka sina!
Andrus Kivirähk: “Me läksime sõtta. See oli isevärki sõjaretk, sest meil polnud vähimatki lootust võita. Lõppude lõpuks oli meid ju vaid kaks – terve laia maailma vastu. Olime nagu kaks lehetäid, kes võivad küll üksikuid lehti õgida, aga kellel pole siiski mingit võimalust langetada tervet puud. Me liikusime lahingust lahingusse ja meil polnud paika, kuhu pärast edukat löömingut tagasi pöörduda, et seal puhata ning kojujäänutele kuulutada – me võitsime!”
Kui mujal maailmas järgnes kiviajale pronksiaeg ja sellele omakorda, pärast ohjeldamatut söepõletamist ka kauaoodatud raua-aeg, siis Eestis on asjad käinud lihtsamalt: aegade algusest kuni tänase päevani valitseb Maavalda pikk ja pilkane puu-aeg. Sestap on ka selle seiklusmängu karbis puust nupud ja puust täringud, millel harjumuspäraste mummude asemel hoopis salakavalamad märgid. Ja täring on ju kõige tähtsam asi siin maailmas. Kui ei usu, küsi oma mürgihammastega vana-vana-vanaisalt!
* * *
Õhtuleht, millalgi oktoobri keskel:
“Kui teha lauamäng, kus kutsutaks homosid mättasse lööma või emasid hävitama, siis oleks see ju ka absurdne ning ebanormaalne,” illustreerib Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku pastor Hermas Lilleorg tundeid, mis teda valdasid lauamängu “Mees, kes teadis ussisõnu” kirjeldust lugedes.
Hermas Lilleorg (40) saatis reklaamimehele ja lauamängude väljamõtlejale Asko Künnapile (38) kirja, kus ta uuele, Andrus Kiviräha menuteosega sama nime kandvale seikluslikule lauamängule “Mees, kes teadis ussisõnu” kadu kuulutas.
Õhtulehele ütles Lilleorg, et teda kui kristlast ja kahe lapse isa häirivad mängu kirjelduses eelkõige seigad, millega õhutatakse vägivalda: “Seal on konkreetsed asjad, mis minu arust ei sobi, nagu üleskutsed kirikud põlema panna või kloostrid maa sisse tampida.” Lilleorg ei ole oma sõnul lauamängu veel käes hoidnud, info selle olemuse kohta hankis ta asjakohaselt veebilehelt.
Samuti kinnitab Lilleorg, et pole lugenud Andrus Kiviräha mõne aasta eest ilmunud samanimelist menuteost, mille põhjal mäng loodi. “Olen raamatut vaid väga põgusalt sirvinud,” tunnistab ta. Lisaks palub usumees arvesse võtta, et ei kõnele mängu ja teost taunides sugugi mitte terve nelipühilaste kogukonna, vaid eelkõige iseenda nimel.
“Ehkki olen koguduse liikmetega ja teistegi kristlastega sel teemal arutlenud. Nad on nõustunud, et see on selline natuke kurb märk ja minu sooviks oligi Askole kirjutades märku anda, et meie kodanikuühiskonnas ei ole mitte kõik tema looduga päri. Ma ei ole üheski teises mängus näinud midagi nii konkreetselt häirivat,” ütleb Lilleorg. Osa ühiskonna liikmeid võib tema sõnul mängu valesti mõista, nii et seda võib vaadelda isegi grupiviha õhutamise vahendina. Seega palub pastor oma kirjas Künnapil mängu suhtes midagi ette võtta.
*
Andrus Kivirähk on tuttavate käest kuulnud, et Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis olevat kirjanduse õpetaja olnud tugevasti ehmunud, kui lastel paluti kooli kaasa võtta nüüdisaegset eesti proosat, et selle üle arutleda. Mitmed õpilased olid valinud Kiviräha “Mees, kes teadis ussisõnu”. “Neil olevat seal kirjandusõpetajaks üks nunn. Tema oli küll olnud ?okeeritud, et selline raamat üldse eksisteerib ja et veel nii paljud seda lugenud ka on,” muheleb Kivirähk.