Seekordsed valimised andsid Narva-Jõesuus teada, mis saab siis, kui valijad mõtlema hakkavad. Narva-Jõesuu oli paik, kuhu pärast eelmiseid valimisi kutsuti linnapea väljastpoolt – Andres Noormägi. Nelja aastaga näitas ta stagneerunud omavalitsustes, et hea tahtmise juures saab ka hullust olukorrast hästi välja tulla.
Õnnetute kaeblused
Narva-Jõesuu linnapeaks kutsutud Noormägi osutus kutsujate arvates igati sobilikuks kandidaadiks, kuid tal oli keskerakondlaste silmis üks väike miinus – kuulus teine IRL-i. Paluti tal siis avaldus kirjutada ja oma liikmeks olek peatada. Noormägi seda ka tegi. Ainult IRL-is ei saa liikmeks olekut peatada, saab vaid välja astuda. Kutsujad sellele ei mõelnud. Kuna Noormägi oma lubaduse (kirjutada avaldus peatamiseks) teoks tegi, siis leidis ta, et on kohustused kutsujate ees täitnud ja asus tööle.
Õige pea, juurelnud linnavalitsuse tööstiili, tulude, kulude ja eesmärkide üle, suundus ta volikogusse ettepanekuga koondada kaks abilinnapead, kes suurt kasulikku ei teinud ja ainult palgaraha kulutasid. Volikogu oli nõus. Siiamaani kembeldakse selle üle, kas niimoodi ikka saab teha. Kuid fakt on see, et aselinnapeadeks olid just needsamad, valimised võitnud nimekirjade juhtpoliitikud ja Noormägi töölekutsujad.
Loomulikult kõlasid kohe ähvardused, et ega see niimoodi jää. Ajaleht Kesknädal pühendas Noormägi nurjatule isikule ligi poole oma ühe numbri mahust, algasid protestid ja kohtuvaidlused.
Linnapea tatis kala
Noormägile oli see kui hane selga vesi ja ta asus seda pingelisemalt oma meeskonda looma ning käima lükkama kuurortlinnale olulisi asju. Parkimine, heakord, suplusturvalisus. Paneme sinna otsa ka uue Meresuu spaa, mis tema ajal avati ning veel mõned algatused (kas või skandaalne silmuralli) ja saame üpris kosutava paketi. Kohalike jaoks muljetavaldav, kuid mis sest kõigest, see rohkem turistidele. Toob jah maksuraha, aga ei tea ikkagi.
Kuid üks asi läks kõigile hinge. Linnapea tahtis kala. Ja ei saanud aru, miks iidses kalurikülas seda osta ei saa. Euronõuded pidavat segama. Tõepoolest, nende järgi peab niipea, kui silk maale tuuakse, algama üks äraütlemata keeruline jant selle kala jahutamise-transportimise-müümisega.
Aga linnapea ei andnud alla. Ta luges läbi kõik paberid ja mõtles. Peagi tekkis Narva-Jõesuu sadamasilla juurde vette ujuv pontoonsild ja trapp sellele minekuks. Ning siis kalameeste paadid selle äärde. Koos kalaga. Sest kui kala müüa paadist pontoonile, siis pole teda maale toodud ja kõik need imenõuded ei kehti. Ja inimene võib pontoonilt endale kuuluva kalaga minna, kuhu tahes ja temaga teha, mida tahes. Eraomand, teadagi.
Kala otsustas asja
Tulemuseks olid kohalike enamushääled linnapea meeskonnale värsketel valimistel. Sellel kõigel ei olekski nii suurt tähtsust ja mida siis üks mõtlev linnapea ikka ära ei ole … Aga kui meenutada taas kord neid eelmisi valimisi, siis sai üks endistest, lahti lastud aselinnapeadest tuntava portsu hääli sellega, et lasi mitusada kilo räime poole kilo kaupa kilekottidesse pakkida ja jagas neid siis tublidele linnakodanikele kingituseks. Ja võitis valimised. Mõelda vaid, kõigest kalaga! Mõelda vaid, kala peale mõelda!