Aimar Ventsel (AV): Miks te “Ilusa maa” üldse kirjutasite?
Rein Rannap (RR): 1982. aasta kevadel ilmus see raamat (Hando Runneli “Punaste õhtute purpur”), mis korjati poodidest ära. Aga kuidagi tutvuse kaudu õnnestus mul see endale saada. Ja kui ma seda lehitsesin, siis sain kohe aru, et luuletsüklist “Ilus maa” saab suurvormi kirjutada. Kõik osad lõppesid refrääniga “Ilus, ilus, ilus on maa, ilus on maa, mida armastan” (ümiseb). Nii ma tegingi kahe päevaga kogu muusika. See tuli hästi lihtsalt ja loomulikult. Mul oli kohe selline tunne, et need laulud kuuluvad kokku.
Kuidas seda aga nimetada? Minule kui klassikalise muusika taustaga inimesele oli selge, et see on kantaat: lisaks ansamblile peaksid seal olema ka koorid ja siis see ju ongi kantaat! Kuigi rokkmuusika vaatevinklist sellist asja nagu kantaat olemas ei ole, ooper on rokki üle võetud, aga kantaati pole vähemalt ükski tuntud tegija veel kasutanud. Uus teos, kantaat “Taevas ja maa”, mille kirjutasin sel aastal “Ilusa maa” kõrvale, on isegi 45 minutit pikk, see on juba oratooriumi mõõtu! Ehkki oratoorium on nimetus, mida tavainimene ilmselt pelgab, sest see seostub – ekslikult! – kirikumuusikaga. Kantaat on nagu laulude tsükkel, aga kantaadis on osad omavahel rohkem seotud ja ühendatud.
*
AV: Aga miks ikkagi hakkas edukas muusik omal ajal niivõrd riskantse asjaga tegelema?
RR: Aga see just erutas ja intrigeeris – isamaa, armastuse, looduse ülistus … ja nende looja ülistus. Ja siis ma leidsin teksti, mis sellega sobis. Oli selge, et tegemist on piiripealse asjaga, aga ma tahtsingi kombata piire ja vaadata, mida võib teha ja mida mitte. Väga paljud Ruja lood olid ju samamoodi tehtud, osa läks läbi ja osa mitte – need olid Koidula ja Runneli tekstidele -, raadio komisjon keelas ära. Ruja oli ju protestiansambel, kasutasime teda võimu vastu ära ja võimendasime muusika abil sõnumit. Ruja oli nii kunstiline eneseväljendus kui ka ideoloogiline seisukohavõtt.
Kui aga “Ilusa maa” ettekanne teemaks tuli, oli selge, et Ruja tavakoosseisus seda ette kanda ei anna. Ma pakkusin kantaadi Tartu Levimuusikapäevadele, see oli poolkinnine üritus. Kus mujal ma oleksingi saanud seda ette kanda! Ruja hoog oli selleks ajaks vaibunud ja Ruja ei oleks üksinda seda ka suutnud mängida, lisapillimehi oleks nagunii vaja läinud. Praegu küll ei tundugi “Ilus maa” enam nii keeruline, aga seda tuleb ikka noodist mängida, lihtsalt kõrva järgi sa seda ära ei tee. Alender töötas tol ajal ka Kasekesega ja me Alenderiga arutasime ja mõtlesime, et Kaseke võikski seda teha.
*
AV: Oli see ootuspärane, et “Ilus maa” ära keelatakse?
RR: Pigem oli üllatus see, et seda lubati Tallinnas ette kanda. Tallinnas oli kontserdi põhjuseks minu 30. sünnipäev (korraldasin lisaks sellele kontserdile ka kaks oma klaveriõhtut). Ideoloogiline kontroll oli ikka väga tugev, kõik laulutekstid tuli neljas eksemplaris ette ära kinnitada. “Ilusas maas” on üks rida – “Maa tuleb täita lastega, maa OMA ENDA lastega” -, millest tsensori silm üle libises ja mis võis ju tunduda hoopis riigivastasem. Oleks võinud ju küsida: miks tuleb maa täita maa oma enda lastega, aga miks mitte venelastega? Ah mis, kogu aeg keelati ju midagi ära. Laule, raamatuid, ansambleid, näidendeid. Mis üllatus see ikka oli!
*
AV: Milline oli tol ajal kontekst, mille pärast “Ilus maa” ära keelati?
RR: Tartus tõusis rahvas püsti ja ju siis sõna sellest jõudis Tallinnasse ning Tallinna-kontserdil tõusis kogu rahvas ka püsti. Ristlaan ja kes need võimuesindajad seal kontserdil veel olid, tundsid ennast kindlasti jube ebamugavalt, pidid ka püsti tõusma. Pinnas selleks oli kindlasti juba ammu hästi ette valmistatud. Kas või minu tegevuse, laulude ja ansamblite Ruja, Hõim ja Noor Eesti juhtimise kaudu. Teadagi – tuleb Rannap ja teeb Runnelit, Runnel oli ka ju vägagi eesti asi. See kõik oli kui häälestus, inimesed ootasid, et keegi tuleks ja isamaalist kunsti teeks, et keegi tuleks ja kõik selle välja ütleks ning siis saaks rahvas ka öelda, et ka meie mõtleme nii.
Rahvuslikkus, see polnud ju kunagi kuhugi kadunud, sama fenomen pani ka hiljem – ärkamisajal – rahva liikuma. Ruja oli ju pidevalt seotud skandaalidega, kogu see värk – et miks ansambel käitub väljakutsuvalt ja kütab rahvast üles, miks Rannap seal klaveri taga väänleb. Meile oli aga resonants rahva seast juba olemas, meid ei saanud enam nii lihtsalt saata kuhugi Siberi avarustesse. Kui Tartu lauluväljakul oli 18 000 inimest, siis see näitas, et inimesed meid teadsid. Ja kui keelatakse ära, mis siis! Mind keelati üle paari aasta ära, see hakkas juba keskkoolis peale! See jama käis pidevalt, seega ma ei kartnud ega muretsenud ja tegin, mida ma tahtsin.
*
AV: Milles on vahe “Ilus maa” 1982 ja 2009| vahel?
RR: Minu enda jaoks ei ole seal mingit vahet, see tekst kõnetab mind täpselt samamoodi. Mind kõnetavad ja puudutavad need kujundid samamoodi, ma tunnen ennast laval samamoodi. Ma olen samasugune kui siis, mis sest, et olen juba 56-aastane. Ma ei ole kuidagi küünilisemaks ega vanemaks jäänud ja “Ilusat maad” kuulates tulevad samamoodi pisarad silma. See tekst kõnetab mind siiani, see on austus, see on jumaldamine ja austus looja suhtes. Ja armastus tema loodu vastu, milleks on kantaadis näiteks päikesetõus või eha Eestimaal.
* * *
Kantaat “Taevas ja maa”, justkui täiend “Ilusale maale”
KUIDAS LAULUDEKIRJUTAJA UUESTI ÄRKAS: Rein Rannap räägib, kuidas tal Kosmikutega kõlksuma hakkas ning kuidas (ja läbi millise jama ja ikalduse) uus kantaat sündis.
“Ma pole vahepeal aastaid midagi kirjutanud ja teinud, sest polnud kellegi jaoks kirjutada ja kellegagi esitada. Tänapäeval võiks kõike teha, ent piirajaks on raha. Mida enne ahistas kommunistlik ideoloogia, seda vägistab nüüd rahapuudus. Meil on kooris 90 inimest, juba ainult neile nootide paljundamine maksab 7000 krooni; gongi laenamine ERSO-lt lindistuseks – 3000 (täht R tähendab siin muide riiklik); ja peame maksma ka prooviruumide eest, et kooridega kokku harjutada. Me korraldame Kosmikutega kõik ise ja oma raha eest, selles suhtes pole ka tänapäeva Eesti riigis mingit rahvuslikkust ega loomingulisust. See, et oleks loodud mingi institutsioon, mis maksumaksja raha kulutamist sätiks, arvestades ka näiteks rahvusliku, isamaalise loomingu toetamise vajadust, seda pole. Kulka ja ministeeriumi jaoks on “Ilus maa” tavaline kommertsmuusika ja sealt muidugi toetust ei saa. Samas ei ole see projekt kaugeltki nii rahvalik, et turumajanduslikel alustel, st ainult piletirahaga toime tulla … (Piletirahaga, millelt riik täiesti põhjendamatult 20% endale koorib!)
Kosmikud on ka enne vanemaid eesti lugusid tänapäeva toonud. “Ilusa Maa” mõlema kontserdi salvestised on ka olemas ja CD-lgi välja antud, ilmselt seda kaudu nad sellele ideele tulidki. Kohe, kui Kosmikud seda pakkusid, küsisin, et mis me sel kontserdil veel teeme, sest “Ilus maa” kestab vaid 25 minutit. Ja siis hakkasid lood tulema, sama kergelt kui üle 25 aasta tagasi. Ma teadsin ühtäkki, et on olemas inimesed, kes tahavad minu muusikat esitada! Leidsin Runneli tekstid ja muusika sinna peale tuli kergelt.
Selles mõttes olen ma väga tänulik Kosmikutele, sest nad äratasid minus jälle lauludekirjutamise üles: me suvistel kontsertidel kõlas lisaks kantaatidele veel neli täiesti uut laulu. Lugusid tuli veel ja ma praegu ei tea, mida nendega teha. Ise, oma raha eest palgata muusikuid ja toota CD – see ei too investeeringut tagasi …”