Mõni aeg tagasi kirjutas Peeter Helme “Areenis” sellest, kuidas meie ajalugu hoiab meid oma pantvangis. Ta kutsus Eesti rahva vaimse tervise nimel “ajalugu muutma poliitilisest relvast kunstiks ja meelelahutuseks”. Ajalooteadusele tegi esseist siiski erandi. Seda ilmselt õigustatult.
Lähiajaloo terminite pundar
Ajaloolane, kes tahab olla teadlane, ei saa taandada oma uurimistulemust kunstiteoseks või meelelahutusobjektiks. Valminud töö juures on üheks olulisemaks kriteeriumiks erialane tõsiseltvõetavus, mis sõltub olulisel määral allikate tasakaalustatud analüüsist, argumenteerimise võimest ning erialakeele ja mõistete tundmisest. Just viimasele aspektile keskendus septembri lõpus Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis peetud lähiajaloo terminite konverents, kus valdkonna uurijad arutlesid sovetiajaga seotud mõistete üle.
Üks kesksemaid küsimusi sellel üritusel oli Venemaal 1917-1991 valitsenud re?iimi ja ajastu iseloomustamine, mille osa oli ka ligi viiskümmend aastat Eesti. Kas see on “Nõukogude aeg”, nagu me seda enamasti tunneme, “Vene aeg”, nagu sageli kõnekeeles öeldakse, või midagi muud?
“Nõukogu” ja “sovett”
Rahvusvaheliselt tuntud sõna “sov[i]et” ei ole teatavasti eesti keeles hästi kohanenud. Erinevalt paljudest suurtest maailma keeltest, kus see tähistab venekeelse laenuna maailma esimese “tööliste ja talupoegade riigi” nime ja seal kehtinud võimukorraldust, kasutavad eestlased järjekindlalt sõna “nõukogude”. Sõna tuleb vanast eestikeelsest sõnast “nõukogu”, mis tähendab nõuandvat kogu.
Mis iganes konkreetse nõukogu pädevus ka poleks, tänases eesti keeles tarvitatakse seda nii ideoloogia, re?iimi kui ka substantside jms kohta. Selle sõna kasutus Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu funktsioonide ja toimimise kirjeldamisel on äärmiselt lai. Peamiselt inglise keele mõjude arvele võib panna mõiste “sovetiseerimine” laia leviku eelkõige eestikeelses ajalookirjanduses. Viimasel ajal ei ole enam kombeks kirjutada Eesti “nõukogustamisest” ja on mindud üle välismaisele laenule. Ent kas ei oleks mõistlik ka “soveti” terminit järjekindlamalt kodustada?
Rääkida “sovettidest”, “sovetlikust ideoloogiast”, “soveti inimestest” jne? See võimaldaks tõmmata selge eraldusjoone sõnade “nõukogu” (kui kollegiaalse otsustusorgani) ja “sovett” (kui enamlikku tüüpi dekoratiivse pseudo-riigivõimuorgani) vahele.
“Genotsiid” või pigem mitte?
Eesti NSV-s välja antud võõrsõnade leksikonis leidub mõiste “genotsiid”, milleks nimetatakse rahvastiku osalist või täielikku hävitamist rassilistel ja rahvuslikel (ka usulistel) põhjustel. See definitsioon pärineb põhimõtteliselt ÜRO 1948. aasta konventsioonis defineeritust. Eesti Vabariigi aastatel on mõiste pisut üldistatud, tähendades võõrsõnade leksikoni järgi eelpoolnimetatud gruppide “massilist hävitamist”.
Kas genotsiidina tohiks käsitleda ainult inimeste füüsilist hävitamist või näiteks ka vaimset ja kultuurilist laostamist, on küsitav. Igatahes püüdis Saksamaal koolitatud ja Tartu ülikoolis õpetav ajaloolane Olaf Mertelsmann mõni aasta tagasi astuda diskussiooni Tallinna ajaloolaste Toomas Karjahärmi, Helle-Mai Lutsu ja Väino Sirguga, kes on iseloomustanud Stalini ajal Eestis toimunut “kultuurigenotsiidina”. Karjahärm ja Luts on ilmutanud isegi uurimuse pealkirjaga “Kultuurigenotsiid Eestis: kunstnikud ja muusikud 1940-1953”, mis nägi ilmavalgust 2005|. aastal. Mertelsmann oli seisukohal, et võimu eesmärk oli luua nõukogulik eesti kultuur, mille nimel teostati lainetena puhastusi, aga mindi mõnikord ka kompromissidele. Kultuurigenotsiidist aga sellel puhul rääkida ei saavat. Kahjuks ei saanud diskussioonist tookord asja, sest ilmnes, et “kultuurigenotsiidi” teooria käibeletoojad ei mõelnud seda teadusliku terminina, vaid, nagu Sirk hiljem kirjutas, mõisteti selle all “eetilist suhtumist väljendavat emotsionaalset kujundit”. Teisisõnu tunnistas Sirk ennast vaidluses Mertelsmanniga kaotajaks. Tahes-tahtmata jäi mulje, et termini “kultuurigenotsiid” kasutamine oli mõeldud raamatu müüginumbrite tõstmiseks. Siiski ei pruugi alati vaidlused jääda teadusliku diskussiooni raamidesse.
“Nomenklatuur”
Tänapäeva Eesti argiteadvuses on eriline koht palju süütumal mõistel “nomenklatuur”. Ja seda mitte nimetuste kogumi mõistes, vaid okupatsiooniaastate eliidi tähenduses. Nomenklatuuri ümbritseb konspiratiivsus, korruptsioon ja kollaboratsioon.
Aga põhiline on seejuures teada, et algses tähenduses oli “nomenklatuur” loend kommunistliku partei organite poolt kinnitatavatest ametikohtadest – ehk lihtsalt üks pikk nimekiri tähtsamatest ametipostidest. “Nomenklatuuri” ei saa kindlasti võtta Nõukogude eliidi sünonüümina. Pigem oli see personali valimise, kinnitamise ja vabastamise bürokraatlik asjaajamise kord. Sarnaselt toimib suuremal või vähemal määral kogu riiklik bürokraatia mis tahes riigis või süsteemis. Igal pool on oma kooskõlastamise ja otsuste langetamise kord.
Ainus oluline vahe Nõukogude nomenklatuuri ja demokraatlike riikide vahel seisneb selles, et personali valiku kriteeriumid on täiesti erinevad. Samuti iseloomustas Nõukogude nomenklatuuri salastatus: nimekirjad olid salastatud, ametisse kinnitamise protseduurid jne.
“Vastupanu”
Veelgi rohkem tähendusvarjundeid on meie kõnepruugis sõnal “vastupanu”. Eesti keeles võidakse “vastupanuks” (võõrvõimude okupatsiooni kontekstis) nimetada ühtmoodi nii metsavendade relvavõitlust sovetivõimu esindajate vastu, kodus salaja Raadio Vaba Euroopa kuulamist, samizdati korras valmistatud ja levitatud väljaannete lugemist jne.
Iroonilisemad meist võisid juba mõnda aega tagasi tõdeda, et vabadusvõitlejate arv kasvab iga aastaga … – st aja möödudes kasvab nende hulk, kes oma sovetiaegset tegevust tagantjärele rohkemal või vähemal määral vastupanuna näevad (olgu selleks siis Viru juures teksapükstega kaubitsemine või süsteemi “seestpoolt õõnestamine” vms).
Seejuures tuleks aga meeles pidada, et inglise keeles on kasutusel terve hulk erinevaid termineid, märkimaks üksikisiku suhet valitseva re?iimiga. Konverentsil “vastupanu” teemal kõnelenud Olaf Mertelsmann analüüsis neist kuute, mida võiks asetada tinglikult üksikisiku ja re?iimi suhte skaalale, kus ühele poole jäävad “vastupanu” väljendavad tegevused ja teisele poole võimudega koostööd märkivad tegevused.
Veel kord vastupanu: “aktiivne” ja “passiivne”
Skaala ühes servas asub “aktiivne vastupanu” kui kõige radikaalsem. Aktiivse vastupanu all mõistetakse valitseva poliitilise võimu või okupatsioonire?iimi relvajõul kukutamist. Eestis kvalifitseeruks selle alla metsavennad. Ent aastaid tagasi Eesti mudeli esitanud Viktor Niitsoo jaotab aktiivse vastupanu veel omakorda relvastatud vastupanuks ja vägivallatuks vastupanuks. Läänes seevastu nimetatakse vägivallatut vastupanu passiivseks vastupanuks, mis järgneb skaalal aktiivsele vastupanule. Passiivse vastupanu eesmärgiks on samuti re?iimi kukutamine, aga seda rahumeelsel teel. Võimalikeks tegevusteks võivad olla massidemonstratsioonid või kodanikuallumatus. Rahvusvaheliselt tuntuimaks passiivse vastupanu esindajaks on olnud Mahatma Gandhi ja tema juhitud liikumine Briti koloniaalvõimude vastu Indias. Okupeeritud Eestis on vähegi võrreldavat analoogi raske leida. Võib-olla on selleks Nõukogude armeesse minekust keeldumine Eesti 1990. aastate algul? Viktor Niitsoo seevastu paigutab passiivse vastupanu alla näiteks ka “keeldumist” astuda komsomoli või komparteisse ja leiab, et peaaegu kogu eesti rahvas oli tõmmatud passiivsesse vastupanusse.
“Dissidentlus”
Kolmandaks vastupanuvormiks on dissidentlus. Selle eesmärgiks on jõuda seaduslike meetmete abil poliitilise olukorra muutumiseni. Mertelsmann väitis, et erinevalt passiivse vastupanuliikumise tegelastest püüavad dissidendid tegutseda seaduste piirides, ent langevad ikkagi võimudepoolse tagakiusamise ohvriks.
Eesti vastupanuliikumises püütakse dissidendi mõistet vältida, sest vastupanuvõitlejad seadsid eesmärgiks okupatsiooni lõppemise, mitte NSV Liidu muutumise.
“Resistents” ehk “mitteosalemine”
Mööndustena saab vastupanu hulka arvata ka resistentsi ehk mitteosalemise. Sellise käitumisviisi järgijad ei nõustu valitseva ideoloogiaga ning ei täida või täidavad vaid osaliselt valitseva re?iimi korraldusi, võtmata sellega olulisi riske. Eesti elanikkonna käitumist okupatsiooni ajal saab lääne ettekujutuste järgi paigutada mitteosalemise kategooria alla. “Resistents” võib olla näiteks kolhoosi põllumajandustehnika rikkumine või paraadile minematajätmine.
“Pragmaatiline kooperatsioon”
Lääne ajalookirjutuse järgi võiks skaala teises osas paikneda pragmaatiline kooperatsioon ehk osaline koostöö võimudega. See võib olla ähvardavast karistusest pääsemiseks, aga ka re?iimi poolt võimaldatavate hüvede saamiseks.
Minu meelest võib pragmaatilise kooperatsiooni hulka arvata koostööd julgeolekuga ähvarduste sunnil, aga ka kiriku tegevust okupatsiooniperioodil. Luteri ja õigeusu kirikud ei osalenud Eesti vastupanuliikumises, kuid institutsioonide püsimajäämise nimel asusid koostööle totalitaarse re?iimiga.
“Kollaboratsioon”
Skaala teises otsas asub kollaboratsioon ehk täielik koostöö valitseva re?iimiga. See võib toimuda isiklike veendumuste alusel või materiaalsete hüvede hankimiseks. Eesti kontekstis paigutaksin ma valdava osa kommunistliku partei liikmeid kollaborantide hulka. Kriitikud ütleksid selle peale, et parteisse astuti seepärast, et ametikoht nõudis. Võib-olla; aga äkki taheti teha ametialast karjääri, mida tagantjärele ei taheta tunnistada.
Mõistete üle on vaielda veel palju
Tõenäoliselt püüavad ka Eesti ajaloolased läheneda läänes levinud “vastupanu” definitsioonidele. Toimunud konverents aga näitas, et esinejad olid paljudes asjades ühel meelel.
See sisendab juba lootust, et ei ole utoopiline, et ajalooteksti kirjutajad ja lugejad asja ühtmoodi mõistaksid. Ometi ei ole kahtlust, et ajaloolased peavad ka tulevikus lähiajaloo mõistete üle diskuteerima. Loodetavasti toimub see õige pea.
* * *
Lihtsad sõnad võivad viia kohtusse
Nagu üks konverentsil esineja toonitas, võib sõnade mõtlematu kasutamine viia kohtusse süüdistusega kellegi au haavamise eest. Vahest peaksid ajaloolased sensitiivsete mõistete kasutamisel konsulteerima juristidega. Kuid sel puhul võib tekkida oht, et ajalookirjutusest saab normitehniline käsitöö ja see muutub tavalisele inimesele sama igavaks kui õigusteadus.
“Kommunismi musta raamatu” üks autoreid Stéphene Courtois kahtleb hoopis, kas genotsiidi mõistet tasub lülitada ajaloouurimisse, kui eesmärk on olla usaldusväärne ja tõsiseltvõetav pikas perspektiivis. Nimelt on “genotsiid” liialt seotud “konjuktuursete imperatiividega” nagu natsismi hukkamõist Nürnbergi tribunalil. Ent eks tulevik näitab, kas see juhtub kunagi ka kommunismikuritegudega …