Mis tuleb inimestel silma ette, kui öelda sõna “muuseum”? Kas kohustuslik käik Louvre’i Mona Lisa juurde või koolipõlverõõm, et tundide ajal viidi muuseumi, või ehk Eesti Kunstimuuseumi filiaalide – Kumu, Kadrioru, Mikkeli, Niguliste ja Adamson-Ericu muuseumide professionaalsed väljapanekud? Teatavasti on Eesti Kunstimuuseum katusorganisatsioon oma viiele muuseumile, mis kõik on oma erisuunaliste, kuid kindlailmeliste tegevustega imagoloogiliselt iseseisvad.
Muuseumi mõiste muutumine
Kunstimuuseumid, mille algust loetakse Briti Muuseumi ja Louvre’i loomisega 18. sajandi keskel ja lõpupoole, on Euroopas olnud tõsised ja soliidsed asutused, iga valitseja kultuursuse ja hariduse näitajad, linnade au ja uhkus. Kui möödunud sajandi 60ndatel kõikvõimalikud revolutsioonid kõrgkultuuri ja massikultuuri vahekorrad segamini paiskasid, ei jätnud see puudutamata ka muuseume. Muutunud kunst vajas muutunud tegutsemispaiku ja need olid pigem tänavad või vanad industriaalhooned kui mahedas valguses ja enamikus vanadesse lossidesse või aadlihoonetesse peitunud muuseumid.
Nii oleme tänapäeval silmitsi tõsiasjaga, et kui räägitakse muuseumist, pole enam sugugi kindel, millest me täpselt räägime, sest senised pigem introvertsed asutused on eriti viimase kümnendi jooksul muutunud pigem väljapoole suunatud publikuprogrammidega nn elamusmuuseumide tüüpi asutusteks. Muuseumi mõiste Euroopas on muutunud otsustavalt, tegevuste hulk, millega muuseum endale külastajaid võidab, laieneb hoolega. Muuseumid on nii Euroopas, kuid eriti Eestis muutunud kultuuritööstuse eesrindlikuks osaks, teenides kuni 40% oma eelarvest ise.
Avalik ruum
See, mille pärast käib kultuuriinstitutsioonide võitlus, on aeg – inimese vaba aeg. Veedab ta selle kaubanduskeskuses või muuseumis, on osaliselt muuseumi teha. Meil on alati midagi sellist, mida mujal pole – ehe, originaalne teos ning sellega kaasnev ehe aura, elamus. See on märk meie tsivilisatsiooni ajateljel (kui selline eksisteerib), see seob inimeste vaimset maailma ja upitab teda pisut kõrgemale rutiinsest kohustusest toita oma keha sünnist surmani. Seega, muuseumid võistlevad inimeste aja, aga ka nende vaimu ja hinge pärast. Nad pole mitte üksnes kultuuritööstuse edukas haru, vaid ka vajalik vaimne institutsioon. Eeldame, et kõik tegevused, mida tehakse nii Eestis kui ka mujal, on oma sisemuses meie kultuurimälu ja vaimse avatuse nimel.
Eesti Kunstimuuseum on vana ja väärikas organisatsioon, kes ometi ei taha ennast ainult sellisena positsioneerida, vaid on võtnud aktiivse hoiaku tänase ja tuleviku suhtes, sest, nagu me teame, algab tulevik alati täna, kui mitte eile. Protsessid, mis toimivad muuseumi sees ning väljenduvad tema tegevuses, ei ole eile alanud, vaid koos Kumu avamisega said uue tähenduse mõisted kommunikatsioon, turundus, avalik ruum, publikuprogrammid jne. Mitte, et seda enne poleks olnud, kuid uue muuseumi avamine tõi just muuseumi need aspektid fookusesse.
XXI sajandi muuseum
Kui argipäev jookseb intensiivselt, oma intensiivsuses ehk natuke koguni kurnavalt, siis seda enam ei tohi silmist lasta suuremaid asju, mis kõik keerlevad peaküsimuse ümber – mis on õieti muuseumi roll 21. sajandil? Ma ei hakka allpool selle üle arutlema, sest see oleks koletult pikk teema, toon selle asemel mõned näited EKM-i strateegilistest mõttekodadest.
Esimene teema on kunstiteostest ja nende kogumisest ning põhimõtetest, mida ja miks koguda. Praha Rahvusgalerii direktor, tunnustatud kunstnik Milan Kni?ak alustas oma ettekannet hiljutisel Kumu sügiskonverentsil väitega, et maailmas on liiga palju kunsti ja liiga palju on seda kogutud. Seega, kas tasub üldse edasi koguda, oli ta provokatiivne küsimus. Ainult lihtsameelne võib mõelda, et EKM-i ostukomisjon lähtub mõistest “hea kunst” ning see rahuldab kõiki, ka tulevasi vaatajaid näiteks saja aasta pärast. Lähteandmeid on kümneid, alustades näiteks sellest, et iga põlvkond n-ö kirjutab kunstiajaloo ümber, õpib ja mõtestab teoste tähenduse ümber ning seega valib oma huviorbiiti hoopis teised teosed, kui omal ajal ostetud sai.
Ometi, muuseum säilitab teose ning see on suuresti aluseks uutele interpretatsioonidele, dekonstruktsioonidele jne, näiteks, saja aasta pärast. Seetõttu on vastutus ränk ja valikud keerulised. Teisalt – on olemas ka kogude enda poliitika, kus samuti on kümneid erinevaid küsimusi, alates sellest, kas peame katma oma ostudega keskmiselt kõik ajastud ja nähtused, et tekiks n-ö loogiline jada, või kontsentreeruma oma ajastu hittidele? Jne. Väga rasked on küsimused seoses uue tehnoloogia teoste säilitamisega, keegi ei tea, kui kaua üks või teine kandja vastu peab, ning pidev ümberkandmine uuele tehnilisele lahendusele vähendab järk-järgult teose originaalsust ja ka sarmi. Ja kas üldse mõni asi säilib? Ja kuidas koguda performantseid?
Probleeme on palju, nende läbiarutamine ja -kirjutamine on ühtlasi nii intellektuaalne treening kui ka vajalik baasdokument.
Teadustegevusest
Teine oluline teema on teadustegevus muuseumis, milleks kohustavad juba meie suured kogud. Taas tsiteerides – paar päeva tagasi Kumus loengut pidanud Dresdeni Riiklike Kunstikogude peadirektori dr Martin Rothi sõnul on muuseum ilma teadustegevuseta nagu tapeet seinata. Teadustegevuse seotus muuseumide näituseprogrammidega on loomulik, kuid on selge, et peame käsitlema seda laiemalt kogu Eesti haridus- ja kultuurimaastikul.
Meie kuraatorid ja restauraatorid peavad loenguid kõrgkoolides, on praegu kirjutatava eesti kunstiajaloo erinevate köidete autorid, kataloogide tekstide autorid jne, kuidas see väike hulk inimesi seda kõike oma põhitöö kõrvalt jõuab, on alati ime. Seda väärtuslikumaks muutub muuseumispetsialisti positsioon, ning võtab aastaid, et selleni jõuda. Praegu muuseumis töötavate noorte inimeste hulk, kes taotleb MA ja PhD kraadi, annab lootust, et suudame garanteerida unikaalsete spetsialistide järelkasvu.
Muuseum, lõputu maailm
Kolmas suur teema on küsimus, kuidas on muuseum valmis suunduma virtuaalmaailma ja mida see muuseumile tähendab. Ma ei pea silmas ainult kodulehte ja virtuaaltuure, vaid selle aluseks on üldisem küsimus – mida kaotab või mida võidab institutsioon, mille suurim väärtus on kokkupuude originaali, ehedusega, kui ta väljub maailma, kus miljonid koopiad pole probleem.
Kuidas me seal käitume, kuidas säilitame oma baasidee mälust ja kultuuride olemusest ja tähendusest? Valikuid pole, kõrvale astuda pole võimalik – järelikult tuleb endale aru anda, teada ja mõtelda elu võimalikkuse üle virtuaalmaailmas.
Ja kui keegi küsib – muuseum? Mis see küll on, võime vastata: muuseum – see on terve maailm, kus tulevikus luuakse kohta minevikule!