Nagu ikka, tuli valvuritädi Solovjov öövalvesse, võttes seltsi mõttes kaasa oma sabata kassi. Ent sel sumedal suveõhtul olime meie, nooremad teadurid, pidanud lossi vestibüülis pidu. Ma ei mäleta enam täpselt, kas tähistasime lossi ja pargi 250. sünnipäeva 22. juulil 1968 või lihtsalt Peeter I sünnipäeva. Ent me võtsime oma seltsi August Weizenbergi valge marmorbüsti temast, seadsime kõrgele kivist postamendile ning panime Peetri ka riidesse, kattes büsti maani ulatuva musta kangaga, millest ainult nägu jäi välja paistma.
Tagatipuks said valgest paberist välja lõigatud kaks kondist kätt, mis nööpnõeltega tsaari rüü rinna peale ristati. Noorte piduliste seltskonnas pidas tsaar end igati toredasti üleval ja me jõime ka tema mälestuseks.
Kui pidu lõppes ja me ära läksime, tuli Solovjovi-tädi oma kassiga kantseleisse, ilma et oleks vestibüülis seisvate Milo Veenuse ja Peeter I poole vaadanudki. Kuid öösel, kui tal üks teatud vajadus tekkis ning tuli nurga taha minna, nägi ta teel sinna kuuvalguses seisvat, helenduva näoga tontlikku kogu, luised käed rinnal ristis. Veel hommikul, kui teised tööle tulid, oli Solovjovi-tädi kohkunud ja kaebas, et oleks peaaegu infarkti saanud. Tema gabrovlikul kassil polnud aga häda midagi.