Kunstimuuseumi loomise vajadusest kui sellisest hakati Eestis tõsisemalt rääkima ja kirjutama 20. sajandi alguses. Kõige konkreetsemad plaanid olid seejuures Tallinna linnavalitsusel, kes kavatses ehitada Vene turule uue raekoja ja jätta vana raekoda ajaloo- ja kunstimuuseumiks. Loodavale muuseumile mõeldes ostis linn skulptor August Weizenbergilt juba ka ligi 80 skulptuuri.
Esimese maailmasõjaga katkenud muuseumiplaanid jätkusid kohe peale Eesti iseseisvumist. 17. novembril 1919 tuli esmakordselt kokku Eesti Muuseumi Ühing Tallinnas – Eesti Kunstimuuseumi eelkäija. Tänavu möödub muuseumi asutamiskoosolekust 90 aastat.
Tallinna Eesti Muuseum
Tänase Eesti Kunstimuuseumi algusaastad ei olnud iseenesest kuigi kunstikesksed. Tallinna Eesti Muuseumi Ühing, mida juhtis mitme Eesti muuseumi alguse juures kaasa löönud entusiastlik rahvamuusika- ja vanavarakoguja August Pulst, sarnanes oma tegevuse ja kogumiseelistuste poolest Eesti Rahva Muuseumiga Tartus, mitte kunstimuuseumiga. Koguti nii kultuuriloolisi kui ka arheoloogilisi, aga eelkõige etnograafilisi materjale.
Vastloodud muuseum kasutas paari väikest tuba Estonia teatri majas ja endises Rüütelkonna hoones Toompeal. 1921. aasta kevadel saadi endale aga Kadrioru loss – seda küll mitte tervikuna, vaid esialgu mõned ruumid lossi alumistel korrustel. Peale Eesti Muuseumi Ühingu etnograafilise vanakraami koondati lossi ka riigi kunstivarad, lisaks paiknes siin mitu toatäit August Weizenbergi skulptuure, kes ise elas ja töötas lossi merepoolses tiibhoones (täna viib lossist mööda Kumuni Weizenbergi tänav!).
1921. aasta sügisel avati muuseum esimest korda ka publikule. Näha sai vaipu, rahvariideid, puunõusid, talupojamööblit ja väikest Kristjan ja Paul Raua koostatud valikut kunstist. Lossi vestibüülis oli väljas kirikukunst, aga ka näiteks omaaegne piinapost. Muuseumi sissetulekute suurendamiseks korraldati loteriisid, korjandusi ja rahvuslikke piduõhtuid Estonia kontserdisaalis. Kadriorgu Hundikuristiku ümbrusesse oli kavas asutada Vabaõhumuuseum.
“Esimene Eesti kunstimuuseum”
Kunstimuuseumist kui sellisest saab tegelikult rääkida alles 1925. aastast, mil muuseumi kunstiosakonna asjaajajana asus ametisse kunstiajaloolane Alfred Vaga ja rahvalike pidustuste asemel hakati korraldama kunstinäitusi – suuremaid neist küll mitte vanavara pungil Kadrioru lossis, vaid Tallinna Börsi saalis (tänane Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone Pikal tänaval).
Veel kahe aasta pärast, 1927. aasta jaanuaris, avas Eesti Muuseum Kadrioru lossis kõrgete riigiametnike, kunstnike, kunstiharrastajate, haridustegelaste ja “kunstisõbraliste daamide” rohkel osavõtul täiesti uue, peamiselt kunstile keskendunud ekspositsiooni. Ajakirjanduses levis sõnum “esimese Eesti kunstimuuseumi” sünnist.
Paraku jäi kunsti kõrghetk Kadriorus õige lühikeseks. 1929. aastal tõsteti muuseum Rootsi kuninga Gustav V riigivisiidi eel Kadrioru lossist välja ja koliti üsna algelistesse üüriruumidesse Narva maantee alguses.
Nõukogude aeg
1946. aastast tegutses kunstimuuseum, uue nimega Tallinna Riiklik Kunstimuuseum taas Kadriorus. Peale keerulisi sõjajärgseid aastakümneid, kus lossi Pätsi-aegsetel küütlevatel siidtapeetidel näidati Stalini portreid ja vennasvabariikide kunsti, tõi uusi tuuli 1960. aastate teine pool. Seda eriti töötajate osas – direktoriks oli Inge Teder ja oma karjääri alustasid Mai Levin, Juta Keevallik, Jüri Kuuskemaa jt muuseumi- ja kunstiajaloo tähtnimed.
Sellest uuest energiast sai alguse Eesti Kunstimuuseumi kasvamine mitme maja ja haruga (1980 avati vanas viljalaos Aida tänaval Tarbekunstimuuseum; 1983 Adamson-Ericu muuseum; 1984 Niguliste muuseum-kontsertsaal; 1997 Mikkeli muuseum; 2000 väliskunsti muuseum Kadrioru lossis ja 2006| Kumu kunstimuuseum) suurinstitutsiooniks nagu seda täna tunneme.