Teada on, et “vanal heal ajal” oli rohi rohelisem, taevas sinisem ja varblased suuremad. Samas pole täpselt teada, millal siis see imeline aeg ikkagi oli? Siinseid vastusevariante on teadaolevalt vaid kaks. Seega, kas sellal, kui “Kungla rahvas kuldsel a’al kord istus maha sööma?” või siis, kui “Päts see oli president, pangas kehtis Eesti sent.” Saksakeelsetes maades ja nende lähinaabrite juures ollakse aga kindel, et tegemist on just ja ainult biidermeieriga!
Kolumnist W. G. Biedermeier
See eesti keeles võõrana kõlav stiilinimetus on otsene ülevõtmine saksa keelest, kus bieder tähendab passiivset ja kodukeskset väikekodanlikkust. Üks sedasorti ambitsioonitu, lihtsameelne, enese ja eluga rahul olev persoon hakkas 1855. aastal oma naiivseid luuletusi avaldama Müncheni naljalehes “Lendlehed” (Fliegende Blätter). End Weiland Gottlieb Biedermeieriks nimetanud autor jutustas oma eraelust, kus tema arvates juhtus paljugi põnevat. Näiteks ostis mees kaktuse, kuid sai – oh õudust! – okka näppu.
Nagu arvata võib, oli ta tegelikult samasugune “kolumnist” nagu Jakob Karu Eesti Ekspressis. Lehe fiktiivne kaastööline andiski nime stiilile, mis oli sellal muutunud juba naeruväärseks minevikuks.
Talupojad
Peale Napoleoni sõdu valitses Euroopas 30-aastane tuulevaikus. Ning alles siis, kui ilma hakkasid tegema Marx ja Darwin, ärkas Euroopas taas kiskja. Kuna selle pöördeni ühiskonnas midagi eriti uut ja huvitavat ei toimunud, tegeleti palju kodu-uurimise, looduse vaatlemise ja varemete imetlemisega. Eriti usinad ainult sellega ei piirdunud. Suunanud oma pilgu maastikku ilmestavale stafaa?ile, märkasid nad kohmakaid ja kummalisi elusolendid – lehmi, lambaid ja talupoegi.
Estofiilid avastasid lõpuks isegi talupoegade kultuuri! Kahjuks vaevas maarahvast krooniline kangekaelsus, mis vajab teatavasti tõsist ravi. Mõisahärrad, kes pidasid oma suhet pärisorjadesse armastava isa omaks, rakendasid selleks põhimõtet: “Mida armsam laps, seda valusam vits.”
Samas pakkusid värvikates seelikutes talutüdrukud silmailu ning nii mõnigi kunstnik tundis mõnu oma veidral viisil lõbutsevate kohalike jäädvustamisest.
Nalja saab ka
Selliseid pilte osteti meelsasti. Tegid nad ju vaatajal tuju heaks! Nali ise oli sellal aga üsna tõsine asi. Nimelt naersid korralikud kodanikud ainult ettenähtud ajal ja kohal ning siis ka vaid lubatud teemadel.
Viimaste valikul abistas neid meie kaasmaalane, Viljandi mees Franz Burchard Dörbeck, keda peetakse üheks kaasaegse saksa karikatuuri rajajaks. Tema kujutas elu Berliinis, keskendudes süütutele probleemidele ning – nagu mõned meist veel mäletavad – “mõningatele (sotsialistlikus) ühiskonnas veel esinevatele puudustele”. Nii soovib proua ühel pildil osta kondita liha ning müüja vastab talle ülbelt, et kondita on ainult vorst. Teisalt ütleb tõre mammi trumme müüvale poisikesele, et tema võib ka ilma trummita oma lastelaste peale “põristada”.
Võsukesed piltidel
“Põristamise” vanuseni läks biidermeierlikul naisterahval palju aega, sest kõigepealt tuli olla vaikne tüdruk ja siis ideaalne tütarlaps. Tema pidi olema võimalikult usin ja kasin ning ootama pikisilmi meheleminekut, kuid samas ei tohtinud meestest midagi teada. Pealegi oli üldse parem, kui ta mitte millestki mitte midagi ei teadnud – kui käsitöö välja arvata. Sest teadmised tõid endaga kaasa arvamusi, arvamused lahkarvamusi ja need omakorda vastuhakku abikaasale, mida loeti hullemaks õnnetuseks kui parandamatut tõbe.
Haiguseks pidas õnnelikult tanu alla saanu ka oma esimest rasedust, sest alles siis selgus talle kole tõsiasi, kust lapsed tulevad. Aga neid tuli ja tuli ja lõpuks oli neid palju. Alla viielapselist peret peeti lastetuks, mäletab keegi Baltimaid külastanud reisija.
Seega pole ime, et võsukesi jätkub ka piltidele, olgu siis ühekaupa või hulgi. Seal nad siis poseerivadki kunstnikuonule, silmad tõsised ja suu kindlalt lukus. Rääkis ju laps sellal vaid siis, kui “kana pissis”. Selline tase polnud muidugi kaasasündinud omadus, vaid pideva ja visa treeningu vili. Rakendades vana head piitsa ja prääniku meetodit nii kaudses kui ka otseses mõttes, saavutati lausa kuulekuse triumf.
Kasvatusega tuli alustada maast-madalast ning eriti sobivaks vahendiks peeti pedagoogilist ?okeerimist. Või mida muud taotlesidki koolieelikutele kirjutatud raamatud nagu “Kahupea Kaarel”? Polnud see ju mitte lihtsalt “üks alle ja armas luggu” nagu maarahva bestseller “Luggemine wagga Jenowewa ellust”, vaid lausa õuduste õpik. Kuna sõnakuulmine oli ülimalt in, said selle vastu eksinud mudilased jutukestes karistada viisidel, mida ei kasutatud isegi varasel keskajal. Vähemalt pole teada, et sellalgi oleks pahadest lastest vorsti tehtud!
Alluda ei tulnud mitte ainult lastel, sest sellel printsiibil põhines terve ühiskond! Naine alistus abikaasale, mees ülemusele ja kõik koos valitsejale. Ka karjääriredelil roniti vaevaliselt astmelt astmele ja tehti kõrgemal olijate poole sügavaid kummardusi. Saavutanud teatud taseme, lasti end järeltulijate tarvis portreteerida ning demonstreeriti seejuures oma positsiooni ja rahulolu.
Prouad ise
Selles osas ei jäänud nende prouad meestest maha. Nii nad istuvadki maalidel oma volüüme vaevu pildipinnale ära mahutades, näol peegeldumas ilmne mõnutunne. Arvatavasti on nad saanud poseerimiseks uue kleidi! Kuna rõõmsalt säravaid värve peeti ahvatlevaks, on riidetoon sageli “vooruslikult” tume.
Samas jäid mustjaspruuni varjunud tüdrukud siiski täiesti märkamatuks, nagu kinnitab õnnetus kunstnik O. Zoege von Manteuffeli kolme õega tema perepildilt. Nemad jäidki vanatüdrukuteks, millisest seisusest oli hullem ainult vallasema staatus. Viimast üldse ei juhtunudki, kuid vahel tuli ette ka “õnnetusi mürgiga”, nagu sellal delikaatselt öeldi.
Kaks karmi tädi
Kuigi “abielud sõlmiti taevas”, st noored pandi paari vanemate poolt, kujunesid kooselud reeglina kõigele vaatamata üsna talutavaks. Kuid kõik on suhteline, eriti suhted. Teistsuguseid võimalusi demonstreerivad näitusel kaks karmi tädi portreed.
Esimene neist, Karoline Paucker, oli kauges nooruses seitse aastat õnnetus abielus vana ja vastiku jõhkardiga, kellele ta oli kolmas naine. Selle napi aja jooksul õnnestus tal täita isegi ettenähtud lastenorm – tervelt viis tükki! Nüüd, vana ja vabana, pigistab ta näole sidrunhapu naeratuse. Samas viitavad tema mehekartlikult kinninööbitud riietus ning neiulikud puhvid ja lehvid soovile naasta neiupõlve, mil ta ei tundnud veel ühtki härra Pauckerit!
Teist tädi, proua Hippiust, on portreteerinud abikaasa. Ja tema tõestab nii oma ilme, poosi kui ka võtmekimbust atribuudiga, kelle jalas on tema majas püksid. Või miks muidu kirjutab ta mees maali tagaküljele iroonilise pühenduse “Minu armsale moorile”? Jääb vaid loota, et see tiitel matroonile meeldis ja vaene kunstnik ei saanud oma raske käega modellilt muhku pähe.
Seega polnud miski inimlik võõras ka ajastule, mis tahtis olla täiuslik, kuid õnneks seda ei suutnud. Teevad ju vaid vastuolud elu huvitavaks! Seetõttu pakub ka Kadrioru Kunstimuuseumis avatud näitus “Balti biidermeier” näilise vaikelu taga varjatud vastuolusid, mille avastamine pole kõike eelnenut lugenud vaatajale enam raske.
* * *
Tormid ja tondid
Sisuliselt sarnanes biidermeierlikult vaikne ja vaikselt biidermeierlik periood suure rahuga, mis saabub pärast tormi. Algas see ju Napoleoni sõdade lõppemisel, 1815. aasta paiku. Isehakanud keisri hoogsatest vallutustest ?okeeritud Kesk-Euroopa oli jõudnud järeldusele, et kogu õnnetuse põhjustas Suur Prantsuse revolutsioon. Seega tuli kuningaid kummardada, mitte kukutada. Uskumatu, kuid inimeste kasvgi oli sellal kängunud, olles väiksem kui kunagi varem. Sama sügavas madalseisus oli mõrvade suhtarv. Kõigile ühiskonnas oli leitud oma koht – kellele tõllas, kellele võllas.
Praegu näib isegi võimatu, et alatises muutumises ja võitluste käes vaevlevas Euroopas võis lausa kolmkümmend aastat järjest valitseda hubane ja tubane tuulevaikus.
Sellise idülli lõpetasid uued tuuled, mis hakkasid Euroopas puhuma sajandi keskel. Revolutsiooniliikumine, mis jõudis 1848 Prantsusmaalt Saksamaale, tõestas, et mitte kõik pole õnnelikud. Varsti liikus mööda Euroopat juba kommunismitont, nagu selle looja Karl Marx seda õige nimega nimetas. Veel natuke hiljem vapustas maailma Charles Darwini “ahviõpetus”. Kõik hakkas äkki kiiresti kasvama – majandus, linnad ja liikumiskiirused. Saksamaa ärkas unest kui kaua maganud kiskja. Tema taltsast kodanikust sai vallutusi ihkav natsionalist, alluvus asendus egoismiga ja varsti hakkasid pead tõstma naisedki.
Vaid siniverelised ringkonnad trotsisid veel kaua muutusi justkui lootes aega peatada. Kuid südant ei saanud sundida nemadki.