Ütlesid intervjuus Eesti Ekspressile, et Sind huvitavad Nõukogude aja siirded Eesti ühiskonda. Selle all võib mõelda väga erinevaid asju, alates meie poliitilisest kultuurist kuni külameeste juttudeni sellest, et varem oli vorst odavam ja rohi rohelisem. Võib-olla täpsustad seda mõtet?
Asi ongi väga laialdane ja mind huvitavadki selle kõik küljed ning võimalused. Näiteks majanduslik külg. Pean silmas seda, kuidas tänapäeva elu tarbijalikkuse või merkantiilsuse juuri saab otsida sellest, et 1980ndatel ei olnud mitte midagi saada ja kõik igatsesid lääne kaupu, mida siis nende saabumisel ostma tõtati. Nii seletub või seegi, miks meil liiguvad tänaval uhkemad autod kui Rootsis või Soomes.
Teine nähtus, mis mind Nõukogude teema kõrval või sellega koos huvitab, on see, kuidas inimesed kujutavad ja kujundavad oma maailmapilti tingimustes, kus saadakse pidevalt vastukäivat informatsiooni. Nõukogude nostalgia kõrval on see “Lennukivaatleja” teine suur teema. Inimesed ei mõtle tihtipeale üldse sellele, milline osa avalikus ruumis levivast infost on tõene, milline mitte. Analüüsi asemel eelistatakse uskuda neid tõdesid, mis inimesele endale lihtsalt rohkem meeldivad. Olen seda raamatupoes töötades ise küllalt kogenud, sunnituna kuulama igasuguste kiiksuga onukeste jutte. Põhimõtteliselt võib muidugi mõelda mida tahes, aga teatud piirist alates võib mõne jutu liigne uskumine hakata inimese enda eksistentsi kahjustama. Kui elada liiga kummalistes arusaamades, tehakse ka otsuseid, mis pole tingimata kõige ratsionaalsemad ega pruugi olla otsustaja enda huvides.
*
Aga kuidas Sa nüüd nende asjade juurest “Lennukivaatleja” tegevustikuni jõudsid?
Tasapisi tekkiski minus soov mainitud asjad – Nõukogude nostalgia ja info meelevaldne tõlgendamine – ühendada ja kujutada niisuguseid inimesi. Samal ajal hakkas ajakirjandus rääkima väidetavatest salavanglatest, mis pidid kuskil Ida-Euroopas asuma. Ma justkui ootasin, et kui ajakirjandusel on kombeks enam-vähem iga teema kuidagi seksikaks teha, siis millal ilmub välja keegi, kes esitab küsimuse – kus asuvad Eestis need salavanglad?
Seda küsimust aga ei tulnud. Nii jõudsingi siis oma mõttetegevuses sellise mehe kujutamiseni, kes loeb lehest midagi salavanglate kohta ja hakkab arvama, et ka Eestis peab mõni selline leiduma. Usutavuse huvides oli vaja, et see mees oleks üsna marginaalne ja elukauge inimene – kellel teisel ikka säärased mõtted ja luulud tekivad … Ja Tallinna lennujaama lähedal on ju huvitav “linnajagu”, kuhu oli sobilik see tegelane asetada.
*
Kas ma saan õigesti aru, et “Lennukivaatlejat” võib näha ka meediakriitikana?
Vast siiski mitte. On loogiline, et meedia esindab eri arvamusi. Minu peategelane loebki ühte arvamust ja tõlgendab seda väga meelevaldselt, sest oli enda meelest näinud naljakalt lendavaid lennukeid.
*
“Lennukivaatleja” on niisiis eelkõige ikkagi psühholoogiline raamat, sissevaade ühe inimese hinge ja mõtetesse. Kas see on Sinu teadlik otsus – kirjutada psühholoogiline teos?
Olen lisaks kõigele muule lugenud ka eksperimentaalset kirjandust, aga mind ennast huvitavad viimasel ajal ikkagi selge sü?ee ja psühholoogiliselt põhjendatud tegelastega lood. Ma tunnen, et mingisugust eksperimentaalset proosat ei suudaks ma viljeleda ja mõttes kõrvutades nüüdisaegset väliskirjandust eesti asjadega, tundub mulle, et üleüldse on jutustamine tagasi tulnud või tulemas. Ega modernismi vallas polegi enam peale täiesti valge paberi avaldamise võimalik midagi uut leiutada.
Küll aga on modernismi kogemus andnud kirjandusele palju juurde. Kui mõelda kas või sellele, kuidas Ene Mihkelson kasutab plaanide ja aegade vaheldumist, siis sellist kirjandust XIX sajandil ei kirjutatud. Niisugune looming mulle endale tegelikult kõige rohkem meeldibki – paras annus modernismi miksitud hea jutustamisoskusega. Kui ma keelemängu tahan, siis loen pigem luulet; pikema teksti, eelkõige proosa puhul on selle toimimiseks vaja ka midagi muud.
*
“Lennukivaatleja” on iseenesest väga lihtsa struktuuri ja keelega, modernismist siin eriti rääkida ei saa.
Nojah. Mis keelt puudutab, siis pole see niikuinii minu jaoks omaette eesmärk, nii on ka “Lennukivaatleja” kirjutatud suhteliselt neutraalses keeles. Mingis mõttes oli keeleküsimus väga lihtne, sest tegu on ju mina-vormis raamatuga, mis peab seega kõlama tegelase enda jutustusena. Peategelane pole just kõige laiema silmaringiga ja kõige haritum inimene, siit ka sõnavara. Mitte ainult sõnavara, vaid üleüldse pidin mõtlema, mis inimene ta on.
Õige keele ja stiili tundmine tuli üsna iseenesest ja samas lähtusin muidugi sellest, mis mul endal paremini välja tuleb. Keeruline oli loo konstruktsioon, sest see pidi olema loogiline. Ühelt poolt pidi peategelase kujutluspilt olema selge, teisalt tuli teha lugejale arusaadavaks ka see, kuidas asjad tegelikult on. Nende kahe poole ühendamine üheks veenvaks tervikuks nõudis kõvasti mõtlemist nii enne kirjutama hakkamist kui paralleelselt sellega.
Mõned päris head ideed tulidki kirjutamise ajal. Näiteks leiutaja tegelaskuju sissetoomise peale tulin kirjutamise ajal. Kusjuures tema elukohaks panin ma linnaplaani abil niisuguse aadressi, mida päriselt ei ole – igaks juhuks, et keegi ennast solvatuna ei tunneks.
*
Rääkisid nüüd konstrueerimisest ja loo eri poolte ühendamisest ning see kõik kõlas vaat et kunstlikult. Ometi sellist tunnet “Lennukivaatlejat” lugedes küll ei jäänud, vaid kõik mõjus lõpuks realistliku ja elegantsena ?
Nojah, eks ta peabki ju selline olema. Kusjuures mulle tulevad paljud mõtted teisi raamatuid lugedes. Õhtul, kui tule ära kustutasin ja enne, kui jõudsin magama jääda, mõtlesin veel “Lennukivaatleja” peale ja mõned head mõtted tulidki nii.
*
Mida Sa tol ajal lugesid ja mida Sa praegu loed?
Inspiratsiooniallikana kõlbab muidugi iga asi. See, millest mõte kooruma hakkab, võib olla ka mõni üksik detail. “Lennukivaatleja” kirjutamisperioodil – 2006|. aasta kevadest sama aasta lõpuni, mil käsikirja must materjal valmis sai – tegelesid mu mõtted niikuinii kogu aeg raamatuga.
Viimasel ajal olen muidu lugenud päris palju tõlkekirjandust, just uuemaid asju. Eks ma katsun jälgida Varraku ja Tänapäeva ja teiste väliskirjanduse sarju, Loomingu Raamatukogu muidugi ka. Neis ilmub nii palju huvitavat, et Eesti kirjandus on tahes-tahtmata jäänud tagaplaanile, kuigi varem sai just seda rohkem loetud.
Küll aga loen ma Loomingut ja teatud määral ka mujal ilmuvat kirjanduskriitikat.
*
Mida Sa üldse arvad tänapäeva Eesti kirjanduskriitikast?
Seda ilmub tänapäeval muidugi ilmuvate raamatute hulgaga võrreldes üsna vähe. Soovides saada ainuüksi kirjanduskriitika põhjal teada midagi ühe või teise raamatu kohta, jään tihti hätta. Pean silmas seda, et kuidagi palju on kriitikuid, keda lugedes ei saagi aru, mida nad siis raamatutest arvavad. Selle asemel räägitakse iseendast ja oma mõtetest. Nii võib ju ka teha, aga kui sedalaadi artikkel ongi ainuke mingi raamatu kohta ilmuv arvustus, siis on seda veidi vähe.
“Lennukivaatleja” puhul tundus mulle algul lausa, et mitte midagi ei tule. Siis mõtlesin küll korraks, et kui nüüd ka midagi ei juhtu, siis jätan kirjutamise. Aga sisimas ma muidugi aiman, et see on siiski selline ravimatu pisik, millest ei pääse elu lõpuni.
*
Selles mõttes oli Siugja Sulepea auhinnast vist ikka kasu, Sinu raamatust on nüüd rääkima hakatud. Millised on Su edasised plaanid?
Raamatust, mis mul praegu pooleli on, ma hästi rääkida ei tahaks. Aga tulles korraks meie vestluse alguse juurde, siis rääkisin sellest, mida kõike inimesed endale ette kujutavad. Olen mõelnud, et põhimõtteliselt võiks selle nurga alt rääkida ka juunikommunistidest.
Tegelikult oli ju Eesti Vabariigis kõik Nõukogude Liidus toimuv teada – ajalehed rääkisid kõigist suurtest protsessidest ja puhastustest, ja Akadeemias ilmus ühe ärahüpanud Kominterni agendi järjejutt, kus ta väga täpselt kirjeldas seda, mis hakkab Eesti okupeerimisel juhtuma: kes lastakse kohe maha, kes viiakse Siberisse ja nii edasi.
Põhimõtteliselt oli seega kõik teada, aga oli inimesi, kes olid armunud ideesse ühiskonnast, kus puuduvad kapitalismi pahed ja klassivahed ning kes leidsid, et vaatamata vigadele on asi iseenesest ikkagi positiivne. Peaaegu kõik neist said pärast juunipööret omal nahal tunda unelmate võimu tegelikku olemust. Selle seltskonna varal on väga hea näha, kuidas inimene oma mõttemaailma suvaliselt kujundab ning neist võiks tegelikult ühel päeval kirjutada.
* * *
“Raamatud on mind huvitanud kogu elu”
“Raamatud on mind huvitanud kogu elu ja üks põhjus on selles, et mu ema oli raamatukoguhoidja. See oli keskhaigla väike raamatukogu, kuhu siiski kõiki ilukirjandusteoseid ka vähemalt üks eksemplar osteti. Vahepeal oli mu ema seal üksinda, vahepeal oli siiski üks laenutaja ka. Minu jaoks oli see raamatukogu aga nagu teine kodu, vahepeal ma lausa elasin seal. Kui koolist tulin ja ootasin ema tööpäeva lõppu, siis mis mul peale lugemise ikka muud teha oli? Kõige põnevam oli see, kui tulid uued raamatud, siis sai pakke avada ja kõiki neid vaadata. Seega, ma tean Nõukogude raamatutoodangust igasuguseid asju – mitte ainult väärtkirjandust, vaid ka punast pahna, mida tol ajal raamatukogudele kaela määriti.”
* * *
Autor versus tema tegelased
“Autor peab oma tegelastesse kindlasti suhtuma empaatiaga. Selles mõttes on minu väga suur eeskuju Truman Capote’i “Külmavereliselt”. Lugesin seda juba 15-16-aastaselt ja see raamat avaldas mulle väga sügavat mõju. Muljetavaldav, kuidas ta suudab teha vaat et kaastundeväärilisteks need mõrtsukad, kelles justkui ei peaks olema mitte midagi positiivset. See ei tähenda muidugi samal ajal seda, nagu tohiks autor oma tegelastesse ära armuda. Ma suhtusin ise kogu sellesse “Lennukivaatleja” seltskonda suhteliselt skeptiliselt, kindlasti pole need sellised inimesed, kelle kõrval mulle meeldiks bussis sõites istuda, aga mina-vormi kasutamine andis võimaluse olla neile lähemal ja selleks, et neid usutavalt kujutada, pidin püüdma nende võimalikke motiive ja tundeid mõista.”
* * *
Siugja Sulepea auhind
Siugja Sulepea kirjandusauhinna mõtlesid välja kirjanikud Karl-Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, Asko Künnap ja Peeter Helme selleks, et pärjata kahe ussimaarjapäeva vahel ilmuvat parima ja põnevaima kirjandusteose avaldanud autorit. Asja mõte ei ole selles, et tõsta ekstra esile mõnd debütanti või tunnustada kõva tegija niigi tuntud ja head raamatut. Pigem tahetakse juhtida tähelepanu millelegi, mis on hea, omapärane, aga mitte kõige tuntum.
Esimene auhind läks tänavu Loomingu Raamatukogus ilmunud Holger Kaintsi “Lennukivaatlejale”. ?ürii liikmed kiitsid jutustuse head keelt, tegevust kandvat meeleolu ja autori võimet arendada lugu veenvalt ja kaasakiskuvalt algusest lõpuni. Elik Karl-Martin Sinijärve sõnadega: “Holger Kaintsi “Lennukivaatleja” võiks läbida küll iga eestikeelse raamatusõbra lugemislaua: teos toob tuppa hulga tüüpe, kelle olemasolu me ehk aimame, olemata ses siiski teab mis veendunud. Kaintsi lugenuna kahtlused kaovad.”
Lõppnimekirja jõudsid ka Asta Põldmäe “Kirjad pääsukestele” ja Andrus Kasemaa “Lagunemine” ning ?ürii hinnangul olidki kõik need kolm raamatut võrdselt head ja otsuse määras see, millist kirjandust soovis ?ürii esile tõsta.
Võidutöö pälvinud Holger Kaints sai lisaks tunnustusele ja siugja mustriga graveeritud sulepeale õhtusöögi koos ?ürii liikmetega. Samuti osaleb ta järgmise Siugja Sulepea laureaadi otsimisel ja auhindamisel.
Lisaks Holger Kaintsi võidutööle ning Asta Põldmäe ja Andrus Kasemaa teostele peab ?ürii vajalikuks täiendavalt ära märkida ka Triin Tasuja luulekogu “Provintsiluule”, Enn Kasaku romaani “Vaba pattulangemise seadus” ja Tiit Tarlapi romaani “Meie, kromanjoonlased”.