Millest algab sinu Gruusia?
Gruusia on koht, mis lõhnab iga päev isemoodi! Seal on lausa ebareaalselt ilus, näiteks see, kuidas … Kevadised hääled, mis on justkui kellukesed … Kuulen praegugi nende kõla kõrvus. Lapsena ootasin terve talve, kuna see hääl ilmub.
Kui ma parasjagu Gruusias olen ja elan, siis sellele ju ei mõtle. Kui aga kuhugi eemale sõidad, siis saad aru, et ükskõik kus mujal ei lõhna meri niimoodi, loodus on liiga teistsugune ning muidugi – pole sellist mägede ilu. Mul on tunne, et seda, kuidas sealne meri mind hoiab ja rõõmustab, kui ta kaldale satun, pole mõtet proovida sõnades kirjeldada. Sõnad muudavad lihtsalt kogu tunde, mida loodus edastab, kuidagi tehislikuks. Kui laps niisuguses kohas üles kasvab, paistab elu lihtsalt teistsugusena kui mujalt vaadates. Mina sündisin mereäärseis mägedes. Meri oli kogu aeg silme ees, paistis kõrgustesse kätte ning see on ilmselt lapsepõlve kõige soojem tunne. Minu kodumaal mitte ei laulda sellest laule, vaid neid laule elatakse.
*
Gruusia ajalugu on pikk, tunned sa selle koormat?
Minu jaoks pole huvitav see, mida öeldakse teksti või kirja kaudu – ajalugu on ju samuti selline asi -, vaid see, mida saab laulda. Ilma tekstita. Vanas muusikas on kõik sees.
*
Mida tähendab muusika Gruusias?
Emotsioonid, valgus, avar hing, tujukus, vabadus, meloodika, harmoonia, lähedus … Vist nii?
*
Kuidas kirjeldada Gruusiat pimedale?
No nüüd peaksin jälle rääkima asjadest, millest on rääkida võimatu. Näiteks, kuidas on võimalik kirjeldada päikest, kui seda ei näe? Ilmselt mitte kuidagi. Täiesti võimatu on kirjeldada ka, kuidas mägedes viinamarju korjatakse. Mina vähemalt ei oska. Siis on võimatu kirjeldada emaarmastust. Rääkimata sellest hetkest, mil sa tead mere kaldal, et meri tunnetab sind ja tunneb su ära … Mis ma ikka oskan öelda, sõnad lammutavad paljud hetked lihtsalt ära. Puu, lill, koer, elavad emotsioonid – ah, ma ei oska nende kohta öelda midagi peale selle, et nad on.
*
Konkurentsist. Maailmas tuntakse laialt terminit “Armeenia jazz”. See tähendab teatud tunnustust. Gruusia jatsust niimoodi ei räägita ..
.
Tead, mina kedagi ega midagi võrdlema hakata ei taha, lihtsam on armastada korraga kõiki geniaalseid muusikuid.
*
Sul on ainulaadne hääl. Kui palju on su muusikas talenti ja kui palju tööd?
Ma tean täpselt. Kõik tuleb ülevalt.
*
Gruusia kirjeldamisega sa hakkama ei saanud, proovi iseloomustada oma muusikat.
Oeh. See on muusika. Endal on oma muusika eripärast või iseloomust küllaltki raske täit pilti luua, siingi jõuan juba räägitud punktini: muude asjade kõrval ei saa ka muusikat sõnadesse panna. Meloodiad kogunevad – tükk-tükilt, aja jooksul sind ümbritsevast elust. Nad tulevad sinu suhtumisest ümbritsevasse, võtavad ühtäkki mingi muusikalise vormi, toimub mingi süntees. Muusikaline gamma on seetõttu väga lai, igal juhul üht ma tean – ma laulan selle kõik kontserdil välja. Muusikas ongi kõige olulisem see, et ta on võimeline väljendama neid tundeid, üleelamisi või emotsioone, mida ühegi teise kunstiliigiga väljendada ei saa. Vist.
*
Kelle pilti sa rahakoti vahel kannad?
Rahakoti vahel ei kanna ma üldse midagi! Aga telefonis on fotod pojast ja kallimast.
*
Mida sa mingil juhul ei oleks nõus kasutama vahetuskaubana? Sealjuures jätame välja pere ja sõbrad.
Oma pille! Need on väga suur osa minust, õigem oleks öelda, et minu jätk.
*
Millest sa kohe vabaneks, lahti saaks või ära müüks?
Ilmselt oleks need asjad, mida on võimalik kaasas kanda. Füüsilised asjad niisiis. Ja esmajärjekorras vabaneks neist, mida üldse vaja pole. Igaühel leidub selliseid.