Kahjuks võime rääkida “teeme ära” ajastust. Novembrikuud mäletavad paljud kui revolvripühade aega, loomulikult oli kunagi kuu kulminatsiooniks 7. november, “Suure revolutsiooni” aastapäev, mil bol?evikud “tegid ära” ning moodustasid uue ja seninägematu riigi. Riigi, millel õnnestus täita teine “teeme ära” plaan – tõenäoliselt jõhkraim inimhävitamine ajaloos. Või peaaegu. On’s mõtet hälvikute ellukutsutud süsteeme niiväga võrrelda, nagu seda “tegema” kiputakse? Vast mitte, sest ka taolistes võrdlustes on “teeme ära” printsiip sisse kirjutatud – kes oli ikka see kõige-kõige, kes ikka ilgemalt või jõhkramalt “ära tegi”, näiteks kommarid või natsid?
Revolvripühade ja kõige muu taustal võib aga kahjuks öelda, et “teeme ära” elu kestab siiamaani ja veereb edasi nagu mingi vastik ratas.
“Teeme ära” kõlbab võib-olla külatalguteks – näiteks oli asjakohane, kui Rainer Nõlvak kutsus inimesi sitta välja viskama. Siin “teeme ära” töötas, ehkki poolikult – sitt vedeleb kusagil edasi.
Edasi aga on asjad muudkui nihu läinud. Talgud talguteks, hark kätte ja pask hoovist välja – seda küll. Kole on aga, kui “teeme ära” elu muutub mingiks igapäevaseks normiks. See on justkui haige heiastus elust, mida saab võtta laupäevaku, hoogtöö või paneme-käed-külge-mis-see-sitt-siis teha-pole printsiibiga. Hei hoo! Kõik on ju nii lihtne! Eriti keerulised asjad! “Teeme ära” maailm on tunginud ohtlikult esile ja raiub võidukat sihti läbi mingi kuradi kujuteldava padriku.
Nii “tegi ära” sama Nõlvak ühed mõttetalgud. Mõeldud-tehtud! Jestas küll, kutsuda inimesed üheks päevaks kokku mõtlema, et siis on justkui “tehtud”? Mis asi?
Meenub ühe “ärategija” kurtmine ühes kesk-Eesti vallalehes, kuidas selle ja selle mõttekoja esindajatel ei õnnestunud paraku jälle lahendada juba vana filosoofilist probleemi: kuidas “teha ära” nii, et inimesed “õnnelikuks teha”. Päris õudne.
Nüüd kutsub Nõlvak üles veel midagi “ära tegema”, nimelt punalipupäeval 1. mail ennast “kätte võtma” ja venelastega “ära leppima”. Kas Nõlvak on venelastega tülis? On tal mõni muukeelne naaber, kellega trepikojas kraageldakse ja kellega peab sõjakirve maha matma? Miks ta arvab, et meie ühiskond jaguneb kaheks, “meie” ja “nende” omaks. Mis kuradi õigus on ühel sellil määrida kogu ühiskonnale pähe mingit tüli, “teha ära” tõdemus: kaklete, järelikult peate leppima. Vabandust, “ära leppima”.
Kõige hullem selle juures on muidugi, et just taoliste meelevaldsete jaotustega lõpuks ühiskond kaheks aetaksegi. Nõlvak võiks proovida vähem teiste eest mõelda ja, Astrid Lindgreni tsiteerides, kusagil nurgas purgist tasakesi kuivikut närida.
Peale valimisi, kui näiteks Keskerakonda tabas vähemalt Tallinnas tunne, et on “ära tehtud” või vähemalt “tehtud”, muutus imelikuks ka Mart Laar: hakkas seletama, et nüüd tuleb ka IRL-il hakata venelastega tegelema. Ühesõnaga, peab samuti “ära tegema”.
Terve mõistus ütleb ju, et pole mõtet üritada käituda korraga 1,3 miljoni inimese eest, isegi kahe inimese eest korraga käitumine võib ühel inimesel üle jõu käia. Mitte ei saa aru, milleks on vaja programmilisi hullusi, sehkendamist ja ringikratsimist justkui oleks sipelgad püksis.
“Teeme ära”, “lepime ära”, “paneme ära”, “mõtleme ära”.
Muuseas, sõna “ära” tekitab paljudes veel ühe assotsiatsiooni: see on eemale, minema. Ja sestap meenutab “teeme ära” elu midagi sellist, kus tegelikust “tegemisest” on asjad väga kaugel, meenutab revolvripühadeaegset loosungielu või – nagu kirjutas Aleksander Suuman – “naguelu”. Tükike Suumani luuletusest kõlas järgmiselt.
NAGUELU
Nagu käiks tööl
nagu saaks palka
Nojah, “tehtud”! “Ära”!
Aga ausalt. Ma usun, et ma pole sugugi ainuke, kellele loosungi- ja “ärategemise” elu järjest vastikumaks muutub. Võiks panna toime omi isiklikke asju, suhelda oma sõpradega, olgu neiks jakuudid, venelased või mulgid ning mitte katsuda kogu see aeg nii kuradi palju jumal teab mida “ära teha”.