Ka Lehma(n) Vendade pank on süüdi, et Harjumaa on võlgu Tartumaale, nagu laulis prohvet Uuspõld enne, kui inimesed tunnistasid masu raskust enda õlgadel … Tookord kõlas see laul sõbraliku nöökimisena. Täna neelatavad seda lugu kuuldes aga paljud omavalitsused mõrult. Kapitalistlik-postmodernistlik ühiskonnamudel oma mitmeti mõistetavate reeglite ja pehmete karistustega soosis hukutavate finantsskeemide tekkimist, mis viisid välja sinna, kus maailm on – pankrotis. Mitte ainult selle sõna tavatähenduses, vaid ka paradigmaatilises tähenduses.
Võlaga rahastatud buum
Nüüd tõdetakse, et ülemaailmset finantssüsteemi oleks pidanud efektiivsemalt kontrollima. Ehk oleks saanud õigel hetkel piduri peale tõmmata. Takistada idiotismi kaldunud rahalaenamist. Nagu ütles Harvardi ülikooli professor Kenneth Rogoff Äripäevale, lõi võlaga rahastatud buum vale kindluse valitsuse poliitikast, firmade kasumlikkusest ja riigi elatustasemest, mis omakorda lõi keskkonna valedeks otsusteks.
Buum lõpeb tavaliselt halvasti. USA-st alanud üleilmse finantskriisi järel on Rogoffi sõnul järgmine ohukoht võlakriis, mille põhjuseks on majanduse stimuleerimiseks võetud suured laenud. Nii Saksamaa kui ka USA võlakoorem võib paisuda 90%-le SKP-st. Majanduskriitik Aavo Kokk lisab võlglaste hulka veel Islandi, mille paarsada tuhat inimest hakkavad järgmisel kümnendil tagasi maksma teiste riikide, sh Inglismaa, Iiri ja Hollandi investorite hapusid investeeringuid Islandi pankadesse.
Püsti, püsti, pikali
Aga kes ütleb, et ühiskonnamudel, mille toel masu tekkis, on üldse jätkusuutlik! Keinistid väidavad, et kapitalistlik ühiskonnakorraldus on püsiv, kuid seda on vaja aeg-ajalt ravida ohtlike tendentside ja haiguste kõrvaldamiseks või neutraliseerimiseks. Kas üle 150 majanduskriisi üle elanud kapitalism tähendabki jätkusuutlikkust? Teadlased on välja arvutanud, et taoline majandus vajab iga üheksa aasta järel restarti. Peab tõdema, et iga üheksa sammu järel maoli kukkumine ei sümboliseeri just kõige kindlamat püsivust.
Samas peab lisama, et keinistid tõid USA välja 1930ndate depressioonist, rõhutades tookord riigi sekkumise olulisust. Kahjuks pean tõdema, et seekord masu tingimustes võivad keinistid ja riigid jääda jõuetuks, sest pole välistatud ka suurriikide pankrotid, mis põhjustavad võimukeskuste ümberkujunemise ning ühildamatute ühiskonnamudelite kokkupõrkamisi ehk maailmasõdu.
Teatavasti on kapitalistlik-postmodernistliku ühiskonnamudeli üheks eluliselt tähtsaks organiks planeedi Maa ressursid, mida tarbides tekib energia, mida tarbides toidetakse tarbimisühiskonda, mis ise tarbib Maa ressursse. Ilus ja ümmargune nõiaring.
Aga mida või keda toidab tarbimisühiskond!? Kahjuks vaid iseend, mitte emakest Maad, mille maavarade koopad täituvad mürgise õhuga ning mille mõju Maa ökoloogiale ei taha ükski teadlane sel planeedil välja arvutada. Nüüd tõusevad rohelised tagajalgadele. Oli ka päramine aeg! Aga kahjuks on inimese kasutegur planeedi Maa ressursside taastootmisesse null. Seega, rohelised, istuge rahulikult tagasi.
Liikumine mõistvuse poole?
Pankrotis on ka ühiskonna paradigma, mis seni oli ühiskonnale suunanäitajaks. Ühelt poolt jääb ahnus igavesti inimese kaasasündinud omaduseks, nagu on seda on kinnitanud ka piiblitaolised kirjasõnad. Teisalt on täna siiski raskem suruda relva väljasuremisohus pandakaru meelekohale kui paarsada aastat tagasi. Mingi liikumine mõistvuse poole on toimunud.
Samuti paneb mõtlema, kas Kuveidi naftaväljade põletamise asemel poleks toredam nautida vaikset ja ohutut tuule- või päikeseenergiat. Esialgsetel andmetel ei kao need energialiigid kuhugi, nagu seda väidetakse maailma nafta- ja gaasivarude kohta. Seega on viimased paarsada aastat maailmas võimutsenud paradigma ilmselgelt kaotanud oma ürgse jõu ning vajab troonilt kukutamist.
Ametnike armee ei mahu ära
Teine pool paradigmaatilisest pankrotist pesitseb juhtimisvaldkonnas. Nimelt peaks riik, ja seda eelkõige Eesti, olema e-põhine ja bi-funktsionaalne. Olen üsna kindel, et nõukaaegne riigisüsteem oma ametnike armeega ei mahu uude ühiskonna paradigmasse. Riik peaks tegelema europrojektide kirjutamise ja maksude laekumise kontrollimisega. See idee tuleneb Miltoni riigi rolli vähendamise ühitamisest ettevõtte struktuuri ja juhtimispõhimõtetega.
Juba üksainus näide on piisavaks argumendiks. Kui ettevõte koolitab oma personali, siis enamasti arvestusega, et koolitusele kulunud raha tuleb personali panuse läbi ettevõttesse mitmekordselt tagasi. Vastasel juhul poleks mõtet koolitada. Nõukaaegse ja üdini iganenud mudeli järgi on täna riigil küll kohustus oma rahvast koolitada, aga puudub igasugune edaspidine huvi koolitatud rahvast riigi kasuks tööle rakendada.