Enne peasekretär Bre?nevi surma, 1982. aasta varasügisel, ilmus Sirbi (ja Vasara) tagaküljel Nõukogude filmi festivalile pühendatud A. Itskoki tähelepanuväärne epigramm, mis võiks olla käesoleva loo motoks. Festivalil anti peaauhind kroonusoosikust filmile Valgevene partisanidest “Inimesed soos”, kuid publikumenu oli piiratud levikuga riiulifilmil Rasputinist. Epigramm kõlab umbes nii: ?ürii hindas parimaks filmi Rahvas Rabas, kuid hoopis Agooniale pileteid rahvas rabas. Selle agoonia ühest tahust, majanduselu hääletust lämbumisest parteibürokraatia halastamatus haardes, võimegi lugeda majandusteadlase Juhan Sillaste mälestusteraamatust “Mineviku mustad kastid”. Raamatu alapealkiri “Perestroika laborandi mälestused” viitab autori tunnustatud panusele Nõukogude Liidu majandusreformidesse, mida on alates 1985. aastast hakatud nimetama ka perestroikaks.
Kes teadsid tõelisi probleeme?
Kui noor majandusteadlane Sillaste kutsuti 1980. aastate alguses Moskva kõrgete ülemuste juurde ning kästi midagi välja mõelda punaimpeeriumi ja sotsialismi päästmiseks, siis tagantjärele teame ju kõik, et tegelikult oli juba hilja. Ajaloolased võivad veel kaua vaielda, millal lõpp algas – kas siis, kui Stalini surma järel leevendati avalikku terrorit oma rahva kallal, või siis, kui Hru?t?ovi sula ajal lubati intelligentsil end piiratud ulatuses väljendada, või siis, kui pärast 1973. aastat tõusis energiakandjate hind mõneks ajaks lakke, et seejärel mõne aasta pärast pikaks ajaks põhja jääda, pannes maavarade eksportijad näljapajukile. Või sai saatuslikuks siiski Reagani tähesõja programm, mille kohta teame, et see oligi nõdra kommunismiimpeeriumi ehmatamiseks seina peale joonistatud koll. Kuid üks on selge: suurte matuste ajastu alguseks oli krõks käinud ning Lenini-Stalini loodud monstrum võis lugeda oma viimaseid aastaid, kuid ja päevi.
Tulevikku ei näe aga keegi täpselt ette. 1980ndate alguses ei osanud NSV Liidu kiiret ja kuulsusetut kokkuvarisemist ennustada mitte keegi, kuigi tõsiseid probleeme teadsid tõenäoliselt isegi Ameerika sovetoloogid. Kuid kindlasti ei tahtnud neid viimaseid päevi veel lugeda parteiaparat?ikud Moskva punavaibalistes koridorides, kus nad vaikse sammuga tatsasid toast tuppa, et varustada kõrgesse ikka jõudud töörahva eesrindliku väesalga teenekaid juhte tasakaalustatud ja õigesse valgusse asetatud infoga sotsialistlikust majandusest ja rahvusvahelise imperialismi salasepitsustest. Enamiku infost moodustasid tõenäoliselt vanakeste põdurat tervist säästvad Pravda juhtkirja stiilis muinasjutud õitsvast nõukogude ühiskonnast, kus ikka leidub üksikuid kitsaskohti ja lahendamist vajavaid probleeme.
Asjaajamised Moskva võimukoridorides
Eesti NSV juhttegelased olid Liidu kolossaalse bürokraatliku toitumisahela suhteliselt madalas otsas ega otsustanud eriti midagi. Kaasaegsed kohalikud nomenklatuuritegelased ei ole kahjuks meile tollasest juhtimisstiilist ja otsustelangetamise protsessist midagi kirjutanud. Tundub, et nad ei kavatsegi oma eluajal suud paotada, et vähemalt tagantjärele oma rahvale seletada, kuidas asjad ENSV-s ja Moskvas tegelikult käisid. Erandina on Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul avaldanud oma elulooraamatu 1980. aastate kohta, kui ta juhtis viis aastat ministrite nõukogu. Kahjuks pole aga sealgi kirjas kuigi palju selliseid asju, mida me juba ajakirjandusest lugenud poleks. Tema hõredavõitu teksti lugemist segab ka nõukakantseliit, millest oleme jõudnud paarikümne aastaga võõrduda.
Selliseid puudusi aga Juhan Sillaste raamatus ei ole. Vastupidi, siit leiame väga sisutiheda ja põneva kirjelduse, kuidas NSV Liidu viimasel aastakümnel Moskva kõrgetes võimukoridorides asju aeti. Autori stiil on ladus ja faktitihe ning toonilt irooniline, hoides mõnusat distantsi kirjeldatava Nõukogude tegelikkuse ja tänapäeva vahel. Lugeja saab väga detailse kirjelduse, kuidas ühes keskses otsustusüksuses (“organis”!) nagu seda oli Gosplan ehk Plaanikomitee, asjad käisid, kuidas keskbürokraatia käsuliinid hoidsid koos kogu hiigelriigi masinavärki nii, et kogu majanduselu oli pisiasjadeni keskselt ette kirjutatud ja kontrollitud.
Iseendale palka maksta!
Kogu raamatut hoiab koos üks konkreetne lugu sellest, kuidas autor koos mitme teise majandusteadlasega sai kõrgemalt poolt (direktiivorganitest ehk NLKP kõrgemalt juhtkonnalt) ülesande tuua lämbuvasse Nõukogude majandusse kas või eksperimendi korras natukenegi elu.
Jutt on tolleaegsest katsest teenindussfääris ehk teenindajate võimalusest lepingutöö vormis iseendale palka maksta. Justkui tühise ja pigem kosmeetilise muudatuse sisseviimine Nõukogude majandussüsteemi oli aga võrreldav tänapäeval laastava ussviiruse sisestamisega mõnda serverisse. Muidu tuimavõitu parteiveteranid said instinktiivselt aru, et selline ohtlik mäng käsku asendatavate lepingutega tähendab kogu senise elukorralduse lõpu algust.
Üks prominentne eakas parteitegelane hakkas koguni nutma, kui kuulis, mida noored majandusteadlased teha kavatsevad, ta suutis vaid haliseda: “Mille eest me siis sõdisime!?”
… ja teisi uskumatuid lugusid
Juhan Sillaste ei olnud kuidagi seotud Nõukogude parteinomenklatuuriga ega saanud osa selle hüvedest, kaugel sellest! Olles pärit perest, kes kaotas Nõukogude võimu tõttu paljud lähedased, polnud ta kindlasti mingi maiuspala süsteemile ning talle kehtis välismaasõidu keeld. Aga kui oli vaja, siis lähetati ka tema kibekiirelt eesrindlikku sotsriiki Ungarisse, sest kohe vajati värskeid andmeid sealsest majanduskorraldusest. Ettepanek tehti Sillastele ootamatult ning kiirelt reageerides suutis ta ka oma eestlasest abilise Ain Kullo kaasa rääkida – nad said ahvikiirusel, paari päevaga, kätte nii välispassid, piletid kui ka forintid. Täiesti ennekuulmatu lugu nõukogudemaal!
Sedalaadi lahedaid ja pea uskumatute puäntidega lugusid sisaldab raamat ohtralt. Konkreetse Ungari-lähetuse puändiks on lugu, kuidas eestlastest Nõukogude majandusteadlasi Budapestis vastuvõtnud Nõukogude majandusdiplomaat Rein Otsasoni korraldatud kohtumistel Ungari majandusjuhtidega toimus suhtlus mitte “rahvustevahelise suhtlemise” keeles, vaid eesti-ungari keeles kohaliku tõlgi Mai Bereczki abil! Tõsine ninanips Moskva internatsionalistidele!
* * *
Majandus lagunevatel 1980ndatel
SILD ÜLEEILSEST ÜLE EILSE TÄNASESSE: “Mineviku mustad kastid” on vahe vahelugemine, mis annab märku, mil moel tänase majanduse häll kiikuma pandi. “Elutarbelisest teenindusest” alates.
Majandusvaldkond, kus 1980. aastate esimesel poolel lubati raamatu autoril ja tema meeskonnal korraldada hästi natuke-natuke eratööd, oli elutarbeline teenindus. Selle n-ö majanduseksperimendi tegemiseks tuli kõigepealt ette valmistada Ministrite Nõukogu määrus.
Teenindajate isemajandamine
“Mineviku mustad kastid” ongi ka raamat sellest, kuidas selline dokument Nõukogude bürokraatiakoridoride tuimas tukslemises sündis. Enne jõuti paar peasekretäri Kremli müüri alla matta, kui Andropovi eestvedamisel poliitbüroos läbisurutud otsus jõudis midagigi ära teha manduva majanduse elustamiseks. Keeruliste manöövrite kaudu jõudis teeninduseksperiment lõpuks ka Eestisse.
Enne seda prooviti teenindajate isemajandamist mitmes teises impeeriumi piirkonnas, et mitte anda kahtlasele Eestile liiga palju võimalusi. Paraku põrusid katsed mujal täiega – mitte ainult nomenklatuur, vaid ka rahvas suhtus uutesse võimalustesse väga kahtlevalt. Sisulise individuaaltöövõtu asemel toodeti reipaid raporteid ja põhjendusi, miks ei saa kahtlase erainitsiatiiviga puhast sotsialismi solkida.
Vastuoksa kohaliku juhtkonna soovidele
Eestis aga läks asi siiski käima, kuid mitte tänu kohaliku juhtkonna soosingule, vaid vastupidi – hoolimata kivistunud Vaino-aegse ENSV juhtkonna jäigast vastuseisust igasugustele muutustele. Autor selgitabki detailselt, kuidas selline ime võimalik oli. Nimelt suutis ta ainult tänu Moskva “adjustaatidele” kohaliku teenindusministeeriumi juures kokku panna muudatuste võimalusest innustunud töögrupi. Hambad ristis, vaatasid klausonid-saulid-vainod pealt, kuidas neist mööda minnes õõnestati sotsialismi jalgealust kahtlase individuaaltööga.
Tõenäoliselt oleks varem või hiljem juhtivad seltsimehed kohalikust parteikeskkomiteest ja plaanikomiteest mingi nipi leidnud, kuidas ohtlik eksperiment lõpetada ja selle korraldajaid karmilt karistada, kuid nende aeg hakkas otsa saama. Paar aastakest teeninduseksperimenti Eestis tõi meile kvaliteetsema teeninduse, juuksurite juures pakuti kohvi ning rätsepale antud raha polnud enam altkäemaks, vaid tasu tehtud töö eest. Kuid majandusliku kollapsi hirmus NSV Liidus algatatud perestroika võimaldas juba 1987. aasta alguses asutada kooperatiive ning mõne aastaga muutus eratöö ja eraomand vabaks niikuinii.
Kirjeldused 1990. aastani
Mälestusteraamat jõuab sündmuste kirjeldustega 1990. aastani, me loeme sealt IME sünnist ja Indrek Toome valitsusest, kuhu autor ise mõnda aega kuulus.
Aeg sellest edasi, kuni järgmise kümnendi lõpuni, mille sündmustes Sillaste oli ka aktiivne ja vahetu osaline, jääb ootama autori järgmist raamatut. See võiks aga tulla vähemalt sama huvitav, sest erinevalt mineviku mustade kastide tegelastest on 1990ndate esimese poole tooniandvamad poliitikud ja majandajad enamuses siiani avalikus elus aktiivsed tegevad.