Esikas oli septembri lõpus. Arvestades, et studioossused lõpetavad kevadel, ega üle kevade ei mängita, niisiis – minek. Kohe! Sest see on asi.
10-15 aastat tagasi oli iga lavakate õppelavastus sündmus. Publiku jaoks. Menukid kõik. Enam millegipärast mitte. Eks publik on muutunud, joostakse järjest rohkem tuntud nimede poole, seda esiteks. Teiseks, enam ei ole lavakate tööd kõik kõigile “populaarsetes teatrites”. Kolmandaks ehk seegi, et lavastusi on aastasse summa summarum kõvasti juurde tulnud. Aga see selleks. Selge on, et “Margaritast ja Meistrist” saab menuk. Ka tänases päevas. Miks?
Kui üldistad, siis tudengite õppetööd on alati mingi suunitlusega – mingis töös on rohkem tantsu ja akrobaatikat ja tsirkusetunnis õpitut, mõnes rohkem erialatunni rasket inimsuhete kaevamist, mõni on kapustnikum lihtsalt kah. Tõsi, reeglina noorte mängurõõmu, kohati ka paanilist tõestamisvajadust on alati. Aga siiski, puht lavastusena, absoluutse teatri kategoorias, on tudengilavastused Lavastused siiski… harva. Pigem ekspositsioonid. Näitlejateturg.
“Margarita ja Meister” on algava teatrihooaja alguses juba kahtlusteta üks hooaja olulisemaid lavastusi. Kindlasti ka üks paremaid lavastusi. Sest – nii nagu lause põhiosised on alus, öeldis ja mõte, on lavastuse põhimäärajad kompositsioon (temporütm), kohalolek (öeldis) ja mõte. Kõik kolm viibivad ühel ajal NO99 teatrisaalis. Nii lihtne see ongi.
Bulgakovi romaan on muidugi nii mitmekihiline ja geniaalne, et igas ajahetkes peale kirjutamist võib selle kohta ütelda – ta elab meie ajas. Aga selle lavastuse jõujooned aastas 2009| kohe eriti. Sõltub iga vaataja tahtest lugeda, kui suuri sümbolkujundeid ta kätte saab, ja usub Kowalsky, et ka ilma tahteta lugeda on saalis mõnus (sest liikumistundide staff on suurliikuja Pepe lavastuses muidugi ja väga, ja siis veel ka see, et sellel kursusel on noori, kes tantsivad-liiguvad ikka KURADI hästi).
Ja veel, tõstku käsi, kes enne teatrisse minekut ette kujutab, kuidas teha teatrisaalis üheksa siin olemasolevat, liikuvat, varakristlikku maali!? Ainuüksi selle nägemine on väärt, et oma äss Phillips Ambilighti eest püsti vedada.