Kirjeldage palun lühidalt “ideaalset näitlejat” – milliseid esmaseid kvaliteete on vaja, et olla näitleja, või isegi, mis eristavad näitlejat suurest näitlejast?
Lavastaja peab olema võimeline aitama näitlejatel koos mängida, ja mängida ka koos publikuga. Lavastaja peab tähtsustama näitlemise kvaliteeti – näitlemise kvaliteeti ansamblimängus, see on palju tähtsam, kui interpretatsioon. Kui mina ja Nick proove alustame, pole meil selget ideed lavakujundusest, kostüümidest, interpretatsioonist. Me alustame nii väheste eelkontseptsioonidega kui võimalik. Kontseptsioonid tulevad töö käigus. Oluline on, et sa iseenda tööle teele ette ei jääks. Meie maailm on pime, kuid seda sellepärast, et me seisame tihti ise valguse ees.
Suurem osa minu tööst on saada inimesed lõdvestuma. Et nad ei kardaks. Suurem osa näitlemisest on kaitse – barjääride ehitamine, mis näitlejaid publiku eest kaitsevad. Minu töö on inimesi ennast nii turvaliselt tundma panna, et nad neil barjääridel langeda laseksid. Siis saavad nad olla absoluutselt kohal ja täie tähelepanuga. Ja siis muutuvad nad elujõuliseks, elusaks ja kauniks.
*
“Kaheteistkümnes öö” on näidend armastusest, armastusest selle keerulisuses, nii ütelda. Kuid milline koht on täna armastusel ühiskonnas “suures pildis”? Kas me kannatame armastuse puudumise all?
See on väga suur küsimus!
*
Kui erinev on briti lavastajal Venemaal töötada?
Ma arvan, et kõige huvitavamad on sarnasused. Me ei muuda oma töömeetodeid, kui me erinevatel maadel töötame. Süsteemid võivad olla erinevad, aga inimese tasandil on töö sama.
Me töötame lavastuse kallal jätkuvalt, ka siis, kui see on esietendunud ja tuuril, see on jätkuv protsess, kindlustada, et tükk jääks elusaks ja ajas kasvaks. Nii on oluline lavastuse kallal töötada, nagu me seda Venemaal teeme, mitme aasta jooksul. Vene repertuaarisüsteem muutub praegu vaikselt läänelikuma, kommertslikuma mudeli poole, olgugi et näitlejad toetavad äärmiselt tugevalt traditsioonilist Vene süsteemi, kus näitleja töötab terve elu ühes teatris. Nad soovivad jätkuvat tööd, mitte ainult turvalisuse pärast, kuigi ka see aitab, aga ka selle pärast, et oma rolli või tööd lavastuses väga pika ajaperioodi jooksul “asustada”. Ühtlasi olen ma väga uhke oma suhete üle vene näitlejatega ning tänulik nende kiindumuse ja lojaalsuse eest.
Meid kutsuti, et luua vene näitlejatega trupp “Boriss Godunovi” tegemiseks, mis oli nii edukas, et meid kutsuti “Kaheteistkümnenda öö” jaoks tagasi. Taheti, et me Shakespeare’i teeksime.
Venemaale minek oli kummaline, see oli nagu koju tulek – ma ei pidanud enda jaoks väga olulisi asju seletama. Näiteks seda, et trupp ei koosne mitte eraldiseisvatest staaridest, vaid on ansambel. Inglise, prantsuse ja ameerika näitlejad armastavad ka nii töötada, aga see pole nende jaoks stardipaik. Vene näitlejad alustavad siit, mõistavad seda täielikult.
*
Kas teater on aastal 2009| oma eesmärkidelt olemuslikult erinev teatrist aastal 1609? Mil moel?
Me elame näidenditega väga pikka aega koos ja nii peame me töötama näitemängudega, mis avanevad meile aeglaselt. Klassika, eriti Shakespeare on selline. Shakespeare on nagu briljant valguse käes. Alati muutuv, alati avastusrännak. Me valime klassikalise näidendi, kuid meie töö on panna ta elama nüüd. Shakespeare’i näidend peab aastal 2009| erinev olema, kui ta ellu tahab jääda.