Kas te teate, mis on ühist tavalisel ristil ja Kristusel? Vastus on – niisama palju kui suvalisel geomeetrilisel kujundil suvalise määrde või võidega. Meie kultuuriruumi jaoks segunenud ja ühinenud mõistetel on erinev, kuigi samavõrd auväärne ja foneetiliselt vägagi sarnane taust. Mõlemal on loomulikult pikem ajalugu kui meie ajaarvamisel või Kristuse sünnil.
Salvitu ehk pühitsetu
Selleks, et kohe alguses selgeks teha: kristluse kui mõiste andnud ajalooline Jeesus Kristus ehk Jeesus Naatsaretist oli kõigest üks paljudest läbi aegade tiitlile messias (Messiah) pretendeerijatest ja see omakorda tähendab “võitu”, “salvitu” või “õlitatu” tähenduses – “pühitsetu” ehk päästja prohvet, keda rahvas ootab. Päästjat võõra võimu käest ja ühtlasi jumalariigi toojat (jumalariik saabub pärast messiase saabumist).
Vastavalt tollasele juudi kombele õlitasid preestrid neid, keda uskusid Jumala olevat välja valinud juhtima nende rahvast või tegema muid tempe. Mõistel või tollel ootamisel võib vanust olla rohkem kui 2500 aastat ja selle ajalugu võib ulatuda kusagile 7.-5. sajandisse enne meie ajaarvamist.
Makedoonia Aleksanderi suurriigi riismetest sündinud/säilinud Egiptuse valitseja Ptolemaios II Philadelphos, kelle võim 1. sajandi paiku enne meie aega Lähis-Idas maksis, lasi tõlkida Vana Testamendi kreeka keelde. Selleks, et teada saada, millesse juudid usuvad. Selles tõlketeoses tekkiski messia kreekakeelne vaste Kristus: Χριστός.
Roomlaste riistapuu
Kristus ei ole midagi ligilähedast meie ajal tavalisele perekonnanimele, vaid pigem tiitel. Neid tulevasi tiitlikandjaid-troonipärijaid kuulutas juudi pühakiri ette juba tuhatkond aastat enne Jeesust (meenutage, et kristlust veel polnud – ka kõik esimesed Jeesuse jüngrid olid ortodokssed juudid) ja oodatu oli midagi kuninga, preestri ja Jumala asemiku vahepealset.
Oli puhas juhus, et Jeesus (kirjapilt, nagu meie seda teame või oleme omaks võtnud) sattus surema roomlaste riistapuul, mille ladinakeelne nimetus on crux. Sellise riistapuu kohta on kirjalikke märkmeid juba paar sajandit enne naatsaretlast ehk meie aega.
Kuna riistapuul õlitamisega midagi pistmist polnud ja messiase ehk õlitatu mõiste on tollest ristist vähemalt kolmsada, aga võimalik, et isegi viisada aastat vanem, siis pole neil kahel sõnal ilmselt midagi ühist peale sarnase kõla paljudes keeltes, kuhu need levinud on.
Sõna “rist” tüvetähendused
Eksib see, kes arvab, et crux tähendab mingit geomeetrilist kujundit (näiteks kahte ristuvat sirget) ja hukkamisvahend sattus olema sama kujuga. Tegelikult tuleneb crux indoeuroopa tüvest (algne vorm: (s)ker) ja tähendab kõike, mis seostub kaarduva, kumera, käänduva või kõveraga. Näiteks eestikeelne “kurv-kurvikas” tuleneb sealt, ent samamoodi ka sanskriti ehk vanaindia keelne kruncati – kõverduv või iraanikeelne cruach tähenduses “hunnik” või “kuhi”. Seega, väga pika ja vana taustaga mõiste.
Kõrvalepõikena: vanapõhja keeles, mida rääkisid praeguste skandinaavlaste eelkäijad osaliselt veel kuni 13.-14. sajandini, oli “hruga” – tähenduses “kuhi” või “hunnik” sama, mis meie “rõuk”, ent samas ka hilisem slaavi/vene keelne “krug” (e. k sõõr või ring) ning alggermaani keelne “hrengaz” on sama, mis soomekeelne “rengas” või eestikeelne “rõngas”. Loomulikult pärineb kõigis võimalikes Euroopa keeltes “ring” samast tüvest. Seega, tõesti VÄGA vana sõna tüvi see rist.
Isegi Rooma impeeriumi ajal, kui naatsaretlane oma kurva lõpu leidis (ja ta polnud esimene ega ka viimane), ei tähendanud sama crux veel kujundit, vaid posti kurjategijate hukkamiseks – algselt oli see ÜMAR post, mis hiljem “moondus” ristiks.
Ristiusu levides jõudis crux ka Põhja- ja Ida-Euroopa keeltesse: saksakeelse kreuz päritolu võib jälgida alates 8. sajandist vanaülemsaksa keeles – ent endiselt kui hukkamise vahend, mitte geomeetriline kujund. Ladinakeelse crux vaste oli tollastes ürikutes sageli galga/galgo – tähenduses “võllas”. Sealt tuleneb ka ingliskeelne sama tähendusega gallows. Võimalik, et samast tuleneb Kolgata või Calvary, tähenduses piinarikas teekond – Kolgata tee (tuleneb omakorda väidetavalt hukkamispaiga ehk kalju sarnasusest (inim)kolbaga).
Ja lõpuks ka meikimisest
Tagasi Kristuse tõlkelaenu juurde Vanast Testamendist. Messia või Messiah kirjakuju heebrea keeles on machiakh (salvitu), mis on väga lähedal tänini vene keeles meiki ja kosmeetilist maski tähistavale sõnale makija?.
Salv kreeka keeles on hrisma (oletatavalt tekkis sellest keldi keele kaudu algselt prantsuse keelde ja hiljem meilegi mõiste cr?me – kreem). Tegusõna “salvima” – hrio kreeka keeles – aluseks peavad keeleteadlased indoeuroopa tüve ghrei; ghri ja lihttüve gher, mis tähendas ligikaudu (üle)tõmbama, määrima, võõpama, hõõruma. Muuhulgas pärineb saksa keelest meilegi tulnud grimm sellest tüvest.
* * *
“Risti” jõudmine eesti keelde
Eesti ja soome keelde jõudis “rist” vanavene sõnast “kristu”, mille slaavikeelne alge tulenes omakorda germaani, ilmselt vanaülemsaksa keelest. Siit alates need mõisted ilmselt ka segunevad, sest too sõna vanaülemsaksa keeles oli krist või christ, mis ei tähendanud enam risti või ümarat posti, vaid juba krutsifiksi – kuvandit “Jeesus ristil” nagu me teda tänapäevalgi teame (krist või christ, mitte kruzi või kriuze tähenduses rist ja siit alates saab võrrelda sõna arengut ka inglise keeles – Christ). Krutsifiksid olid selleks ajaks jõudnud germaanlasteni ja selliseid nägid nende juures ka naaberrahvad ja -hõimud.
Samas laenas vene keel paralleelselt ka kreekakeelse mõiste Hristos; Christos – Kristus. Nende kahe keelelaenu algpunktis oli tähendus seega peagu analoogne.
Eesti keeles on ristiusk ja kristlus sama tähendusega sõnad nagu ka ristiinimene ehk kristlane (vene keeles hrestjanin ehk talupoeg-põlluharija tuleneb sellest, et paiksed maaharijad võtsid lõpuks vürstide eeskujul vastu ristiusu ja vastandusid sellest ajast peale rändrahvastest paganatele). Kuigi õige oleks kasutada eesti keeles seega vaid mõistet kristlus – usku salvitusse -, mitte usku risti kui kujundisse või suisa piinariista.