Kui ilma teeb Reformierakond
Reformierakonnal on mitu toetajat ja pole üldse võimatu, et nad mõnes omavalitsuses jämeda otsa enda kätte haaravad. Edasi aga läheb kõik tuttava skeemi kohaselt: lihtsameelsele valijale valetatakse ette miski helge tulevik. Näiteks viie esimese hulgas vaeste supiköögi järjekorras või midagi sarnast. Kõik läheb muidugi joonelt persse, sest rikkurkonnadel on suva ja supi söövad ära nende koerad ja vaesed sugulased koos parteibürokraatidega. Hetkekski ei vaiki möla sellest, et majandus on tõusuteel ja põhi on käes ja et kellelgi on kusagil mingi plaan.
Muidugi on plaan, see plaan on aga püdel pask. Mõlemad Reformierakonna toetajad usuvad kõike, mida neile räägitakse. Pintsakuga mees räägib minuga, lihtsa inimesega, kohe rõõm on kuulata. Tulemuseks on see, et koolid, haiglad ja vanadekodud suletakse – muide, suletakse ka pangakontorid, üldse kõik suletakse. Kontorid ja vabrikud põletatakse maha kindlustuspettuste käigus. Viimasena suletakse töötute registreerimise asutus. Noored kolivad ära, vanad surevad välja.
Mida tooks kaasa Rahvaliidu õitseng?
Rahvaliitu võib võrrelda hulkuva ja kärnase koeraga, tegemist on laiapõhjalise paariaparteiga, millel pole kunagi olnud midagi öelda. Sihipärane tekstiloome on rahvaliitlastele võõras, mäletate Arnold Rüütli kõnesid? Ikka tore vanainimene, ilus nagu lauajalg. Olgu rahvaliitlane noor või vana, maalt või linnast, isane või emane, vahet pole. Pärast korruptsiooni väljajuurimist kaotab Rahvaliit peale oma näo ka lõplikult oma elu. Lame varastamine oli kolhoosides elu edasiviivaks jõuks, ilma korruptsioonita on see partei nagu ilma hingeta. Kiskuge rästikul mürgihambad välja ja järgi jääb kelgunöör. Vaarub ringi, sonib, vaadake noort Rüütlit, seda Karelit, tühi koht, kindlasti kena inimene, laudas oleks ta igati omal kohal. Suudate te meenutada mõnda tema mõtet, lauset või kasvõi tema nägu?
Maakohtades – nagu näiteks Tartus – on aga Rahvaliidul mitu fänni. Kus see paariapartei peaks võimule saama, seal ei suleta midagi, seal kõik lihtsalt mädaneb ära. Vanad pehkivad nagu kännud, noored nagu ubinad.
Kui Rohelistel hästi läheb
Rohelistel on kindlad põhimõtted – kui maja põleb, tuleb leekidest päästa esimeses järjekorras potililled, seejärel kass ja kummipuu. Muu pole oluline. Majanduskriisi tingimustes, kus kellelgi pole pappi, üritavad nad meile pähe määrida kalleid ja lolle tehnoloogiaid. Väga hea ajastus, meeletu populaarsus on tagatud. Mehed, te võite oma lipule kirjutada: hinnatõus katku ajal. Kui ma kuulen sõna “öko”, siis ma tean, et räägitakse millestki ebakvaliteetsest, viletsast ja koledast, aga kallist vidinast, mis üldjuhul tuleb samalt tootmisliinilt, kust kõik muugi. Tüüpiline õhumüük, aga kallim. Parem ostke nõialt võluvett, imettegevat soola ja pühitsetud viina – on odavam.
Kusagil on tõesti ökoloogilised asjad, aga mitte kunagi seal, kus neid müüakse. Emakese maa seisukohalt on ainult üks ökoloogiline lahendus – mullatoit. Kui kusagil peakski rohelised võimule pääsema, siis saab see lõppeda ainult kahte moodi – kas näljasurma või üleüldise verise arveteklaarimisega.
Keskerakonna võidule järgnev
Puutini võimupartei kohalik filiaal tegeleb parasviisi vastavalt ülevalt poolt tulnud juhistele ajaloo ümberkirjutamisega. Tühi töö, nende valijad on kirjaoskamatud, umbkeelsed ja kui neil üldse mingi kultuuriga seos on, siis on see kuritegelik kultuur. Aga kui isake käsib, siis tuleb kirjutada. Nutad, aga kirjutad. Jebuu i plaat?u.
Lisaks kirjutamisele tegeleb Edgar Savisaar ka sisulise tööga, värskendab haaremit ja täiendab õukonda uute kaarikusõitjate, jõumeeste, mõõganeelajate ja lõhnastatud klubipoistega. Pööblile see meeldib. Nagu ütles pooletoobine Andres Keil: Eesti poliitikamaastikul on vähemalt üks geenius. Edgar on tõesti väga tark, sest ta on keskendunud lollide mõjutamisele puuhalgude, beibede ja kardulatega. Pole ju mõtet teha verbaalset valimiskampaaniat kolmele-neljale arukale inimesele. Mõlemad kirjaoskajad võib hundisilmale kutsuda ja nendega kirjandusest rääkida. Laiale massile jäägu aga sportlased, levimuusikud ja puuhalud.
Projekt “Puuhalg ja tohtlane” saab olla ainult edukas. Tiblade, töötute, penskarite ja lihtsalt pahatahtlike inimeste häältega saab Edgar võimule ja annab teatepulga üle Puutinile. Protsess toimub tõrgeteta, sest jänkid kasisid just Poolast-T?ehhist koju ja meie tähelipuga kahuripaadile rajatud kaitsepoliitika läks just peldikutorudest alla. Kahjuks läheb kõik muu takka järele. Noored enne, sest nad on raskemad.
Kui ilma teeb Isamaajarespuublikaliit
Ei erine millegi poolest Reformierakonnast, Rahvaliidust, Keskerakonnast ega Sotsidest. Väljapeetud põhimõttelagedus, reformikurnajate toetamine ja selle kõige juurde isamaalise näo tegemine on peaaegu sama jäle kui Edgarid. Vaatad Edgarit ja kohe on selge, millega tegemist. Laaril on raamatud tunduvalt paremad kui Edgaril. Ei tea, millest see tuleb, igal juhul mitte isamaajarespuublikaliidu poliitikast, sest see poliitika on viimase tilgani kehastunud ühes kusises ristisambas ning mujale seda ei jätkuks – ka kõige parema tahtmise juures. Isamaaliidu poolt valivad need lollid, kes mingil arusaamatul põhjusel Reformierakonna või Keskerakonna poolt ei saa hääletada. Mitmel pool saavad isamaalased jala kindlalt maha, aga see ei muuda midagi – kõik, mis isamaalased said persse keerata, selle nad ka persse keerasid. Nüüd on ideed otsas ja ka ristisammas on valmis. Enam ei ole midagi teha.
Taastulek: Koonderakond
Kui te, lontrused, pole veel aru saanud, et Koonderakond on ammu laiali pekstud ja Tiit Vähi ei konuta enam Toompeal, vaid istub oma kahtlase raha hunnikute otsas kusagil Sillamäe ja Pärapõrgu vahel, siis valige parem Sadamm Husseini poolt. Sadamm oli lahe mees, aga teie koos oma Vähja-Tiiduga olete mökud ja jääte seapeetideks. Vastik mõeldagi. See pole üldse teie leht, kasige raamatukokku ja lugege Rahva Häält. Kui te aga ikkagi valite Tiit Vähi ja Koonderakond saab võimule, siis olete te hullu moodi joonud ja peate muretsema hoopis teiste asjade pärast. Näiteks selle pärast, mida te, muide, niikuinii ei mäleta.
Sotsiaaldemokraatide võimalustest
Põhimõte võtta ühtedelt raha ja asjad ära, on meile tuttav Jüriöö, Pronksiöö, Kristalliöö ja Pikkade nugade öö värvikatest juhtumitest. Kui nüüd Soome, Kuuba ja Rootsi välja arvata, pole sotsialism eriti edukas olnud. Sotsialismi probleem on selles, et raha võetakse küll ära, aga antakse neile, kes sellega suurt peale ei oska hakata, köögitüdrukutele ja madrustele või siis kõige mannetumatele pankuritele ja töösturitele. Loodetavasti Bulgaaria, Albaania ja Solarise investeerimisfondides raskeid kaotusi kandnud kohalikud ülirikkad, kõik need tiinamõisad ja muud sellised, valivad nüüdsest sotside poolt, sest muud reaalset võimalust papi kokku ajamiseks ei ole. Sotsid on rikkurite viimane lootus ja kus nad võimule pääsevad, seal on Tiina Mõis nagu või sees.
Kas tulevad: suvaline valimisliit ja kristlikud demokraadid
Igas jumalast hüljatud maanurgas võime leida pool tosinat arengupeetusega valimisliitu ja kui eriti hästi läheb, siis ka kristlike demokraatide nimekirja. Ma ei oska öelda, mida nende liitude ja kristlastega peale hakata. Samas pole midagi kaotada, võib vabalt risti panna külaullikese, sektandipastori või surfarite nimekirja poolt. Normaalseid, kõrgelt haritud ja äris edukaid inimesi me oleme juba proovinud, lugu lõppes katastroofiga. Samas võime muidugi ka kriisi, korruptsiooni ja loomastumisega edasi minna. Lõpp ei ole enam kaugel.