Noh-teatri leidmine Tokyos on kunst omaette, külastage parem Kabukit selle võõbatud nägudega ja kimonodes pealtvaatajatega. Politseinik metroojaamas vaatleb teid üllatunult, katsub piletit, keerutab seda sõrmede vahel ja tõdeb, et ise pole ta eales Noh’is käinud ning tal pole aimugi, millises peatuses te peate maha minema… Kabukiga on vastupidised lood.
Noh-teater kui rituaal
Ometigi, kui ajate taga just Noh’i, toda pruunikashalli ööbikut, otsige silmapaistmatut hoonet teiste enneolematult kalli piirkonna eramute seast.
Vihmasest hämarusest astuvad välja eurooplased, jaapani kombel kummardades ja küsides inglise keeles täiesti asjatult üleliigset piletit. Asjatult seetõttu, et Noh’i ostetakse piletid ette. Noh on rituaal, milleks valmistutakse. Viimase 600 aasta jooksul on lagunenud vanad ja rajatud uued teatrihooned, on surnud näitlejad ning isade kohtadele asunud pojad, etenduste olemus ja kuju aga pole muutunud.
Teile pakutakse abi saalis koha leidmisel, mille peale kehitate te, peaaegu solvunult, õlgu – on ju märgitud, et rida number viis, koht seitse, saal on väike, saate hakkama küll. Loomulikult te oma kohta ei leia, kuna siin on mitu sektorit, igaühes on olemas viies rida ja seitsmes koht, ent selle erinevusega, kas satute peategelasega silmitsi või ilmub ta teie poole küljega.
Otse tavaelust on Noh’i poole pöörduda võimatu, seetõttu lahutatakse teie meelt kõigepealt Kyogen’i stiilis stseeniga vennapojast, kes üritas tädilt välja petta pudelit veini. Tõelised Noh’i väärtustajad lasevad selle vaatepildi mööda, nad sisenevad saali peale vaheaega ning tarduvad – juba minuteid enne etenduse algust. Meie puhul on tegemist Noh-teatri ühe asutaja Zeami Motokiyo (u 1363-1443) teosega.
Lähemale ja tagasi taas
Flööt. Näib, et kogu asja võti seisneb flöödis, selle läbilõikavates lapselikes karjetes, selle naiselikus kiljumises, selle häbematus nutus, mure sügavustes. Justkui valged uimastavad õied kumavad laval kutsuvad kolmkümmend laternat. Sa puurid silmadega läbi nende sisemuse, nende helgi, nende peegelduste, nende ekslike võbeluste – sellesse, mis toimub laval. Nemad aga, lastes sind lähemale, meelitades ligi, saadavad sind ometi taas tagasi.
Kaks palverändurit saabuvad templisse, et palvetada lahingus hukkunud sõbra eest. Sõber oli samurai, kes läks võitlusesse teadmisega, et sureb. Ta veetis viimase öö jumaldatud kaasa käte vahel ja hukkus täpselt nii, nagu oli ise endale ennustanud.
Lavale tulevad kaks tegelast – meeste ja naiste kimonos, maskides, liueldes justkui paadis, õõtsudes kergelt lainetel. Need on kalur ja tema naine, kes mööduvad templist, kus parasjagu palvetavad palverändurid, ent see, kuidas paat järsku peatub, meenutab ränduritele nende kurbust nii selgelt, justkui nende eest oleks möödunud hoopis kadunud samurai ja tema kaasa.
Ning siis ilmuvad samurai ja tema naine, kutsutud olematusest kohale flöödi kiljumise, koori loitsimise ning palverändureist üle käivate õuduselainetega. Nad vestavad oma juttu monotoonsete, sihikindlalt veerevate täishäälikute kõminal, mis purunevad kähedateks kildudeks…
Asjata nutavad nad langenud kaaslase pärast…
Ilmuvad samurai ja tema naine. Kuidas nad sirutuvad teineteise poole selles lõputus surmas! Ja samurai teab, et ta on surmale määratud ning näitab oma naisele, kuidas kõik juhtub – kuidas ta südant läbistab vaenlase mõõk ja samurai embab teda, oma mõrtsukat, keereldes temaga tantsus, justkui oleks see mõõk peen kaunitar, kellest on võimatu lahkuda.
Ning kõik see – ümberpööratud perspektiivis – avaldab palveränduritele tõe: asjata nutavad nad oma kaaslase pärast, kuna nad said ajaga võrdseks, igaviku jaoks pole vahemaad samurai surma ja nende endi surmade vahel, igaviku jaoks pole surma ennast ja just seetõttu ei tarvitse pealtvaatajail ühes flöödimängijaga oma hinge tükkideks rebida ega tunda kaasa kahe lehviku viimasele kirele.
Saalis istujad sisenevad igavikku ning siis lahkuvad lavalt kangelased, palverändurid, koor. Lava on täiesti tühi, laternad põlevad ja nende leek ei luba midagi kõigi nende kuue sajandi vältel, mil kordudes päevast päeva, leiab aset seesama lugu. Seejärel tõuseb publik vaikides oma kohtadelt, et läbida oma allesjäänud elulõigud oma mõõgapidemeid mööda, peegli käepidemeid pidi, tardudes ja taas tantsiskledes iseenda peegelpindadel…
Kabuki: lehvikud, päevavarjud, kohvikud
Kabuki teater on rahvuslik teater (tekkis 300 aastat peale Noh-teatrit) ning seetõttu asetseb see Tokyo pea- ja kõige kallimal tänaval – Ginzal.
Kõik on siin ülepaisutatud, lopsakas, pidulik. Paar tundi enne etendust hakkavad teatriesisele platsile kogunema kimonodes naised ja mehed. Nad vehivad lehvikutega ja kogunevad päevavarjude alla, jooksevad ühe seltskonna juurest teise juurde, nad teevad lõputult pilte, püüdmata seejuures kunagi erineda massist; ei üksikuid kujusid, vastupidi, oluline on oma naeratusega sobituda teiste hulka, tunda ühtsust, üldsuse ridasid, ühist olemust.
Hoone ees ilutsenud, sätivad nad end lähimaisse kohvikuisse – kõik siin on kaks-kolm korda kallim kui kõrvalkvartalite omades, kuid teatrikülastamise püha aegu tuleb olla enese suhtes helde. Magustoidud on suurejoonelised, küpsisekaunistustega pärjatud jäätise- ja ?okolaadikuhilad valguvad üle suurte pokaaliäärte…
Uni teatris on märk meelerahust
Etendus ise algab kell neli ja kestab üheksani õhtul. Need viis tundi ei nõua vaatajalt aga suurt pingutust ega keskendumist, iga tegevus kestab kakskümmend minutit, sellele järgneb kümneminutiline vaheaeg. Vaheajal suunduvad vaatajad taas teatrihoones paiknevatesse kohvikutesse, restoranidesse, kauplustesse, ning naasevad saali pakendite ja pakkidega, kohvitasside ja karastusjookidega, maiustuste ja suveniiridega. Fuajee on laada rikkalikkusega sisustatud, välja on pandud teatri vapp, mille kõrval peavad vahti kaks lavapatriooti. Loomulikult ei mahu kõik see lühikesse vaheaega, seetõttu tullakse tagasi järgmise vaatuse aegu, mis pole üldsegi keelatud. Kabuki teatris käitutakse vabalt ja valjult – hüütakse lemmiknäitlejate nimesid või norsatakse rahumeeli, vajudes oma tugitoolidelt alla.
Uni on teatris märk meelerahust, lõõgastumisest, meeldivaist muljetest.
Noh kui kannatuse ja kabuki kui rõõmu teater
Tühjal, eredalt valgustatud laval seisab lame üleni roosades õites vineerist sakurapuu. Ilmub samurai leske etendav näitleja – ta leinab oma meest nii väga, et riietub tema rüüsse ja tantsib tema tantsu. Seejärel, leidnud nois mälestusis lohutust ning neist küllastunud, naaseb ta oma naiseliku kuju juurde. Selle aeglase pantomiimi vältel, milles täieliku liikumatuse efektsed poosid on ?estidest olulisemad ja tähendusrikkamad, hakkab lame kartongist sakura tasapisi närbuma. Kukub esimene, veel täiesti elus, värelev leht, siis teine, kolmas, ja juba on terve lava üle puistatud roosade vihmapiiskadega.
Kabuki on lihtne vaatepilt, mis on määritud magusale ja mesisele leivale. Kaugeltki kõik ei usu üksilduse viljakusse ega tunne end kohustatuna kandma isikupära koormat. Noh-teater loodi kannatuste ja valgustatuse eesmärgil, rõõmu aga õhkub Kabukist…