Vaatamata oma Saaremaa päritolule tunnen end läbi ja lõhki tallinlasena. Usun, et nelikümmend Tallinnas elatud aastat annavad mulle selleks ka täieliku õiguse. Olen aastakümnete vältel elanud Koplis, Pelgurannas, Kalamajas, Toompeal, Mustamäel, Õismäel ja viimased kümme aastat taas kesklinnas.
Omanäolised linnaosad
Tallinna üks võlusid peitubki tema omanäolistes linnaosades. Vanalinn, Nõmme, Kopli, Kalamaja, ka Lasnamäe – kõik nad on eripärase miljöö ja õhustikuga. Kui palju on maailmas suurlinnu, mille äärelinnad laiuvad kümnetel ruutkilomeetritel äravahetamiseni sarnastena – lausa joonlauaga paika pandud eramurajoonid või üksluised magalakompleksid.
Toon välja mõned mulle isiklikult olulised ja südamelähedased Tallinnaga seotud teemad. Linnavalitsusest korruptsiooni väljapeksmisel ja linnajuhtimise stiili otsustaval pööramisel kui iseenesestmõistetavatel asjadel ma siinkohal isegi ei peatuks.
Palun mulle monofunktsionaalsust
Pärast siseministri ametist priiks saamist olen püüdnud end kurssi viia linnaplaneerimisega ja leian, et näiteks eeslinnastumise protsessi on võimalik mõistlikult ohjata. Majanduskasvu taastudes tärkab inimestel taas buumiaegne soov kolida ära linna lähedale maale. 2004|. aastaks oli näiteks Harjumaal kehtestatud või algatatud detailplaneeringuid, mis taganuks eluaseme 100 000 tallinlasele. Tegu on selge üleplaneerimisega.
Mida monofunktsionaalsemad ehk ilma lasteaedade või kaubanduseta uusasumid on, seda enam kuhjub probleeme Tallinna. Seda enam läbivad inimesed tööle ja koju sõites autodega pikki vahemaid, tõstes nii transpordisõlmede koormust. Kõik see toimub teiste elupiirkondade ja looduse arvelt.
Meri, mu meri!
Tee-ehitus ei lahenda üksinda transpordiprobleeme, ka mitte autojuhtide jaoks. Teadlik linnaplaneerimine ei alga mitte linna läbivate liiklussoonte laiendamisest ja ristmike mitmetasandiliseks ehitamisest, vaid analüüsist, kuidas elulised funktsioonid linnas paiknevad ja kuidas nad elanike liiklemisvajadust mõjutavad.
Paljud igapäevased käigud on võimalik koondada elupiirkondade ümbrusse nii, et enamik lapsi saab kooli jalgsi, lasteaed asub kodu lähedal ja tervisespordi rajad algavad koduuksest.
Väidan, et Tallinn suudab pakkuda konkurentsi eeslinnaelu igatsejatele. Elu kesklinnas, Kadriorus, Pelgulinnas või Mustamäel on mugavam, sageli ka õdusam ja rohelisem kui kusagil endise põllu peal.
Tallinn peab end ükskord tõestama ka tõelise merelinnana. Enamik suursugused ja huvitavaid maailma linnu asub mere või ookeani ääres. Aga mere äärde on näiteks Tallinna kesklinnas peaaegu võimatu sattuda. Tallinn tuleb merele avada enamiku rannajoone osas.
Häirekellad, me häirekellad!
Üht suurimat ohtu Tallinnale näen provintsistumises. Häirekellad on juba löömas seoses tõsiasjaga, et Eesti pealinn on jäämas eemale rahvusvahelisest lennundusest. Kui lüüa lahti sügistalvine Tallinna lennujaama lennuplaan, on pilt enam kui nukker – vaid kümmekond sihtkohta ja needki valdavalt mõnel päeval nädalas.
Provintsistumisele tuleb vastu seista ja otsida kasutamata võimalusi transiitjaamana ning alustada tihedat koostööd näiteks Finnairiga, mida ma isiklikult eelistan Air Balticule.
Tallinn võiks ju olla nii rahvusvaheline tõmbekeskus, turistidemeka kui ka hubane ja kodune linn elamiseks ja töötamiseks.
Minu Tallinna-teemaline vaba lava on selline. Ja ma usun, et ka paljude KesKus’i lugejate oma. Mis siin ikka nii keerulist – linn on meie kõigi oma.