Mihhail tahtis kangesti vürst olla. Kuigi Jurjevist pärit, valis ta oma unistuste teostamise kohaks hoopis Maarjamaa kirdenurka jääva Rugodivi. Kogukond oli seal rahulik ja üksmeelne, tuli vaid õigete bojaaridega sõber olla ja veet?et joota, nii saidki ohjad enda kätte, vähemalt näiliselt.
Suureks läbimurdeks sai sõprus mõttekaaslase, praeguse Lindanise suurvürst Edgariga.
Vandunudki siis Mihhail suurvürstile truudust. Seda lihtsam oli nii teha, sest Edgari sidemed moskoviitide juhtidega olid ammu läbiproovitud ja kindlal alusel. Tuleb vaid küsida ja antaksegi sulle teada õige salasõna, et saada parasjagu Rugodivis peatuvatelt erakorralistelt saadikutelt kõige kõrgem vaimne toetus ja rahalaegas, et kohalikud bojaarid vastutulelikud oleksid.
Kuid iga aastaga läks vürst Mihhailil aina raskemaks kõigile oma alamatele tõestada, et just tema see kõige parem juht on. Ei aidanudki muud midagi, kui pöörata pilk ajaloo poole ja otsida sealt endale väärilisi eeskujusid, keda siis koos endaga alamale rahvale enne veet?et demonstreerida.
Mihhail jäi pidama rahva seas tuntud ja armastatud suurvürst Pjotril, kellele kuulus muuhulgas ka au Rugodiv aastat rohkem kui kolmsada varem valeusuliste rõhumise alt vabastada. Olid ju Pjotri teod akende raiumisel ja ka linnaehitajana teada-tuntud ja miks mitte teda enne veet?et oma vana liitlasena näidata. Liiatigi oli Pjotr juba ammu surnud ja ei saanud ka parima tahtmise juures vastu hakata.
Ka moskoviitidel ei olnud Mihhaili plaani vastu midagi, olgugi et omal ajal oli Pjotr neid alandanud ja pealinna enda ehitatud kivist linna ümber kolinud. Vastupidi, nad aitasid Mihhailil teha ilusa pronksist Pjotri rinnakuju, mille ülespanemine Rugodivile vaid auasjaks pidi saama. Raha selle jaoks leidis Rjurikute suguvõsast pärit suurvürst Juri Dolgoruki mälestust hoidev rahvakassa.
Vahepeal aga oli Rugodivi elama asunud terve rida t?uhnaasid, kes miskipärast Pjotrit üldse nii sügavalt ei austanud. Veelgi hullem – nad tuletasid meelde, et selline mälestusmärk suurele ehitajale oli juba kord Rugodivi keskväljakul seisnud ja see oli omal ajal, siis kui t?uhnaad veet?es viimati võimu haarasid, juba maha võetud.
Vaatamata ülejäänud Maarjamaa vastuseisule otsustas Mihhail siiski Pjotri kuju püsti panna. Kuna seaduseraamatus seisis, et pronksist mälestussamba püstipanekuks on vaja paljude kodanlaste-ametimeeste nõusolekut, siis otsustas ta nimetada Pjotri ümber furnituuriks ja selle vaikselt avalikule promenaadile panna, justkui poleks midagi juhtunud.
Mööblit – pinke, laudu, lillepostamente, tuhatoose, prügikaste ja süljekausse – on moskoviidi tundlik pargikultuur alati armastanud ja seepärast ei näinud ka vürst Mihhail suurt probleemi.
Ainuke mure, mis Mihhailil kohe pärast pargi möbleerimist tekkis, olid teised Euroopa suurvürstid ja isevalitsejad, kelle arvates nende siniverelise suguvenna nimetamine mööbliks tähendas, et ka neid selle sõnaga kutsutakse.
Siinkohal langes mitme Maarjamaa ametimehe peale raske kohustus seletada Euroopast ootamatult kohale purjetanud erakorralistele saadikutele, mida see mees oma furnituuridega öelda tahab. Vürst Mihhailil ei olnud sellest sooja ega külma hetkeni, kui ta järjekordselt tahtis moskoviidi saatkonda oma igakuisele rahakirstule järele minna.
“Sa oled meie valitsejaid seitse põlve tahapoole solvanud ja seda ei saa maha pesta mitte ükski vabandus. Vaid oma vürstiriigist loobumine võib nende kõrgestiseatute meelt parandada ja lootust oleks mõningasele armuandmisele. Sulle peale pandud needus langeb ka suurvürst Edgari peale, kuna tema sind meie valitsejate juures on omal ajal soojalt soovitanud,” kõlas resoluutne teade moskoviitide saatkonna juhilt.
Vürst Mihhailil oli nüüd vesi ahjus – veet?e kohe ukse ees, aga meelehead pole kusagilt võtta. Ka kohalikud bojaarid, kelle toetusele ta seni oli võinud alati kindel olla, hakkasid temast ära pöörama. Mõne neist olid t?uhnaade vürstid otsustanud teistele hirmutamiseks rahvahulga silme ees neljaks tõmmata ja seepärast ei leidunud ka allesjäänute seas julgeid, kes oleksid nõus olnud Mihhaili veet?el toetama.