Toimunud graafikakonverentsil oli osalejaid kokku 35 riigist – kaugemateks maadeks Lõuna-Aafrika ja Jaapan. Loengud ja ettekanded pakkusid põnevust kunstiteadlastele, kunstnikke paelusid rohkem näitused ja workshop’id.
Eestist kolm näitust
Võtsin koos Kadri Alesmaaga Impacti graafikakonverentsi näitust väga tõsiselt ja viisin kohale 20 suureformaadilist graafilist taiest, millest moodustus kokku kaks osa kogu näituseväljapanekust. Esindatud oli ka Eesti Vabagraafikute Ühendus oma väljapanekuga, nii et kokku oli Eestist kolm näitust.
Bristolis Impacti näitusel tegin teatud mõttes statistilist tööd: graafika suundumustest ja hetkeseisust, luurates näitustel ringi, jälgides inimeste emotsioone ja reaktsioone.
Üllatus oli suur, kui avastasin, et just vanema põlvkonna kunstnikud ei suuda suhestuda tänase kunstiga, mis tõestab, et konservatiivsus ja valehäbi pole ainult tavainimestele omane.
Sügeleb ja sügab
Ega ma hakkagi vana hobust ümber kasvatama – mind rõõmustab, kui saan pakkuda ideid ja emotsioone inimestele 16.-46. eluaastani. Kahjuks on kunstifuktsionäärid ja -kollektsionäärid, need, kes määravad kunsti tuleviku tänasel päeval, tunduvalt vanemad.
Olen viimasel ajal märganud graafika reitingu olulist langust.
Nüüdisaegne graafika ei saa lahata ainult esteetilisi teemasid ega tohiks olla mingit sorti käsitöö alaliik, vaid peab edastama sõnumit. Graafika, mis väljendab ainult emotsioone “itchy and scratchy” ehk maakeeli “sügeleb ja sügab” ei leia kohta tänase põlvkonna eluvaates.
Ja graafika ei ole kindlasti ainult väljavalituile mõeldud meedium, vaid sellega võivad tegeleda ka kõikide teiste kunstivaldkondade tugevad tegijad.
Vaadates eemalt näeb selgemini
Ja nüüd mõningad mõtted, mis tekkisid Bristolis.
Eesti tänasel kunstnikul ei ole selgroogu, eneseuhkust ega tapjainstinkti. Kunstnikud on allutatud, neile pole antud võimalust kasvada. Vaadates Kirjanike Liidu või Arhitektide Liidu tegevust, näeme uusi värskeid tegijaid, kes vaatavad tulevikku, mitte ei tegele mälestuste heietamisega ülipõnevast “nõukogude perioodist”. Eesti kunstielus aga ruulivad nõukaaegsed popstaarid, kes ei ole oma positsioone loovutanud.
Niisiis, ootaksin põnevusega vanema põlvkonna kunstnikelt elulooraamatuid, sellega saaksime minevikule joone alla tõmmata ja tänane (noorem) kunstnikkond läheks eluga edasi.
Võime küsida, kas tänased kunstnikud on tõesti nii kehvad, et ei suuda konkurentsi pakkuda vanemale põlvkonnale? Vastus on: neil ei ole lootustki võidelda pensionäride armeega, kes viiakse areenilt ära alles jalad ees, pärast mida hakkavad toimuma mälestusnäitused.
Samas, kui kunstnik ei saa tuntuks oma eluajal, siis ei juhtu seda ka hiljem. Ajad on muutunud ja legend “külmetavast kunstnikust katusekambris” räägib meile muinaslugu, mille tegevus toimus vähemalt sada aastat tagasi.
Tuletan meelde: tänased kunstnikud elavad tänases päevas. Koos kõige hea ja halvaga, mis siin leida on. Kunstipublik samamoodi.
* * *
Midagi manifestilaadset ehk?
On olemas küll Eesti Kultuurkapital, kes tegeleb välja valitud kunsti- ja näituseprojektide osalise rahastamisega, kuid Eesti Vabariik tervikuna kunsti vastu huvi ei tunne. Vähemalt nii see väljendub. Pole siis ime, et tänased terved ja rahakad inimesed on kaotanud usu eesti kunsti tulevikku.
Eesti on ennast reklaaminud innovatiivse paindliku väikeriigina, kuid miks on meie kultuur siis nii konservatiivne?
Oleme pidevas enesekaitses, kardame igasuguseid muutusi nii keeles, kirjanduses kui ka kunstis. Kõik see, mis on, tundub turvaline ja oma. Sellepärast pidid kannatama kolmekümnendatel kunstis uute voolude viljelejad, kelle pildid tänasel päeval on oksjonite edetabeli tipus müügirekorditega. Kõik need rekordid, mis tänastel kunstioksjonitel tehakse, on ammu nälginud “pallaslaste” arvel ja neid kasumeid ei saa kahjuks nautida keegi nendest.
Ma ei oska viimase viiekümne aasta jooksul nimetada ühtegi metseeni – inimest, kes oleks panustanud ideeliselt ja tingimusteta eesti kunsti. Kõik senised nõndanimetatud metseenid on olnud kasuahned vanamehed, kes 90ndatel ahmisid kokku vana kunsti rikastumise ja eneseupitamise ajendil.
Nendele, kes toetavad tänast eesti sporti ja tarbivad üleeilset eesti kunsti, soovitan ma külastada maailmas ringi liikudes suuremaid moodsa kunsti muuseume, see loodetavasti avab inimeste silmad, mõistmaks tänaseid kunstitrende ja tänaseid kunstnikke.
* * *
Mis on Impact?
Impact on rahvusvaheline graafikakonverents kunstnikele, kuraatoreile, kriitikuile, kunstikollektsionääridele ja graafika töövahendite, samuti trükipresside tootjaile ning tarnijaile. Konverentsi peetakse sügisel, iga kahe aasta järel.
Esimene konverents toimus 1999. aastal Inglismaal Bristolis ja selle korraldas Lääne-Inglise Ülikooli juures asuv Väikegraafika Uurimiskeskus. 2001. aastal sai konverents teoks Helsingis ja 2003|. aastal Kaplinnas, Lõuna-Aafrika Vabariigis. 2005|. aastal leidis Impact 4 konverents aset koguni kahes linnas, Berliinis ja Poznanis.
Konverentsi toimumiskeeleks on reeglina olnud inglise keel; selle päevakorras on ettekanded, paneeldiskussioonid, näitused, portfooliode esitlused, graafikatehnikate demonstratsioonid ja töövahendite esitlused.