Mõte kirjutada portreelugu ühest Eesti kaalukamast ja väärikamast sõjaajaloolasest Mati Õunast (sünd. 17. juulil 1942 Tallinnas) tekkis mul juba mõnda aega tagasi. Olles ise sõjaajaloolane ja Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi (asutatud 29. aprillil 1988. aastal Tallinnas Meremuuseumis) taasasutaja (4. septembril 2004|), jõudsin hiljuti äratundmisele, et meie, EASS-i (Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts) tegevliikmed, oleme sisuliselt Eesti sõjaajaloolaste esimene põlvkond läbi kogu Eesti ajaloo, kes teadlikult on asunud uurima Eesti sõjaajalugu. Esimese vabariigi ajal ei olnud ajaloolastel lihtsalt mahti ja aega pühenduda sõjaajaloole kui eraldi ajalooharule.
Orkester nagu mees?
Kakskümmend esimest aastat on EASS-i liikmed teinud pretsedenditut tööd üle poole sajandi kestnud punaokupatsiooni surve all oleva ja 1991. aastal taasvabanenud Eesti sõjaajaloo valgete laikude likvideerimisel. See, kas meile järgnevad tuleviku sõjaajaloolased jätkavad meie tööd või mitte, sõltub suurel määral ka meie tänastest tegemistest.
Eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate lõpust kuni taasiseseisvumiseni olid seda tööd asunud tegema sellised mehed nagu Tiit Noormets, Rein Helme, Hannes Walter ning eelkõige Mati Õun. Walter ja Helme on meie hulgast lahkunud. Mati Õun elab ja töötab edasi ning selle kõige ilmsemaks tõestuseks on tema sulest ilmunud viiskümmend üks sõjaajaloolist uurimust ja raamatut.
Viimane aeg on Õuna – elavat legendi sõjaajaloolaste seas, EASS-i idee autorit ning Seltsi kahekordset esimeest (1988-1990, 1998-2000) ja praegust EASS-i auesimeest; Piirivalvekooli, Humanitaarinstituudi, Kõrgema Sõjakooli õppejõudu, kes on lugenud sõjanduse ajalugu ka Pedagoogikaülikoolis, Mereakadeemias ja Riigikaitse Sõjakolled?is – ka laiemale lugejaskonnale tutvustada.
Õuna esimene teos ja nii edasi
Kuidas aga algas Mati Õuna tulemine sõjaajaloolasena nimetatud tandrile, see vajab ajas tagasiliikumist 1979. aastasse, kui Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas kaugõppes õppiv 37-aastane Mati Õun Tallinnas Mündi tänava raamatuantikvariaadi müüjatega vesteldes kuulis nendelt soovitust kirjutada ise mõnel sõjaajaloo teemal korralik raamat. Mati Õun oli nimelt selles poes juba vana kunde ning pajatas müüjatele hulga sõjaajaloolisi lugusid.
Kuna tollal ei olnud eestikeelset temaatilist kirjandust eriti trükis ilmunud, jäi Mati mõttesse ja otsustas nõuande teoks teha. Selleks, et mitte kirjutada lihtsalt sahtlisse, otsustas ta härjal sarvist haarata ning suundus ise kirjastusse Valgus, mis oli just hakanud välja andma populaarteaduslikke kogumikke nagu “Sada autot”, “Sada laeva” jne. Kirjastuses töötasid sellel ajal toimetajatena Nõukogude relvajõudude erupolkovnik Ernits ja erukindralmajor Vello Vare. Õun esitas neile kava hakata välja andma temaatilisi kogumikke “Sõjalaevad”, “Soomusmasinad” ning “Lennukid”. Erupolkovnik Ernitsa kahtlustele teemal, et Nõukogudemaal ei peaks keskenduma sõjale kui imperialistide kuritööle, vastas Mati kavalalt: “Aga kuhu jääb sellisel juhul noorte sõjalis-patriootiline kasvatus?” See argument veenis Ernitsa ümber ning Mati Õun hakkaski kirjutama esimest raamatut “Sõjalaevad”. Käsikiri valmis ning sai “Valgusele” edasi antud 1981. aastal.
Edasine sündmuste kulg läks aga nii, et töö käsikirja toimetamise kallal kirjastuses venis ja venis, kuni saabus perestroika ning Eesti taasiseseisvumine. Raamat Väino Tõnissoni illustratsioonidega ilmus alles 1999. aastal Eesti Entsüklopeediakirjastuses.
Luurerünnak glavlitti
1988. aastal otsustasid sõjaajaloo huvilised Mati Õun, Peep Pillak, Rein Helme ja Tiit Noormets minna Tallinna Kodulinna majja kuulama loengut “Sõda Eestis 1918-1920”, mille pidas ENSV Ajalooinstituudi töötaja, laiemale üldsusele veel tundmatu Hannes Walter. Helme, Õun ja Noormets jäid ettekande meelsuse ja sisuga rahule. Koos otsustasid mehed luua eestimeelsetest ajaloolastest Sõjaajaloo Seltsi, et hakata võitlema pool sajandit laiutanud ajaloo punapropagandistliku käsitlemise vastu. Esimene Sõjaajaloo Selts tekkis just selle tuumiku ümber 1988. aasta aprillis.
Mati Õuna teine raamat “Soomusmasinad”, mida ta omal ajal Valgusele pakkus, nägi ilmavalgust samuti juba Eesti Vabariigis 1999. aastal ning sellegi ilmutas kirjastus Tammiskilp. Esimese raamatu sellest sarjast rahastas Mati Õuna tuttav pensionär, kes laenas Matile raamatu ilmutamiseks raha, mida oli kogunud oma matuste jaoks. See kirsturaha ei läinud tühja ning mõlemad Mati Õuna raamatud müüdi kohe edukalt maha.
Mati Õun sai sellest tuult tiibadesse ja asus koos kaasvõitlejatega täitma pool sajandit kestnud tühimikku eestikeelse sõjakirjanduse alal. Raamatu “Sõjalaevad” illustreerimisel oli kujundaja Väino Tõnisson Eesti sõjalaevadele joonistanud nagu kord ja kohus ka sinimustvalged laevalipud. Mati süda aimas halba ja ta otsustas rünnata esimesena. See oli tüüpiline luurerünnak ehk diversioon, mille Mati sooritas Glavliti ehk tsensuuri. Mati oli sinna kaasa võtnud ühe kusagil Venemaa avarustes Nõukogude ajal välja antud ajaloolise riigilippude kataloogi, kus Eesti, Leedu ja Läti omaaegsed riigilipud ilusasti värvitükis ära toodud olid. Tsensor hakkas aga pabistama, sest Eesti NSV-s oli sinimustvalge väga keelatud, ning suunas Õuna Eesti punapartei keskkomiteesse. Sinna Õun ei läinud, kuna aimas ette äraütlemist. 1999. aastal ilmunud väljaandes ilmusid muidugi laevad õigete lippude all. Nõukogude ajal joonistas Tõnisson aga lippudele pilved ette.
Vanajumala abi ja kaitseväe keeldumised
Kõiki raamatuid, mis on viimase kahekümne aastaga Mati Õuna sulest ilmunud, ei jõua siin kokku lugeda ning seepärast nimetan Mati Õuna enda edetabeli kaalukamatest töödest.
– “Eesti sõjavägi 1920-1940”. Kirjastus Tammiskilp, 2001.
– “Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid”. Kirjastus Tammiskilp, 2001.
– “Võõrväed Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil”. Kirjastus Sentinel, 2006|. Kaasautorid Jüri Pärn ja Margus Hergauk.
– “Punalaevastik Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil”. Kirjastus Sentinel, 2006|. Kaasautorid Jüri Pärn ja Margus Hergauk.
Nende raamatute kaasautorite honorari maksis Mati Õun osaliselt oma pensionirahadest.
– “Juminda merelahing 1941”. Kirjastus Sentinel, 2006|.
Huvitav, et omaaegne vägede ülemjuhataja, admiral Tarmo Kõuts ega ka kindral Ants Laaneots ei leidnud oma ametkonnast võimalust toetada Õuna raamatute avaldamist. Mati asus seejärel ilmutama oma teoseid puhtalt omafinantseerimise korras ning osutus sellel teel nii edukaks, et kujunes enim raamatuid ilmutanud autoriks kõikidest Eesti sõjaajaloolastest läbi aegade.
Selle kohta ütleb Mati ise: “Vanajumal on mind aidanud, mitte Eesti riik ega kaitsevägi?”
Mati Õun on riigiametnikelt ja kultuuritöötajatelt pidanud kuulma ka sellist seisukohta, et “sõjaajalugu ei ole kultuur!”. Sellised argumendid vana võitlejat ei heiduta. Koos Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsiga, mis on praegu tugevam kui kunagi varem, rügab Mati väsimatult võiduka lõpuni Eesti sõjaajaloo põllu kündmisel. Meie põlvkonna sõjaajaloolaste esmaülesanne on luua vundament, kuhu saavad toetuda tulevikus praegu veel võib-olla sündimata sõjaajaloolased ning Matil jätkub missioonitunnet selle raske, kuid väärika ja ülivajaliku töö tegemiseks.
Kartaago lood
Mati Õun on EASS-i vertikaal, seltsi sidususe ning toimimise põhimootor. Tema panust sõjaajaloo populariseerimisel ning arendamisel on raske ülehinnata. Sõjaajaloolased on puutunud kokku mittemõistmise ja otsese kriitikaga nii riigi kui ka akadeemiliste riigieelarvel olevate ringkondade poolt. Põhjus on lihtne. Poliitikud on ju suured kompromissikunstnikud, sest poliitika on teatavasti kompromisside kunst. Sõjaajaloolased on aga paindumatu selgrooga isemõtlejad, kes uurivad objektiivselt sõjaajalugu. Faktid, mis selle töö käigus päevavalgele tulevad, on päevapoliitikute silmis tihti liiga delikaatsed ning seetõttu on vastuolud poliitikute ja sõjaajaloolaste vahel möödapääsmatud.
Just selline peabki olema Eesti sõjaajaloo grand old man ning on hea teada, et kuni elab Mati Õun, on Eesti sõjaajalugu kindlal kursil ja kindlates kätes. Igal mängul on oma reeglid ning nendest tuleb muidugi ka kinni pidada. Kui ma kunagi kurtsin Matile oma viperustest nimetatud valdkonnas, lohutas Mati mind lihtsate, kuid sügavate sõnadega: “Vaata, Jüri! Kõik teavad kunagise Kartaago suure väejuhi Hannibali nime, aga keegi ei mäleta nende kaabakate nimesid, kes ta omal ajal roomlastele kätte mängisid. Meie peame elama nii, et ajalugu mäletaks meie nimesid, mitte aga nende omasid, kes meile käkki keeranud on!” See avaldus rahustas mind täiel määral ning sellest ajast peale tean, et kõige tähtsam on ajada paindumatult oma rida, kriitikute halale tähelepanu pööramata. Aeg paneb ükskord kõik paika, kuid lõpetuseks võin täie vastutustunde ja rõõmuga öelda, et mul on vedanud, et olen töötanud koos sellise mehega nagu Mati Õun – Eesti sõjandusajaloo grand old man’iga.
* * *
Noorusest, vanadusest
Hoopis eraldi teema on Mati Õuna loengud. Kas konverentsil või rahvavalgustuslikul koosolekul või tudengite ning kadettide ees esineb Mati alati ainult talle omases võtmes. Tõsised ja rasked teemad on alati ette kantud elavas ja kujundlikus keelevormis ning vürtsitaud mõnusa sõjameheliku huumoriga. Seda on väga vaja, kui loenguteema võib kellelegi kuulajatest tunduda kuiv või igav. Sõjaajaloos ei ole tegelikult igavaid teemasid, kuid kuulajaid on ju igasuguseid. Mati suhtumine kolleegidesse ja võitluskaaslastesse on toetav ja soe. Tema töödest, raamatutest ja ettekannetest kiirgab jäägitut andumust oma kutsumusele ja elutööle – sõjanduse ajaloole. Tema nooruslik särtsakus on eeskujuks ka minule.
Olles Matist peaaegu kakskümmend aastat noorem, olen ma tihti temale kurtnud, et tunnen ennast praegu umbes seitsmekümne viie aastasena. Selle kohta ütleb Mati alati, et see läheb mul varsti üle ning hakkan ennast jälle kahekümneviiesena tundma. Tundub, et ka selles suhtes on Õunal õigus.
2008|. aasta aprillis tähistas EASS koos oma auesimehega kahekümne aasta möödumist seltsi asutamisest piduliku aktuse ja näituse avamisega Tallinna Ülikooli Raamatukogus. Näitus oli üleval kaks nädalat ning selgus, et EASS-ist on kirjanduslikult produktiivsem ainult Eesti Kirjanike Liit. Sama aasta sügisel – septembris 2008| – korraldasime koos Matiga taasloodud Sõjaajaloo Seltsi esimese rahvusvahelise ajalookonverentsi Jaan Tõnissoni Instituudis. 2009|. aasta sügisel – 5. septembril – toimub teine rahvusvaheline konverents “II maailmasõda”, mille üheks organisaatoriks on Mati Õun.