Kunagi sain teada, et Eesti kihutab kapitali ja rõõsa koore järgi lõhnavasse tulevikku teiste riikidega võrreldamatul kiirusel. Teeb kogu maailmale tiiru peale ja asub uhkelt TOP 5 nimelisele pilvele lamama.
Rakett on helekollane hummer
See oli unelm, mis pani erutusest südame põksuma, kui kaugelt välismaalt saabunud külalisele seletasin, kuhu on peidetud meie majanduse reaktiivmootori küttevalem. Küttevalem koosnes aga kõigi meie väikestest või suurematest panustest, mis nagu Mendelejevi tabeli osakesed moodustasid suure ja rikka keemilise ja seejuures ainult orgaanilise keemia koosluse. Segane, eks?
Samuti nagu paljude meie segadust täis imestus, kui meie majandustõusu teine kosmiline kiirus oli muutunud kahekordseks vabalangemise kiiruseks. Olukorras, kus osa meiega allapoole tuisanud riike juba jalad maas meile järele lehvitavad ja varasemal ajal varutud kütust taas paaki valavad. Ju siis meie all haigutab seni veel inimese teadmistele tundmatu sügavik. On hea seegi, et meie kapten on positiivne ja kiidab takka, et meie üldmass on väike ja maandumine ei saa raske ega eriti valus olema. Seda räägib kapten, kellel puudub energia vabalangemisega seotud füüsikaseadustele vastu hakata.
Ja tal on õigus. Kui rakett tõusma hakkas, siis võttis igaüks, kes jõudis, naabritelt kütet laenuks, nii vedelat kui ka tahket, ehk koos või ilma hüpoteegita. Tassisime kõik kokku ja kallasime ühisesse küttepaaki. Kapten julgustas aina tagant, kõik sujus, ees ootas unistuste tähelend.
Raketi kiirus aina tõusis, meie aga laenasime üha juurde ja kallasime paaki. Kapten deklareeris neljapäevastel pardakoosolekutel, et meie rakett erineb kõigist teistest tähelaevadest. Üldine küttevõlg meil puudub ja töökas meeskond on patriotismi näide ja eeskuju kogu ülejäänud universumile… Mis siis, et rakett võtab kütust kui helekollane hummer…
Kapten tõmbub kahvatuks
Ja nüüd me kukume, kapten on küll kergelt kahvatu, kuid jätkuvalt optimistlik. See, et naabrid enam ei anna ja endal ei ole, polegi nii paha. Oleks meil seda ühist tagavara ja ühist küttelaenu rohkem olnud, oleks põkkumine veel valusam olnud. Sipelga ja elevandi kukkumine samalt kõrguselt annab ikka sipelgale rohkem ?ansse.
Eestlane ei ole töökam kui mõni teine rahvas, see on müüt, millesse liigne uskumine segab tööd teha. Töökas on rootslane ja soomlane, kes meile võlakuhvti selga tõmbas, millest meie maksude, käivete, intresside näol eelarvet täitsime. Orjapidaja on alati töökam kui temale rügav ori, kuna ta teeb endale, mitte teistele ja teiste pidamine on muide ka töö!
Uhkustada sellega, et meie riigi välislaen on maailma väikseim ajal, kui meie inimeste endi võlakoorem on jällegi üks suuremaid, on sama, mis deklareerida orjagaleeril, et meil pole vaja purjeid, sest liugleme edasi inertsist ning para(euro)diis pole enam kaugel. Purjekiirusel on aga oht tast mööda panna. See, et osa aeruorje on mõlade taha ära koolend, ei huvita tekil kedagi.
Laenamise ja tarbimise lood
Mis on parem, kas ühine, mõistlik riigivõlg, mis aitab hoida üleval meie igapäevaelu, kultuuri, teadust, haridust, turvalisust ning toetada investeeringuid tööstusesse ja tehnoloogiasse või isiklikust võlakoormast anorektikuks muutunud maksumaksja, kes ei suuda enam juurde laenata ja seeläbi riigikassat täita? Kust tuleb see värske energia tarkade otsuste jaoks, kus on see apelsin, mida pressida? Kukkudes ei aita meid kapteni lohutus, et ükskord me tõuseme taas; loeb see, millised on ?ansid ellu jääda.
Euro annab kindlasti auru juurde tarbimisele, laenamisele ja taas tarbimisele, kuna naaberriigi pankur ei karda siis enam kadakamarjadest pressitud krooni, kuid ei too tarbija tasku peale laenurikkuse miskit. Ehk siis vahest hingeliselt tarkust kogemuste näol.
Tõeline “euroõndsus” on aga ette nähtud vaid neile, kes on kaptenisillal. Teistele jääb habras rist keset pealinna, mälestuseks sellest unelmate reisist uute tähtkujude juurde…