Usud sa kodanikualgatusse, et näed üksikisikul mõtet poliitilisel areenil võimelda?
Jah ja ei. Alati leidub isikuid, kelle egole jääb erakond kitsaks ja siis luuakse põhimõtteliselt uus erakond ainult ühe liikmega. Iseenesest mugav ja lihtne – oled ise erakonna juht ja ka siseopositsiooni liider. Mõni ei suuda ka kooris laulda ja pürgib solistiks. Üksikisiku võimalusi valimistel hääli korjata pean tunduvalt suuremaks kui pärast valituks osutumist oma poliitilist tahet ja lubadusi ellu viia. Demokraatia tingimustes, kus asju otsustatakse häälteenamusega, on oma tahtmise teostamiseks ikkagi vaja ühel või teisel moel liituda mõne erakonnaga. Loomulikult tähendab see kompromisse ja seda, et su esialgsest ideaalist jääb alles vaid osa – aga siin oleme jõudnud folkloristika valdkonda, kus see olukord juba ammu on defineeritud. Ehk – parem varblane peos kui vares katusel.
*
Sa oled töötanud ENSV justiitsministeeriumis, 1982. aastal vist, oled hariduselt jurist. Kuidas on õigusloome, õiguse ja õiglusega tänases Eestis?
Justiitsministeerium oli mu esimene töökoht peale ülikooli, töötasin seal ministri abina. Minu eelkäija sellel kohal oli Mihkel Oviir. Võrreldes toonase ajaga on olukord praeguses Eestis tunduvalt parem. Muidugi on ka praeguses õigussüsteemis probleeme nii konkreetsete seadusesätete kui ka õiglusega. Seda tõestab ka viimastel aastatel sagedasti kuuldud konstateering ühe või teise moraali seisukohalt ülikahtlase tehingu kohta – JOKK. Aga kõik need probleemid on siiski pisikesed, võrreldes Nõukogude Liidu totalitaarse õiguskorra põhipostulaadiga – inimesed ei tohtinud Nõukogude Liidust ilma võimuorganite loata lahkuda ja need, kes seda tegid, riskeerisid surmanuhtlusega. Tänapäeva noored pole kuulnudki väljasõidu viisast. Täna on igal inimesel võimalus argumenteerida kehtiva korra vastu ja kui sellest jääb väheseks, lahkuda riigist ilma, et see kuidagi takistatud oleks.
*
Õigus ja õiglus võimumonopolis viibivas Tallinnas?
Monopoolne seisund nii äris kui ka poliitikas tendeerub halvendama teenuse kvaliteeti ja suurendama korruptsiooni. Tallinn ei ole selles suhtes erand. Vahepeal tekkis tunne, et linnavalitsuse külastajate hulgas on rohkem kapo töötajaid kui linnaelanikke. See ei ole muide etteheide kapole, vaid praegusele linnavõimule.
*
Töötasid ELKNÜ Keskkomitee Propaganda- ja Kultuuriosakonna instruktorina! Oeh! Aga 1984. aastal Kotka merepäevi külastades kargasid Stockholmi ja palusid poliitilist varjupaika. Räägi sellest.
Aasta peale justiitsministeeriumisse tööleminekut kutsuti mind kultuuriinstruktoriks komsomoli keskkomiteesse. Läksin sinna tööle rõõmuga! Sest see koht oli üks väheseid, mis reaalselt sai mulle pakkuda võimaluse kapitalistliku maailma külastamiseks. Senini olin saanud külastada paaril korral Ungarit ja sealt ei olnud läände põgenemine võimalik. Kuigi me peaaegu üritasime seda teha 1983. aastal koos Rein Rannapiga. Seekord jäi see õnneks ainult ideeks, kuna selle teostamine poleks nagunii õnnestunud.
Kultuuriala instruktorina jäid minu tööalasteks suursaavutusteks Rock Hoteli kontserdi organiseerimine paaris vanglas. Sain seda teha, kasutades ära oma vanu tutvusi justiitsministeeriumi päevilt. Samuti organiseerisin loominguliste noorte uusaastapeo, aga selle ristisid mu ülemused joominguliste noorte peoks ja rohkem selliseid üritusi korraldada ei lubatud. Esimene võimalus kapitalistlikku riiki sõiduks tekkis aasta pärast, kui augustis 1984 lülitati meid koos Leila Milleriga – kellega ma abielus olin – delegatsiooni, mis külastas Kotka merepäevi. Viis päeva pidi see reis kestma, aga meie olime otsustanud mitte tagasi pöörduda ja põgenesime hoopis Rootsi. Seal taotlesime poliitilist varjupaika ja saime selle. Tagasi Eestisse tulin mitte viie päeva, vaid 14 aasta pärast.
*
Oled olnud IBM-i tegevdirektor 1998. aastast… See on kõva sõna. Mida suudaksid sa poliitikas sinna kõrvale panna?
Ei oska midagi ennustada ega millegagi võrrelda. Sõbrad, kellega enne poliitikasse minekut asja arutasin, andsid igasugust nõu ja proovisid ka selgeltnägijaid mängida. Aga kokkuvõttes jäi ikka kõlama see, et poliitika saab mulle kas väga meeldima või siis pettun ma selles. Eks nendest kahest alternatiivist sõltub ka vastus sinu küsimusele.
*
Salvestasid oma esimese laulu 1978. aastal koos Urmas Alenderiga?
Olime Urmasega ühe hoovi lapsed. Tema oli minust pea viis aastat vanem ja varasemas nooruses ei olnud meie lävimine seetõttu kuigi sage ja isiklik. Sel ajal sõbrustasin tegelikult rohkem Urmase noorema õega. Kui olin 16-17-aastane, hakkasime Urmasega üha rohkem lävima. Ta õpetas mulle ka kitarrimängu. Hakkasin ka ise vaikselt laule kirjutama ja esimese neist – “Väljas on veebruar täna” – lindistasingi koos Urmasega Eesti Raadios. Koos salvestasime vast 6-7 laulu veel, aga see esimene jäigi meie kõige õnnestunumaks ja tuntumaks.
Aga nagu minu teistegi laulude puhul väärtustaks ma eelkõige laulu teksti – Viivi Luige luuletus oli see, mis mind inspireeris seda laulu kirjutama. Tekst on väga kurb ja rusutud, nagu kogu elu tol ajal. Seda laulu on nimetanud ka kõige melanhoolsemaks poplauluks. Aga mis ma pikalt sellest ikka kirjutan, laulu peab kuulama. Keegi hea inimene on selle laulu ka Youtube’i üles riputanud, nii et kuulake ja hinnake ise.
*
Mida hindad tänase riigi suurimaks ohuks?
Inimeste ja poliitikute vastandumist eelkõige, aga ka inimeste üldist käegalöömismeeleolu. Muidugi võimendub see raske majandusliku olukorra tõttu eriti. Aga samas on ka majanduse olukord paljuski kinni inimeste meeleoludest ja psühholoogilisest seisundist. Nii et kokkuvõttes tuleb parandada mõlemaid ja kui paraneb majanduse olukord, muutub suure tõenäosusega ka inimeste suhtumine ühiskonda. Ja vastupidi.
*
Miks Reformierakond?
Sest mulle on Reformierakonna maailmavaade kõige sümpaatsem. Usun ka sellesse, et liberaalne turumajandus on kiireim ja efektiivseim tee ühiskonna jõukuse suurendamiseks. Kuna mulle ei meeldinud absoluutselt see süsteem, mis valitses Nõukogude Liidus ja ma ei suuda ühtegi nostalgiapisarat esile manada ühelegi selle absurdse riigikorra aspektile mõeldes, siis on minu jaoks üsna loomulik valida kontsept, mis on toonase süsteemi täielik vastand. Seda esindavad Eesti poliitilisel maastikul reformikad ja IRL. Kuna Reformierakond on mind juba ammu enda ridadesse kutsunud ja mul on seal ka palju vanu sõpru ees, siis oligi valik tegelikult üsna lihtne. Ehk nagu kirjutati paar kuud tagasi Eesti Päevalehes: “Kuluaarides on IRL Tallinna linnapea kandidaadina nimetatud isegi IBM-ist lahkunud ärimehe Valdo Randpere nime, kuid ajaloolise tausta tõttu on tõenäolisem tema liitumine hoopis Reformierakonnaga. Nimelt on Randpere Maret Maripuu lapse ristiisa.”