Läksime Lauraga Iirimaale väga lihtsalt põhjusel. Oli tahtmine lihtsalt ükstapuha kuhu minna. Enamasti just nii ongi, et kui on tükk aega Eestis oldud, on tahtmine minna mitte kuhugi kindlasse kohta, aga siit ära. Miks see nii on, ei tea. Olen endale (võib-olla kokku valetades) öelnud, et vaja on puhkust eesti keelest, et siis saaks ja tahaks jälle eesti keelt kuulata ja juurde teha. See pole ilmselt kogu tõde, aga võib-olla siin midagi on?
Veider lennuvalik
Kuivõrd oli ükskõik, kuhu lennata, vaatasin netist, bookinghouse’ist, pileteid kohtadesse, mis mulle meeldivad. Selgus, et odav oli lennata Iirimaale, Pariisi ja Veneetsiasse. Veider valik. Dubrovnik näiteks oli hulga kallim.
Auto rentisin nädalaid varem, aga siis vaatasin, et ülehomseks rentida on paarkend eurot odavam ja känseldasin. Siiski selgus, et koonerdamine oli viga. Sest paar päeva enne väljalendu polnd enam autosid üldse saada. Ja hinnad olid hüpand lakke – nädala eest küsiti viis-kuussada eurot. (Samas pakuti hilissügiseks autot saja euro eest nädalas.) Vandusin ja kirusin. Ma ei tahtnud nädal aega jutti niisama Dublinis molutada ning Guinnessi ja Murphy’st juua.
Tähelaev, vabandust, rendiauto “Enterprise”
Pika õngitsemise peale leidsin auto. Mitte lennuväljalt, aga Dublini teisest otsast. Helistasin ja küsisin, kui palju maksab takso lennuväljalt nende juurde. “Kolmkümmend eurot.” Nojah, mu koonerdamine paneb mind üha rohkem kulutama. Nii on varemgi juhtunud.
Odav polnud rendiautoni jõuda ka linnabusse vahetades, sest igasugu ühistransport on Iirimaal ilgelt kallis. Päevane bussipilet on näiteks kümneeurone. Hotelliboi, kellega hiljem Tralee linnas lobisesin, kirus ka, et lennupilet Brüsselisse maksis vaid viiskend eurot, aga rongid-bussid lennujaama ja tagasi maksid Belgias ja Iirimaal kokku kaks korda nii palju.
Totter küll, aga see selleks. Kotte oli meil kahe peale hulgi ja takso pealt hoidsime Dublinis kokku – selle raha kulutasime vahepeatuses pubis õlut juues. Ja viimase otsa, kui bussi ei tulnud, marssisime, kotid seljas. Tuttav harjutus.
“Kuule, mees, kas sa Enterprise’i autorenti tead,” küsisin vastutulevalt onksilt, kui käed kotivedimisest jupi pikemaks olid venind.
“Tean ikka,” naeris ta, “ma töötan Enterprise’is. See on seal, vaata, kus punane silt on.”
Enterprise’i autorent, sa mu meie! Näis, kas neil on ka “Star Treki” pildid kontoris. On nad naljamehed või mis? ?otimaal, ilusal Skye saarel, magasin kord Skye Walkeri Hostelis. Ja seal olid seintel Anakini, Darth Vaderi ja teiste “Tähtede sõja” tüüpide pildid. See oli väga sürr – Ameerika film on viimane, mida ?oti Hebriididel näha tahaksid, aga kus sa pääsed.
Atlantiline unelm
Mul oli idee, et tuleb minna läänepoolsetele poolsaartele ja saartele, Arani saartele näiteks. Kunagi olin käinud ?oti juures Arrani saarel, otsides Robert Flaherty dokfilmi Arani saart primitiivsete kaluritega, samas teades, et Flaherty filmi Aran on siiski Iirimaal ja seda ei maksa segi ajada ?otlaste Arraniga.
Sain aru, et elu pole siiski nii lihtne ja igale poole ei jõua. Aga tühja kah, tiirutab siis niisama Loode-Iirimaa poolsaartel. Vastu Atlandi ookeani on Iiri loodenurgas ilusat loodust küllaga. Paarisaja meetri kõrgused mäeotsad ja palju rohelist kivide vahel nõlvadel.
Ütle meri, mu meri
Loomulikult oli mul vaja Atlandis ujuda ja seda sai ka. Iirimaa edelanurgas, Dingle’i poolsaare läänepoolseimal neemenukil ja ühtlasi kogu saare läänepoolseimas tipus Slea Headil oli hea ookeanilaine ja samas ka silt, et ujumine on keelatud – hoovused on väga tugevad. Mul oli kiusatus ikkagi sisse minna. Aga ranna ääres oli hulk turiste ja parasjagu üks kamp, kõigil kiivrid peas, vahtisid kaljut pidi ülespoole. Ootasime, millal nad kaljust üles ronivad, kuid taipasime peagi, et nad on tulnud ainult vaatama ning kiivrid on peas selleks, et nad tunneksid, et on maksnud ikka ohtliku seikluse eest. Kartsin, et see kamp kutsub minu vetteronimise peale kohale päästeameti ja see polnud just lõbu, mida kangesti taga olin ajamas.
Ja Tursapeaneemelt ehk Cod’s Headilt Digle’i poolsaarelt veel lõunapoolsemal Beara poolsaarel hakkasin küll hoogsalt ujuma, aga varsti vajus toss välja. Silme ette tulid pildid siit püütud vaaladest ja haidest. Ilmselt seetõttu, et olin just lugenud vaalavaatlustest ja hosteli köögi seinale oli riputatud hiigelsuur vaala küljeluu. Ma ei arva, et õnn või õnnetus ujudes haikalaga trehvata oleks seal kandis teab kui suur, aga kui need mõtted juba peas keerlevad, pole ujumisest täit mõnu. Millegipärast polnud Bearal ka sellist hea pika vahega suurt ookeanilainet nagu Portugali avatud rannal.
Turistivärk
Aga turistivärk? Vanad kirikud, kalmistud, lagunenud lossid? Eks neid kõike oli. Ja ega neist mööda sõites nõnda lihtsalt pääse. Enamik on muidugi jamad ja suurest vahtimisest isikupära kaotanud.
Ainult Inchigeelaghi kirikuvaremetes Lõuna-Iirimaa pärapõrgus oli hea olla. Selline tunne nagu Karja kirikus Saaremaal. See, mis teeb hoone mugavaks, on raskestitabatav. Mingi proportsioonide värk. Ja vanade majade hulgas on mugavaid justkui rohkem. Sest vanad majad on tihti väiksemad. Nüüd, tundub mulle, tuleb väike maja tasapisi tagasi?
* * *
Joogivärk
Aga joogid? Nojah. Ma lootsin iga päev juua iiri viskit. Aga sain peagi aru, et poes on Jameson ja Tullamore Dew kallimad kui Tallinnas. Jube lugu. Jooja rahvas püüab end distsiplineerida, aga vist liiga rangelt. Ja head kartulipuskarit poteen’i ei pakutud kuskil. Sellest on saand minevikulegend.
Sai siis kõrtsus neljaeurost stout’i kangutatud, aga mingit tahtmist polnud proovida, kas vaht on nii tihe, et võid kempsu minnes näpuga nimetähe vahumütsile vedada ja nimetäht püsib seal kuni pindi tühjenemiseni? Tjah, tänasel Iirimaal on ehtsat ja turistlikku võimatu eristada, sest need on läbikasvanud nagu sealiha. Pekk jääb selles variandis turistidele. Isegi olin pekine turist.
Tralees, Finnegani hostelis tundus mulle, et üks kutt on küll eht iiri poiss. Ja kui me Lauraga poole päevani voodis konutasime ja tüüp tuli ukselukku parandama, uurisin talt: “Kuidas selle Finneganiga lood on? Eile kõrtsus ma kuulsin, kuidas lauldi pikalt üht lorilugu Finneganist ja Joyce’il on see Finnegani ärkamise jutt, mida ma pole lugenud ja?”
Kutt muudkui noogutas ja vastas vaid napilt: “Yes, oh, yes?”
Lõpuks, kui olin Finnegani seostest pikalt heietanud ja kutt pold miskit uut öelnud, küsisin, mis ta nimi on ja kust Iirimaa otsast ta pärit on? Selgus, et poiss on Jan, võõrtööline Slovakkiast ega oska õieti inglise keeltki.
Nii et kui ma pärast all köögis Roby kitarrimängu ja laulujoru kuulasin, mõtlesin pikalt, kas ta on iiri pillimees või keegi, kes teenib pappi kitra ja ehtiiri pillimeest mängides. Ja mulle hakkas tunduma, et sel polegi suurt tähtsust. Peaasi, et on mõnus mees ja hästi mängib. Ja seda Roby vist ka oli ja tegi.
* * *
Miks reisida kellegagi, kellega oled just tuttavaks saanud?
Mõtlesin ka, et vanasti räägiti, et kui oled kellegagi tuttavaks saand ja teda moosima kukkund, siis tuleks koos matkale minna ja soovitavalt mägimatkale, et siis saad aru, kas sest sotist tuleb midagi ja kas te kannatate teineteist stressiolukorras välja. Samas tuli mulle kohe ka meelde, et seda rääkis Ülo, kes oli läinudki äsjatutvutud Heidiga Kaukasusse matkama ja nagu nad mõlemad meenutasid, olid nad seal valdavalt tülitsenud selle üle, kes saab viimase konservi jne. Nojah, nad saidki justkui aru, et ega nad õieti ei sobi.
Aga tagasi tulles abiellusid siiski, ja on nüüdseks oma hea mitukümmend aastat abielus olnud. Vahelduva eduga ehk, aga siiski. Tont teab, võib-olla vajame hoopis kedagi, kellega oleks huvitav tülitseda ja siis tahtmist tülist üle saada. Sest tülitsemisest ei pääse vist nagunii.
* * *
Natuke ilmast
Ega Iirimaal ju eri ilmasid ega aastaaegu pole. Kogu aeg tuleb Atlandi pealt vahelduvalt pilvi, kõrgemaid ja madalamaid. Päike näitab end nende vahelt harva. Mägedes ollakse niikuinii pool aega pilvede sees. Nagu mingi “Sõrmuste isanda” võlumaa. Ja niiskus paneb taimed hirmsasti vohama. Mis on ilus vahtida. Ainult et autoloksuga mööda kitsaid külavahe- või mägiteid itsi andes on alati närv sees – kas kurvi tagant ei vahi vastu mõni matkamees jalgrattal või traktor? Näha pole suurt midagi, sest teeääred on kõrges põõsas. Kaljustel käänakutel, kust oli paarkend meetrit merrekukkumist, oli sõita muretum.