Mulle sattus suvel aidavahelt kätte veidi koltunud teos ENSV aegadest – “Elukutse – riigikukutaja”, välja antud Eesti (NSV) Riikliku Kirjastuse poolt aastal 1963. Koos tsensori stambiga, nagu peab. (Kus oled küll sa nüüd – nimetu kommunistlik kontrollija numbriga MB-01078: olen sulle tänulik sinu töö eest, sest selleta poleks ma saanud teada, mida mõtlevad näiteks nii meie tänase kui ka omaaegse Nõukogude ametliku ajaloo “isad”).
Alma Vaarmann: Viktor nagu Mefisto!
Tegemist on ametliku kommunistlikku ikooni kinnitava palveteosega Viktor Kingissepast*, kelle sammas seisis veel üsna hiljuti Vabadusristi tagusel kõrgendikul ja kelle nime kannab linn Venemaal ja kandis teine – Eestis. Banaalne tõde – Kuressaare oli Kingissepa veel üsna hiljuti ja seal linna keskel Mikiveriks kutsutud sammas oli ikka Viktor Kingissepp küll.
Kingissepa elu-avantüür on lugu omaette. Välimuseltki oli temas midagi müstilist: mäletan, kui Alma Vaarmann* mulle raadiointervjuus rääkis, pihtis, et nähes esimest korda hämarasse ruumi väljast sisenevat Kingisseppa, arvanud ta ära tundvat Mefistot! Arvestades ütleja ajalukku läinud libiidot (mis hukutas Jaan Kreuksi!*), võtan seda kujundit absoluutse tõena. Aga sisuliselt: Kingissepp oli nii eestlane kui ka intelligent, kelle rolli mängimist Jüri Krjukov pidas endale auasjaks. (Vt filmi “Kaks päeva Viktor Kingissepa elust”.) Eks võib tunduda imelik Nõukogude ajal teleekraanile pääsenud lugu sellest, kuidas Kingissepp päästis Jüri Vilmsi* Toompeal mässava massi eest, viies ta minema omaenese nime välja hõigates?
Kingissepp: terroriluure operatiivagent
Ma tahan esitada paar küsimust inimesena, kes on igasuguste salategelastega (Kalugin, Suvorov, Webster, agent “Võrubov” jt) kokku puutunud, juttu ajanud ja maailma asju arutanud. Kuidas sai juhtuda Kingissepa vangistamine ja sisuliselt kohene mahalaskmine nõnda, nagu seda esitab nii ametlik Nõukogude kui ka ametlik demokraatliku Eesti mütoloogiline historiograafia?
Mul pole olnud aega ega võimalust uurida Kingissepa lõpu lugu, aga ma usun fakti: Kingissepp arreteeriti mingi arusaamatu politseilaadse operatsiooni käigus 3. mail 1922. Kusjuures lugu oletatavast kommunistlikust reeturist Linkhorstist* (kes kuulu järgi olevat KaPo’le vahele jäänud ja Kingissepa asukoha ära rääkinud) ei puutu asjasse: too oli vait ega rääkinud mitte millestki nende 24 tunni jooksul, milles oli “omadega” kokku lepitud. Jätame kõrvale kogu operatsiooni käpardlikkuse – Kingisseppa vaat’ et ei leitudki üles, kuigi tema peidukoht polnud isegi eriti varjatud – ja küsime parem: miks lasti Kingissepp maha praktiliselt kohe pärast tema nn arreteerimist?
Ma ei räägi siinkohal õigusriigist, mida noil aegadel alles ehitati, vaid normaalsest mõistusest. Kingissepp oli ju ei vähem ega enam kui Vene terroriluure operatiivagent, kusjuures – väga kõrge staatusega.
Mida on? Oluline mees lastakse kõigepealt maha!
Kingissepp oli Vene kurikuulsa julgeolekuteenistuse T?ekaa (ВЧК) ülema – Felix Dzer?inski* – lähimaid kaastöölisi. Mäletan, et ENSV aegses “Mnemoturniiris” jooksis läbi küsimus: kes on ainuke inimene maailmas, kes kutsus Lenini välja ülekuulamisele? Vastus: Kingissepp. Kes uuris asja atentaadist Leninile ja kutsus ta välja tunnistaja-kannatanuna. Amatöörajaloolasena märkan: ka atentaadi sooritanud Fanny Kaplan* kaob Kingissepa poolt juureldud asjas kuidagi kahtlaselt kiiresti? hauda.
Kingissepa ametist jookseb veel üks huvitav niidike: miks saadeti vaenulikku sõjaväelise korraga riiki (tegevuses olid endiselt sõjakohtud!) – Eestisse – kommunistliku salapolitsei üks tippmehi vaid paar kuud pärast tema poolt uuritud atentaati Leninile? Riigijuhi mõrvakatse on suur kuritegu mis tahes mõõduga võttes?
Hans Pöögelmanni* mälestustes on Kingissepa ülioluliseks omaduseks T?ekaas omandatud kogemused võitluseks põrandaaluse kontrrevolutsiooniga. Ning nüüd suudab EV (kas KaPo või sõjavägi – purelemine teenete üle Kingissepa asjas kestab veel aastaid) ta lõpuks ometi arreteerida? ning siva maha lasta.
Kapot ilma vene agentideta pole kunagi olnud
Olen valmis möönma: kommunist-Kingissepp ja uljur-Laidoner sobivad meile esteetiliselt enam kui seikleja-Kingissepp ja varavaras (mitte vaid Laidoner, neid oli ikka mitu).
KaPo tollane usaldusväärsus on küsitav. Tänu meie jõudmisele Internetti selgub, et aegu, mil kaitsepolitseis polnud juhtivatel kohtadel või agentuuris Venemaa agente – pole tegelikult olnudki. 1920. aastal sokutas Lenin oma mehe isegi KaPo peadirektori kohusetäitjaks. Kes pärast paljastamist? suunati edasi tööle EV kaitsejõudude peastaapi.
Herman Simm vaid kordab Helmut Veemi* lugu (vt vastavat märksõna Google’is ja küsi endalt: kes Eesti juhtidest Venemaa palgal ei olnud?). Bol?evistliku Vene luure tavapärase töö hulka kuulus ka oma mehe panemine EV valitsusjuhi adjutandiks. Asi pole mitte selles, et need prohmakad juhtusid, vaid selles, et need vaikiti maha!
Suvaline sonimine
Faktid Nõukogude raamatus kisendavad näkku. Loen ENSV aegsest raamatust Kingissepa kohtuotsust – teda süüdistatakse sõjateadete kogumises vaenlase kasuks ja EV kukutamisele üleskutsuva kirjanduse “laiali laotamise organiseerimises”. Ühtlasi olevat ta arreteerimisel avaldanud relvastatud vastupanu. Mis kõik on sonimine.
Mingeid sõjateateid ei saanud Kingissepp EV vastu koguda sellepärast, et ta oli avalikult teise valitsuse liige ja seega – sõjaline vastane. Ta ei olnud salakuulaja, vaid siseminister enamlaste Töörahva Kommuunis. Kes, tõsi küll, pani enda asemel Käsperti* pabereid ajama ja läks Tallinnasse seiklusi otsima? Aga ikkagi riigi nimel, keda Eesti Vabariik pidas legitiimseks ja ausaks riigiks! (ETK oli struktuurselt T?ekaa kodu-territoriaalne üksus.)
Just Eesti tunnistas bol?evikke hiljem puhaste ja ausatena ning tegi seda esimese riigina.
Mingit relvaga vastuhakku polnud
Lendlehekeste levitamist Kingissepaga seostada ei saa. Kujutage endale ette Mefisto välimuse ja teadvusega maailma terroriorganisatsiooni tippagenti üle õla kiikamas ja poetamas remonditava auto kapoti vahele mingit hädatsevat lehekest – “Maha kapitalismus!” vms. Nagu öelnuks vene teatri suurkuju Stanislavski – ei usu! Kujutage endale ette James Bondi töölisi agiteerimas! Aga kui Kingissepp levitaski – mis siis?
Mis puudutab seda, et Kingissepp oli arreteerimisel relvaga vastu hakanud, siis – arreteerimisel kohalolnud sõjameeste väidete kohaselt pole seda olnud ja see on kõik kapolaste fantaasia. Dokument, mida oleks huvitav vaadata, oleks see – mis alusel Kingisseppa üldse otsiti ja millised olid korraldused temaga käitumiseks tabamise korral. Kingissepa nähtavasti olematul vastuhakul olnuks vähemalt see õigustus, et tema järele tulid hullud, kes ta hiljem ka maha lasid. Tippagendina vastastega suheldes oleks Kingissepp maha lasknud kas enda või siis relva kohe ära andnud, kuni kohtumiseni normaalsete vastuluurajatega. Vaenlaste või sõpradega.
(Mäletan kuulnud olevat, et välisagendi värbamise ja tema topeltagendiks saamise keskmine vahemik on umbes kaks aastat. Kujutage endale vaid ette – Kingissepp EV teenistuses aastal 1925! Hinge võtab kinni. Ja ei mingeid pätse-vapse-laidonere ega sibereid!)
Kingissepp teadis midagi sellist, mida meie omad avalikuks lasta ei tahtnud
Kuidas ka fakte ei keerutaks, aga hakkab aimuma: kommunistliku terroririigi tippagent Kingissepp teadis midagi, mida Eesti inimesed ei tohtinud teada. Küsimus polnud temalt tõe kättesaamises, vaid tema vaikima sundimises. Kusjuures paneb mõtlema asjaolu: Kingissepa kõige loogilisem süüdistus – tema kuulumine vaenuliku riigi salapolitseisse ja agentuuritöö Venemaa kasuks – puudub ametlikus süüdistuses täielikult.
Sest millegipärast kehtis Vene bol?evikega diil – Kingissepa võite teie – eestlased – saada, aga meiega teda seostada te ei saa. Nikogda!
Võin tunnistajatega kinnitada, et selle mõtiskluse idee sündis enne seda, kui sain lugeda Aleksander Kurski esseed Delfis, mille sisu on see: ükski MRP ega miski EV okupatsioon ei oleks saanud teoks juhul, kui Eesti tippjuhtide hulgas polnuks reetureid.
Pätsi ja Laidoneri idee oli ju otsast peale Eesti tagasineetimine Venemaa külge nõndaviisi, et vahetalitaja kasum jääks neile. Laidoneri Eesti-tehing, mis andis talle varastatud varad ja mõisad, teenib dividende tänagi.