Klapp on Setumaa trio, mille liikmed peaks avalikkusele tuntud olema ansamblite Zetod ja Vägilased ridadest või selle ümbruskonnast. Nüüd tuli Klapp rahva ette debüütalbumiga “Hopp”, see on plaat täis elurõõmsat Setumaa tantsumuusikat, mis kohati kõlab vägagi akustilise kärerokina.
*
Mis teid tegutsema ajas?
Setumaal ei olnud traditsioonilist tantsubändi, kes sobinuks näiteks Seto folgile peaesinejaks. Esimesele festivalile 2006|. aastal “osteti sisse” Untsakad. Tänavusel aastal aga olid peaesinejateks Klapp ja Zetod. Koosseisu ei olnud vaja pikalt nuputada – arhetüüpseks setu pilliks võib pidada lõõtspilli või karmo?kat, parim Setumaal elav noor selle pilli mees on Toomas Valk, kes on ka mu väga hea sõber. Rütmilist särtsu sobib setu muusikasse väga hästi andma kitarr – keeltega pill nagu kannelgi, mida on Setumaal ammust aega mängitud, ja just akordidega. Loomulikult on parim noor kitarrist ja samuti väga hea sõber Jalmar Vabarna. Enda hoolde jätsin tamburiinid.
Olen lugenud, et Setumaal on mängitud puubenit, mis on raamtrumm, ja juurde on kõlistatud metallrõngast. Ühendasin need kokku tamburiiniks, hiljem juba mitmeks tamburiiniks, kuljusteks ja taldrikuteks. Seega on bändi koosseis samaaegselt nii arhailine kui ka nüüdisaegne. Muusikalise impulsi sellise trio loomiseks andis mulle aga Portugali ansambel Dazkarieh, kes on ka head sõbrad ja fantastilise energiaga muusikud. Klapp tuli esimesse ettevalmistatud proovi kokku 10. veebruaril 2007|, esimeseks looks oli “Kikkapuu”, mis ei ole “kõige setum” lugu, aga see-eest väga inspireeriv. Kuu aega hiljem sõitsime juba esimesele välisturneele Kaasanisse, koos Tsibihärblästega.
*
Miks on setu identiteet tähtis?
Kuna ma ise olen sündinud ja elanud 18 aastat Tartus, järgmised 11 aastat Viljandis ja alles viimased kolm aastat Setumaal, siis tundub mulle, et bändi eksisteerimiseks on ühtne arusaamine bändi identiteedist ülioluline. Kui me mängiksime setu rõivastes “häid lugusid laiast maailmast”, siis me eksitaksime publikut ja devalveeriksime setu kultuuri.
Setu identiteedist ei ole kasu siis, kui see on ainult ühel inimesel või ühel bändil ja teised sellest aru ei saa. Identiteet hakkab tööle vastastikku, see on sotsiaalne nähtus – mina kannan, sina saad aru ja naudid. Isiklikult arvan, et tänapäeval setu olla tähendab rohkem võimalusi, see on lisaväärtus igasugusel turul.
*
Miks küll tuleb Setumaalt nii palju head muusikat?
Tõesti, ainuüksi Värskas on mitu leelokoori, Zetod, Klapp, muusikakooli pärimusmuusikaansambel Trallikud – need on setu muusika kollektiivid. Aga siin on ka ülemaailmse repertuaariga ansambleid nagu “Taivo bänd” ja “Sinu naine”, kumba suunda sa mõtlesid? Kui me räägime setu muusikast, siis on see ju kogu aeg olemas olnud, aga viimasel ajal on see inimestele koju kätte toodud ja väga kavalal moel, see on ilmutanud end meedias näiteks noorte ja säravate Zetode ja Tsibihärbläste kujul. Põhipõhjus on väikese, aga ambitsioonika osa noorte soovis midagi kodukandis ära teha ja kuhugi välja jõuda. Mis puutub minu abisse ja kogemuste rakendamisse, siis tihti on teisest kultuurist tulnud inimesel lihtsam märgata, mis on eriline ja seda eksponeerida. See on nagu kokatöö. Lisa vaarikale õiget vürtsi ja vaata, mis juhtub. Kunst on aga õiges doosis!
*
Setu muusika erinevus muust eesti rahvamuusikast?
Üks suur erinevus on see, et esimese korraga on setu vokaalmuusikale väga raske pihta saada. 2007|. aastal Tartus festivali “Maa ja Ilm” ajal inglise kandlemängija ja soome-ugri muusika sõbra Andrew Cronshaw’ga vesteldes avaldas ta, et setu vokaalmuusikaga on kõik selge – see põhineb funktsionaalsel harmoonial ja see talle erilist huvi ei paku. Ei julgenud siis ega ka praegu vastu vaielda, aga minu arusaamised funktsionaalsest harmooniast vajavad mõnede meloodiate ja kaashäälte puhul väga mitmekordset läbilaulmist, enne kui ma neid funktsionaalselt suudan tajuma hakata. Hitid nagu näiteks “Valgõ jänes” on muidugi lihtsad, aga mõned aeglased meestelaulud on nii harjumatud, et iga järgmine pakutud noot läheb mööda. See tekitab aukartust sellise väga võimsa ja põhjatu kultuuri ees.
Omaette vaatamis- ja kuulamisväärsus on vanad pillimehed ja nende kordumatu mängustiil, mida ei jõua mõnikord lennult analüüsidagi, nii kordumatu on see.
*
Kui elav on pärimusmuusika Setumaal tänapäeval?
Ükski kirmas pole pidamata jäänud, laul ja pillimäng on alati kõlanud. Kohal on nii vanad kui ka noored. Meelest ei lähe mälupilt mõne aasta tagusest Saatse Päätnitsapäeva kirmasest, kui olin viimaste lahkujate seas, ja järsku lõi põõsas lahku ning läbi ragina ja lehesaju jõudis viimast hetke püüdma juba ärganud kohalik karmo?kamängija, kes suutis ennast väljendada vaid sõrmede, nuppude ja lõõtsaga – kahju oli tal väärt tantsupidu lõpetada. Mis ka ei juhtuks, pärimusmuusika jääb!
* * *
Klappi debüütalbum erineb enamikust Eestis tehtud pärimusmuusika plaatidest just oma tempokuselt ja elurõõmsuselt. Olgem ausad, enamik Eesti vastava ?anri kollektiive teeb filosoofilist meditatiivset muusikat, millest jääb mulje, et pärimusmuusikat saab teha vaid läbi kannatuste (ja mida kuulata ongi tihti tõeline piin). Klapp on lihtne, arusaadav ja peaks meeldima kõigile, kellele meeldivad ka Untsakad ja Zetod.