Kirjandus kasutab sarnaselt vabamüürlusele laialdaselt sümboleid. Ka kirjandus kõnetab nagu vabamüürlus lugejat kujundite kaudu vastavalt iga inimese ettevalmistusastmele. Üks ja sama kujund võib vastavalt lugeja vastuvõtuvõimele omandada väga erinevaid tõlgendustasandeid nii kirjandusteoses kui ka saladustega organisatsioonis.
Kirjanikud ja vabamüürlased
Kui vaadelda vabamüürluse ja ilukirjanduse seoseid, siis võib tuua välja mitmeid kuulsaid kirjanikke, kes pole oma organisatsiooni kuulumisest saladust teinud ja kelle teostes on vabamüürlus suuremal või vähemal määral väljendunud. Sellisteks autoriteks on kas või Jules Verne, Rudyard Kipling, Arthur Conan Doyle, Gustav Meyrink ja mitmed teised.
Jules Verne’il on näiteks romaan “Reis maakera südamesse”, kus seltskond inimesi teeb rännaku maakera sisse, et avastada seal hiiglaslik uus maailm. Teoses ülistatakse selle saladusliku nähtuse loonud Loojat otseselt vabamüürlike väljenditega.
Teemasid, mis on just vabamüürlike kirjanike hulgas käsitlemist leidnud, on katoliku kiriku või üldse kiriku ja vabamüürluse suhted. Nii näiteks on vabamüürlane ja kirjanik Meyrink juba oma 1921. aastal ilmunud teoses “Valge dominiiklane” tõstatanud sama temaatika, mida pakutakse praegugi menuteoses “Da Vinci kood”.
Meyrinki romaanis vestlevad keegi parun ja kiriku esindaja kaplan pikalt Leonardo da Vinci maalidel kasutatud salapärastest märkidest ja arutavad probleemi, kuidas kunstnikud minevikus olid seotud vabamüürliku liikumisega. Vabamüürlasest parun esitab ka oma vaated kiriku tuleviku kohta ning leiab, et suur hulk katoliku preestreid on liikumas kiriklikult tunnetuselt vabamüürliku suunas, sest seda nõuavad peagi saabuva ajastu märgid.
“Valge dominiiklane” ei saavutanud lihtsalt 1920. aastatel sellist populaarsust nagu “Da Vinci kood” moodsamate müügivõtetega hiljem. Enamikus Meyrinki teostes on vähemalt episoodilise tegelasena olemas keegi vabamüürlane.
Kirjanikud-vabamüürlased: Kipling
Tänapäeval võib lugeda juba ka eesti keeles ülevaateid vabamüürlikest kirjanikest ja nende teostest. Päris rohkesti ilmuva eestikeelse vabamüürlust käsitleva kirjanduse hulgast võib selliseks iseloomulikuks näiteks tuua H. Paul Jeffersi raamatu “Vabamüürlased”.
Jeffers käsitleb vabamüürluse ajalugu üldiselt võrdlemisi inglise- ja ameerikakeskselt, peatudes muidugi küsimusel, kas Rappija Jack oli vabamüürlane või mitte ning puudutades mandri-Euroopast rääkides peamiselt Mozarti “Võluflöödi” vabamüürlikku sümboolikat. Natuke kirjutab ta küll prantsuse taustaga vabamüürlikust süsteemist Grand Orient (mida Eestis ei ole), kuid keskendub siiski inglisepõhjalisele Grand Lodge’i ehk Suurloo?i-tüüpi organisatsioonile (mis on olemas tänapäeval Eestis). Sõnagagi ei puudutata samuti rahvusvaheliselt küllaltki levinud ühisvabamüürlust, mis koondab nii mehi kui ka naisi. Ometi tuleb Jeffersile au anda – kogenud kirjutajana oskab ta eristada olulist ebaolulisest ja toob hästi valitud näiteid ja tsitaate.
Nii kirjutabki ta ka sissevaate legendaarse lasteraamatu “Mowgli” autori Rudyard Kiplingi vabamüürlikust taustast ja tutvustab vabamüürliku sisuga luuletusi, mida kõnealune Nobeli preemia laureaat kirjutas päevadest, mil ta võttis noore mehena Indias osa salapärase vennaskonna tegevusest. Siin saavutab raamat oma haripunkti. Kõik saladuslik ja sõnulseletamatu saab korraga romantiliselt poeetilise võimenduse näiteks luuletuses “Koduloo?”. Tähelepanelik lugeja võib märgata, millise sisemise soojusega iseloomustab Kipling lihtsaid ja ausaid mehi, kellega tal oli au kokku puutuda, kellega ta tihti hommikuni vestles ja suitsu tegi, kuigi nende loo?i sisustus “oli vana ja vilets” ja neil polnud uhkeid läikivaid ametimärke. Lugeja, kes need meisterlikud read endast läbi laseb, võib aru saada, et vabamüürlus ei ole lihtsalt mingi mul-on-saladus-mäng või järjekordne Ian Flemingi välja mõeldud maailma vallutada ihkav superorganisatsioon, vaid midagi palju sügavamat, lihtsamat ja seega ka tähelepanuväärsemat.
Eesti kirjanikud-vabamüürlased
Eesti kirjanikest oli vabamüürlane Mait Metsanurk (kodanikunimega Eduard Hubel), kes elas aastatel 1879-1957. Ta oli 1926. aastal Eestis asutatud ühisvabamüürlaste loo?i “Kalevipoeg” liige, kuhu võeti vastu nii naisi kui mehi. Loo? “Kalevipoeg” kuulus rahvusvahelisse ühisvabamüürlaste ordusse “Le Droit Humain” ehk “Inimõigused”, mille keskus asus Pariisis. Tuntumatest organisatsiooni kuulunud isikutest võiks nimetada teadmamehe Gunnar Aarma vanemaid ja raamatukaupmeest Harald Liikerit, kes pidas Tallinnas Voorimehe tänaval raamatupoodi “Püramiid”.
Ühisvabamüürlane oli ka naiskunstnik Helmi Reise, kes õppis Euroopas ja kirjutas 1934. aastal raamatu “Mediumism ja meediumid”. Raamatus on huvitav episood, kus autor tuvastab ühel spiritistlikul seansil teise vabamüürlase: “Mingisuguste märkide järgi otsustades pidi hr. J. kuuluma avalikkusele vähe tuntud rahvusvahelisse organisatsiooni. Küsimusele, kas olen õigesti arvanud, vastas J., et ta kuulub Londonis asuvasse organisatsiooni. Paljudes maades ollakse arvamises, et sellesse organisatsiooni võivad kuuluda ainult mehed. Jätsin selle arvamise, libisedes sõnadega otsekohesest vastusest mööda, kuid jumalaga jätsin nii, nagu tervitavad üksteist vaid selle organisatsiooni liikmed.”
Hüpnotisöör Johanson osutus vabamüürlaseks, täpsemalt ühisvabamüürlaseks, mille üks tunnuseid oli teosoofia- ja okultismilembus. Nii olid ühingu liikmed ka sellised teosoofia suurkujud nagu Annie Wood Besant (1847-1933) ja Charles Webster Leadbeater (1854-1934).
Kirjanikud vabamüürlaste kajastajatena: Tolstoi ja Dostojevski?
On veel autoreid, kes ise vabamüürlased ei olnud, kuid kes on oma teostes kasutanud vabamüürlikke tegelasi või motiive. Kuulsamatest klassikutest on sellised näiteks Lev Tolstoi, Fjodor Dostojevski, Mihhail Bulgakov või Edgar Allan Poe.
Tolstoi suurteoses “Sõda ja rahu” antakse terve loo?i kirjeldus ja kujutatakse pühitsemisel profaani valitsenud tundeid. Dostojevski on aga kasutanud vabamüürlust mõningate tegelaste iseloomuomaduste ilmestamiseks, näiteks “Vendades Karamazovites” peab üks vend teist vabamüürlaseks. Päris huvitavad on ka katsed leida vabamüürlikku temaatikat Bulgakovi “Meistris ja Margaritas”. Seda on tehtud alustades Wolandi portsigari kujundusest kuni kassi riietuseni. 1928. aastal, kui Bulgakov asus raamatut kirjutama, mõisteti Leningradis kohut ühe vabamüürliku grupi üle, mille liikmed pandi aastateks vangi. Juhtum leidis kajastamist toonastes ajalehtedes ja nii jõudsid ilmselt selle kauged ja omapärased vastukajad ka romaani.
?ning Edgar Allan Poe
Palju on kommenteeritud ka tuntud Ameerika õuduskirjaniku E. A. Poe novelli “Vaat amontilladot”, kus peategelane meelitab oma suguvõsa lossi Veneetsias ühe vabamüürlase ja müürib selle siis elavana keldrisse. Poe ei olnud vabamüürlane ning lähtudes sellest novellist, on teda nimetatud isegi antimassooniks.
Vabamüürlust ei saa kirjanike inspireerijana seega kuidagi alahinnata. Iseküsimus on muidugi, kuidas ja millistel eesmärkidel on kirjanikud läbi aegade seda inspiratsiooni kasutanud.