Kogumik “Pimeduse pärusmaa” sisaldab väga sümbolistlikke lugusid, mis räägivad armastusest ja vihkamisest, kadedusest, surmast ja kaotusest kui sellisest. Sel põhjusel küsingi alustuseks – pidades ühtlasi silmas asjaolu, et eesti lugejad tunnevad Teie loomingut ainuüksi “Pimeduse pärusmaa” põhjal -, kas sedalaadi jutud ja neis valitsev atmosfäär on Teie loomingule tüüpilised?
Peaaegu kõigi mu lugude tegevus toimub igapäevase ja võlumaailma vahepeal. Mõni võib neid nimetada tänapäeva muinasjuttudeks, teised täiskasvanutele mõeldud Punamütsikese-stiilis lugudeks, kolmandad lihtsalt “fantastikaks”, kui sedalaadi ?anr üleüldse olemas on. Muinasjutumaailmas on lubatud kirjeldada väga äärmuslikuks muutuvaid olukordi. Ja see meeldib mulle.
Kas loete ise ka muinasjutte ja rahvalugusid? Mitte et Teie lood oleksid täis maagilisi olendeid, kuid Teie kirjeldatud maailmade reeglid kipuvad sarnanema muinasjuttude ja isegi eeposte omadega?
Õppisin Kopenhaageni ülikoolis rahvaluulet. Selle õppeaine sisuks on rahvajutud, mõistatused, tänapäevased legendid ja muu säärane. See inspireeris mind omajagu, kuid oma muinasjutte püüan alati jutustada tänapäevasel moel. Aga lisaks erialasele haridusele lugesid mu vanemad mulle päris palju muinasjutte ette, kui ma veel väike olin. Tundub, et need lood on mulle kõik pea sisse kulunud.
Loodetavasti ei pinguta ma üle, kuid Teie jutte lugedes saatis mind pidevalt tunne, et tegu on ääremärkuste või vihjetega teiste autorite loomingule. Näiteks tundus, et “Ikoon” mängib sama teemaga, millega Oscar Wilde’i “Dorian Gray portree”, “Akvanautidel” on midagi ühist Stanislaw Lemi “Solarisega” ning mitmed teised lood kasutavad üldisemalt õuduskirjanduse elemente. Kas tegite nõnda meelega või kujutan ma neid asju lihtsalt ette?
“Solarist” pole ma lugenud, aga “Dorian Gray portree” on mulle tuttav. Lugesin seda kümme aastat tagasi ja kõik, mida mäletan, on mingid hägused pisiasjad ja põhimõte, et pilt muudab inimest. Kaotasin ise mõne aasta eest ühe sõbra, kes suri vähki. Tema haigus mitte ainult ei hirmutanud mind – sest ma ei tahtnud ju temast ilma jääda -, vaid süvendas ka minu enda surmahirmu ning mul oli lõpuks piinlik nii egotsentriliste tunnete pärast. Aga mis mind otseselt inspireeris, oli Edvard Munchi maal “Karje.” Oma jutus esinevat ikooni kirjeldades hoidsin kogu aeg silme ees Munchi maalil esinevat kordumatut ilmet.
Kui juba mainite Munchi “Karjet”, siis ei suuda ma jätta ütlemata, et Teie juttude keel on väga elav, kujundlik ja illustratiivne, justkui oleksid lood millegi konkreetse kirjeldused või kujutaksid endast lausa ise pilte. Kas võib öelda, et maalikunst või skulptuur on Teie jaoks tähtsad?
Aitäh! Pean ütlema, et inspiratsiooniallikana kasutan tegelikult kõike oma elus. Tegelikult on see üks kirjanikuks olemise privileege: võin kasutada kõike – õnne, kurbust, tragöödiaid ja imesid. Mitte miski ei ole ajaraiskamine. Näiteks olin kord sunnitud minema ühele igavale perekondlikule peole, kus kõik rääkisid oma hammastest – ja sain sealt nii palju ainest, et otsustasin kirjutada raadiokuuldemängu pealkirjaga “Hambahaldjas” (Tandfeen, 2003| – Toim.).
Mõningate Teie juttude sümbolikeel on võrdlemisi hermeetiline ja mulle tundub, et ka isiklik (näiteks juttudes “Aare”, “Kreeta tuled” või “Punased kingad”). Kas need või teised jutud sisaldavad tõepoolest mälestusi ja kogemusi Teie enda elust või on siin ikkagi tegu fantaasiaga?
Loomulikult on juttudes nii momente isiklikust elust kui ka kujutlusvõimet sisaldavat materjali. See pole mingi saladus, et “Pimeduse pärusmaa” kirjutamise ajal olin esimest korda rase. See oli suurte ootuste ja sama suure närvilisuse aeg. “Aare” näiteks ongi jutt, mis kõneleb hirmust kaotada laps, millega omakorda seguneb hirm, et laps kujutab endast hirmutavat võõrast. Ka “Kreeta tuledes” kujutatu on autobiograafiline. Tegelikkuses läksin rasedana ühte Rodeesia-aegsesse kabelisse (Rodeesia oli Zimbabwe nimi kuni 1980. aastani. – Toim.), kus naised käivad palvetamas, kui tahavad rasedaks jääda. Tunne oli absurdne ja mul oli piinlik oma privilegeeritud positsiooni pärast: mina ju ei pidanud selle nimel enam palvetama. Aga ülejäänu selles jutus on väljamõeldis.
“Punased kingad” seevastu on tellimustöö, mis sai tehtud Hans Christian Anderseni 200. sünniaastapäeva tähistamiseks. Teadsin tookord kohe, et minu soov on kirjutada ümber Anderseni “Punased kingad”, sest olen alati olnud väga tige selle loo moraali osas: “Ei tohi nii edev olla.”
Mul endal on väga suured jalad ja peaaegu võimatu on leida ?ikke kingi – eriti veel punaseid. Tahtsin muuta Anderseni muinasjutu millekski paremaks, sest mis räägib edev olemise vastu? Aga kirjutamise edenedes sai mulle ajapikku selgeks, et Andersenil oli ikkagi õigus: inimene ei tohi olla edev, sest ilu ei kesta igavesti. Ükskõik, kuidas me peaksime ühiskonna või reklaamide meelest välja nägema, jääme lõppude lõpuks alati ise vastutavaks selle eest, et leiaksime elus õiged väärtused.
Lisaks lühijuttudele olete kirjutanud ju ka mõned romaanid. Kuidas Teie meelest erineb lühijuttude ja romaanide kirjutamine teineteisest? Kas kasutate mõningaid mõtteid ainult ühes ?anris ja teisi teises? Või ei ole need asjad üleüldse nii selgelt kontrollitavad ja teadlikud?
?anrivalikus olen tegelikult väga sõltuv olukorrast oma eraelus. Kui kõik minu ümber muutub – näiteks väga noorena ja hiljem lapsi saades -, kirjutan lühijutte ja raadiokuuldemänge. See võtab vähem aega ja nii on võimalik ennast kiiresti ümber lülitada. Romaani kirjutamine on minult iga kord nõudnud kaks aastat ja nende aastate jooksul pean püsima ühe ja sellesama inimesena ega tohi kuigivõrd muutuda. Üldiselt on nii, et pärast otsuse langetamist ühe või teise ?anri kasuks, tuleb selle raamidesse sobituv lugu juba iseenesest.
Kuidas minust sai kirjanik – vastuseks küsimusele, kuidas tuleb oma eluga toime noor kirjanik Taanis?
Kui olin kahekümneaastane, siis osalesin ülikoolis loova kirjutamise kursusel. Pärast selle läbimist kirjutasingi kohe mõned lühijutud ning mul oli õnne, sest sain iga-aastasel Taani raamatumessil Kopenhaagenis näidata neid ühele kirjastajale. Nimelt korraldas kirjastus messil töötoa, mille eesmärgiks oli uute talentide ja materjali otsimine.
Kirjastajale mu jutud meeldisid ja kirjutasin esimese kogutäie lugusid, mis ilmusid kaks aastat hiljem pealkirja all “Haldjalaps” (Skifting, 1996 – Toim.) – selle kogu eest võitsin ka debütantidele mõeldud auhinna. Edaspidi sain kultuuriministeeriumilt juba igal aastal mingeid stipendiume: mõnikord rohkem, mõnel aastal aga lihtsalt näpuotsatäie. Olin mõned aastad veel üliõpilane, mis tähendas, et elasin ühiselamus (väga odavalt?) ning sain lisaks ka riigilt stipendiumi, nagu kõik teised Taani üliõpilased.
Õpingute lõpetamise järel vedas mul jällegi. Avanes võimalus elada neli aastat kirjanikele mõeldud majas: tasuta. Nüüd aga olen koos oma perega maal, mis on jällegi väga soodne. Stipendiumide kõrval makstakse mulle ka raamatukogulaenutuste ja raamatulehekülgede kopeerimise pealt. Loomulikult on veel avalikud esinemised, õpetan ise loovat kirjutamist ning pean loenguid. Kokkuvõttes elan ehk natuke paremini kui keskmine Taani kooliõpetaja?
Üleüldse olen väga õnnelik: paljud taani kirjanikud töötavad taksojuhtide, ajakirjanikena või on leidnud endale rikka abikaasa.
* * *
Charlotte Weitze on 1974. aastal sündinud taani kirjanik, kes on lisaks rahvaluuleteadusele õppinud Kopenhaageni ülikoolis ka matemaatikat. Tänaseks on Weitze avaldanud kolm kogumikku lühijutte. 1996. aastal ilmus “Haldjalaps” (Skifting), 1999 “Võlutud” (Bjergtaget) ja 2005|. aastal “Pimeduse pärusmaa” (M¸rkets egne), mis avaldati sel aastal ka eesti keeles. Lisaks on Weitze sulest ilmunud kaks romaani – “Fandekke” (2002) ja “Postiljon” (Brevb¿ren, 2004|) – ja mõned raadiokuuldemängud.