On küll nii, et igal tekstil koos lavastaja omanägemusega on oma keel. Ja lavastaja on lavastaja, kui ta registreid ja keeli vahetada ja muuta viitsib. Või oskab. Vihmari “Metspart” on esimeses kaadris Ibsen omas mahlas. Kaugelt vaadates 19nenda, noh, 20nenda sajandi teater. Lähedalt vaadates enam mitte. Lähedalt vaadates on elus näitlejateater, kust lavastaja pealiskaudsel piilumisel ei paista. Pikemal pilguheidul aardekastikese särasse – Alliksaar kirjutas laagrist sellise väljendi, hõkk – hoopiski kargab näkku. Tõsi, visuaalis ja keerutustes Vihmar-dervi? laval ei keerle, aga sisulise stambimurdjana, näitejuhi ja muidu intellektuaalse bossina ruulib totaalselt.
Selles vanas linnu-loos Draamateatri suurkujud, näitleja, näitleja poeg, näitlejad, tiiglisse kukutatud ja kuumutatud. Ja see ei ole mitte esimese astme sulatus, kus haaratakse näitlejad nende kättekulunud mugavustega ja kompunnitakse kokku – häälestus on teine. Nojah, erinevatel aegadel on helide absoluutsagedused erinevad. Kerge nips vasta nosplit – meenutus – ma olen ka siin! – sünnib helikujundusest. Kuigi, nii ütelda on siiski ülekohtune.
Mismoodi part maitseb, sõltub ikkagi kokast, koostisosade järjekorrast, maitseainetunnetusest, eksperimeteerimisjulgusest. Ja eksperiment ei pruugi olla silmatorkav röögatus. Võib olla ka väike vääne inimese sees.