Minu lugupidamine on täieline. See on hullumeelne, kui palju te teatris käite. Rohkem kui miljon korda aastas. Suvel ja talvel. Toas ja õues. Poris mütates ja kristalllühtrite säras. Hullud inimesed. Aastas tehakse pealt saja viiekümne lavastuse. Segased. Ja ma olen täiesti kindel, et mõni pooletoobine vaatab need kõik ära. Jeesus!
Ja saab siis katarsise. Katarsise elu eksirännakutel igasse umbtänavasse sisseastumisest. Mõnesse, kus kohe kirvega kuklasse antakse ja rahakott vasakule virutatakse – pärast ainult ägised ja roomad, sorakil juuksed verest tilkumas, peatänavale tagasi. Sitasti läks.
MÕNIKORD!
Mõnikord muidugistkitki on nii ka, et pöörad kangi alla ning teemantkristallide ja kullahelveste säras tuulehoog tõstab su õhku, keerutab ja paitab, kellegi karvane käpp susib lusikaservaga su huuli, habemekarvades mokkade vahelt kostab nõudlikul toonil – “Mõhh!”, ja siis ta nõrutabki kõva detsiliitri jagu ambroosiat su näsasele keelele. Siis läks muidugi hästi.
Enamasti siiski pole vahet. Keerad paremale – suured paneelmajad ja tugevad korteriühistud. Keerad vasakule, keskklassikaline idüll, vuntsitud fassaadid ja peretülid. Keerad vasakule, Tiskre, vuntsideta mehed ja vannabii kätlinmaranid. Keerad paremale, Vaeste-Tiskre, kiilad mehed, matsakad matroonid ja Mazda Kuus. Keerad vasakule, igav liiv, tühi väli, valmisolek kommunikatsioonideks ja ee-emm-tee internet. Tüütu nagu munadepühane lumi.
MILLISED!
Millised allegooriad! Millised kujundid! Algriimid ja assonantsid! Dissonantsid ja dispropositsioon! Aga eks ta nii ole. Teatrit tehakse siin maal väga palju.
Kuskil kõmatab kujund, kärgatab käsitu kunst. Mujal mõmiseb muretu mambod?ambo, mõjutu, mõttetu mannapudru. Meeletu meele lahutus määrib meeletult meeled. Ja seda viimast ei taha ju ometi keegi juhtuda lasta. Ärme siis laseme. Otsime massist midagi üles.
Keskus hakkas teatrite kavasid paljudel külgedel trükkima. Seab ennast teatrites riita. See kõik on kena. Aga – nüüd ja igavesti – enamus neist kannetest kavades on iisigõuing. Sulle räägitakse üks lugu. Alguse, keskpaiga ja lõpuga. On narratiivne. Nagu vana indiaanlane räägiks leelõuka kõrval. Või nagu vaataks telekast filmi. Näitlejad näitlevad ja lavastaja tegi ka midagi. Lähed sõbrannade või naise või mehega, paned ennast ilusti riidesse, ja kõik on kena.
PALJU!
Palju vähematele ridadele on kantud lavastused, millel on ilmselgeid teatri, või veel enam, isegi kunsti tunnuseid. On sõnum, olgu see sotsiaalne või suhteline, suhte sees sõlmuv. On tahe öelda. Keskmise, mõõduka või paigutise teatrihuviga inimese jaoks on nende ülesleidmine keerulisevõitu. Nende pilet ei ole kallim, nende reklaamplakat ei ütle – siin on kunst. Selleks on teiega Kowalsky. Kowalsky on kutsutud giid.
Kowalsky otsib ilmsete väärtustunnustega teatriandeid ja kirjutab neist pikemalt. Tõsi, Kowalsky ei suuda näppe ka siis paigal hoida, kui ta kuritegelikku teatritegemist kohtab. Ja annab sellest märku. Kowalsky käib palju teatris. Seeläbi on ta ka kogenud. Vaatab korra kuus ettepoole ja ennustab – sellest nüüd tuleb! Minge ostke pilet. Minge esikale. Võtke tegijatele lilled kaasa. Või umbes nii.
Hau, Kowalsky on rääkinud! Hoi! Moi! Vai-vai!