Mai lõpus 1950. aastal toimus esimene Hiina Rahvavabariigi (HRV) ja siis veel iseseisva Tiibeti relvastatud kokkupõrge. Järgnes invasioon ja peagi oli Tiibeti territooriumil ca 40 000 Hiina Rahvavabastusarmee sõdurit, kellele ei olnud Tiibeti halvasti varustatud ja nõrga väljaõppega 8000-pealisest sõjaväest mingit vastast. Järgnenud poole sajandi jooksul tabas Tiibetit viimase ajaloos pretsedenditu vägivallalaine ja näljahäda. Dalai-laama oli sunnitud pagendusse minema. Tänu neile sündmustele jõudis aga Tiibet maailma teadvusesse ning budism, mis levis Läänes enneolematu kiirusega, leidis koha massikultuuris. Kujunes välja tiibetlaste rahvuslik ja poliitiline eneseteadvus.
TIIBETIPROBLEEM RAHVUSVAHELISEL AREENIL 1949-1959
Tiibeti ja ÜRO suhted said alguse 1949. aastal. Alles Hiina Rahvavabariigi ähvardava sõjalise ülemvõimuga silmitsi seistes pidas Tiibeti valitsus paremaks oma isolatsioonipoliitikast loobuda ning välisriikidelt, eelkõige just ÜROlt abi paluda. Abi jäi aga saamata. Suurriikide pilk olid suunatud esimese külma sõja konfliktikolde, peagi algava Korea sõja poole ning Pekingi osav ja kiire tegutsemine tabas maailma üldsust ootamatult. Pealegi polnud ei Tiibet ega HRV sel hetkel ÜRO liige.
Üldises segaduses ei teadnud keegi, kuidas Tiibeti abipalvetele reageerida. Tiibeti kui riigi staatus oli ebaselge. Pärast 1913. aastal väljakuulutatud iseseisvust oli Tiibetil olemas faktiliselt sõltumatu valitsus (Ka?ag), mis aga puudutab Tiibeti riigi kindlalt määratletud ala, siis tuleb möönda, et Tiibeti idapiir oli hägune. Samas ei saa seda argumenti kasutada Tiibeti vastu, kuna Hiina riigi läänepiir ei olnud samuti kindlalt määratletud. Seega oli Tiibet enne HRV Rahvavabastusarmee sissetungi nii de facto kui de jure iseseisev riik.
Tuginedes samadele järeldustele, võttis Suurbritannia välisministeerium (Foreign Office) vastu otsuse, mille kohaselt peab Tiibeti riiki käsitlema suveräänsena ning seetõttu võib Tiibeti apellatsiooni artikli 35(2) järgi ÜROs arutada. Nõukogude Liit ja Hiina Vabariik nägid Tiibeti olukorda loomulikult teises valguses ning pidasid välisriikide võimalikku sekkumist Tiibeti ja HRV konflikti viimase siseasjadesse sekkumiseks ja artikli 2(7) rikkumiseks.
TIIBETI HETKESEIS
Puhtteoreetiliselt on Tiibeti iseseisvuse taastamine (sarnaselt Balti riikidega) rahvusvahelise õiguse kohaselt võimalik. Riik, millelt on iseseisvus võetud vägivaldse annekteerimise teel, võib oma positsiooni varem eraldiseisva juriidilise üksusena taastada. Kuniks aga HRV ei taha ega saa tunnistada, et Tiibet oli 1913. aasta iseseisvusdeklaratsiooni järel sõltumatu, ei aita rahvusvahelise õiguse ja ÜRO hartaga tagatud õigused vähematki. Tiibeti lahkulöömine HRVst on ülimalt ebatõenäoline ka seetõttu, et HRV põhiseaduses on sätestatud Tiibeti staatus HRV vääramatu osana. Välisriikidest on seda arusaama tunnistanud India, Nepaal, Austraalia ja Saksamaa ning endine Nõukogude Liit.
Tiibeti püüdlused rahvusvaheliselt üldsuselt Hiina Rahvavabariigi agressiooni vastu toetust saada on seni liiva jooksnud. Kuni HRV majanduslik ja poliitiline mõju kasvab, kahaneb toetus Tiibetile üha. Kuigi rahvusvaheline õigus ja mitmed ÜRO harta artiklid räägivad mõneti Tiibeti enesemääramisõiguse kasuks, on lepete ja seaduste loomus vastavalt soovile mitmeti tõlgendatav. ÜRO harta seadustab ühe artikliga [1(2); 55] rahvaste enesemääramisõiguse, järgmises aga tühistab selle [2(7)]. Seetõttu jaguneski arutlus Tiibeti legaalse staatuse üle 1950. ja 1960. aastatel kaheks ning järgis toona maailma vallanud külma sõja jõujooni. Kui ka ÜRO oleks nõudnud HRV tagasitõmbumist Tiibeti aladelt või ähvardanud sõjalise sekkumisega, oleks Peking seda ignoreerinud ning ÜRO maine oleks saanud lihtsalt kahjustada. HRV peab rahvusvahelise üldsuse süüdistusi, kaasa arvatud inimõigusi ja genotsiidi puudutavad süüdistusi, alusetuks.