Veel ei olnud 1917. aastal hajunud suits Talvepalee uste juurest, kui ülevenemaaline Nõukogude kongress kuulutas välja Keskkomitee määratud Nõukogude valitsuse. Sõja- ja mereasjade komitee rahvakomissariks sai musta habemega madrus Pavel Dõbenko, hoolekande rahvakomissariks sai aga tema girlfriend, Euroopa üks ilusamaid naisi, Zürichi ülikoolis õppinud 45-aastane bol?evik Aleksandra Kollontai. Varsti avati Kremlis tööliste ja talupoegade nõukogude Venemaa esimene abielude registreerimise raamat. Nõukogude valitsuse esindajate juuresolekul on sinna sisse kirjutatud maailma esimene kommunistlik abielu. Abiellusid sõjaasjade rahvakomissar, 26-aastane Pavel Dõbenko ja hoolekande rahvakomissar, temast 19 aastat vanem Kollontai.
PLASTILIINREVOLUTSIOON
Vaatleme Kollontai ja Dõbenko lugu läbi ajaloo ja filmimaailma. Sest olgem ausad: Kollontai ei olnud mitte lihtne naine, ta oli sama kergetete elukommetega, nagu seda Zürichi ülikoolis naisüliõpilastele ääri-veeri lubatud oli.
Kollontaid ja Dõbenkot mainitakse Anatoli ?evtsovi populaarses animafilmis “Plastiliinirevolutsioon”. Seal on Aleksandral suhted mitmesuguste seltsimeestega. Esialgu käivad suhted G. Suhhanov-Flaksermani korteris, kuhu on kogunenud 1917. aasta Keskkomitee esimene tõeliselt mittekonspiratiivne istung ja kuhu ilmub ka Soome kommunist Eino Rahja. Ühes ruumis on KK tegelik ja aktiivne koosolek, aga teises on vaid Stalin ja Kollontai, kusjuures viimane tõmbab aeg-ajalt esimese piipu ja puhub talle suitsu näkku.
Kollontai: “Aga kuidas oleks lood väikese kommunistliku kepiga, seltsimees Koba?” – Koba: “Vai, ?uriko!” (Silitab temakese rinnapartiid vuntsidega.) “Seda saaksime siis nimetama konspiratsiooniks, jah?” – Kollontai: “Mida sügavamale, seda parem, Kobakene!” – Koba: “Ja seda r-rohkem saame r-rahuldust.”
ILMUB GRIMEERITUD LENIN
Äkki siseneb soome seltsimees Eino Rahja, käes kaks laskevalmis revolvrit, tema järel kõnnib Lenin, pika mantli, paruka ja grimmiga. – Kollontai: “Ja kes see mees veel on?” – Lenin võtab paruka ära ja ütleb: “Ja mis, ei tundnud äga, seltsimees Kollontai? Mina loodan väga, et sel ajaloolisel koosolekul ei ole meile k-klaasi vett tarvis!”
Eino Rahja haarab momentaalselt klaasi vett, aga Lenin väidab, et pidas seda silmas vaid teoorias. Lenin käsib koosolekuga edasi minna ning Kollontail ja Kobal ei lasta enam miilustada.
Kollontai tegemised on meil rohkem tuntud, Dõbenko omad aga mitte. Ilus Aleksandra sündis nimelt 1872. aastal Peterburis Vene armee polkovniku Mihhail Domontovit i peres. Oma lapsepõlvesuved veetis ta Soomes vanaisa juures. Ta abiellus oma nõoga, kuid lahutas varsti.
Peterburi poeglaste (!) gümnaasiumis küpsuseksamid tehtud, siirdus ta Zürichi ülikooli, mis oli tol ajal ja hiljemgi vene emigrantide pesa. Zürichi ülikoolis õppisid näiteks Litvinov, Kesküla, D?er?inski ja Lunat?arski.
ÕIGE MEES RÄÄGIB TERVE ÖÖ
Selles ülikoolis levisid hariliku venelase kõrvale ohtlikud liikumised: esmajoones nihilism. Siis tulid sotsialism, anarhism, vabaarmastus, sufra?etlus, jumala eitamine ja -ehitamine. Tihti vaieldi poole ööni. Ukraina talumehe karune poeg Dõbenko meeldiski Kollontaile just sellepärast, et temaga sai 1917. aasta murrangulisel kevadel Piiteris kaua jõekaldal istutud ja öösiti juttu aetud. Sellest jutust ei puudunud ka õrnused. Kui Dõbenko oma bassihääle kuuldavale laskis, siis kuulasid teda terved laevatäied mehi. Sellepärast valitigi madrus Dõbenko Balti punaeskaadri (Tsentrobalti) komandöriks.
Dõbenko pikkust näeme 1921. aasta Odessa pöördeliste sündmuste ajal tehtud fotolt, millel 155-sentimeetrine (kaks arssinat, neli verssokit) batka Mahno ulatub Dõbenkole vaevalt õlani.
Dõbenko oli kehviku poeg, 1917. aasta alguseks väga noor ja naiivne. Näiteks arvas ta tõsimeeli, et iga inimene peaks rohkem rõhku panema oma käekirja kaunidusele. Dõbenko kirjutatud dokumendid on täis naljakaid grammatikavigu. Balti laevastiku KK komandöriks valiti madrus Dõbenko ühehäälselt (kõigi 32 komitee poolthäälega). Dõbenko ja Kollontai tutvusid pärast Veebruarirevolutsiooni madruseid agiteerides. Mõlemad tunnistasid, et kedagi sellist ei ole nad oma elus kohanud. Just Dõbenko oli see, kes sai Trotski staabilt, Sõja-Revolutsioonikomiteelt 25. oktoobri varajasel õhtutunnil käsu saata mässav merevägi Piiteri alla.
ÄHVARDATI KA LENINIT
Seaduslikult valitud Asutava Kogu laiali ajamine bol?evike poolt 5. jaanuaril 1918. aastal oli demokraatia lõpp Venemaal. Pärast seda episoodi Tauria palees ei ole demokraatia seal kunagi taastunud. Seadusandjate laiali ajamiseks läks revolutsiooniline madrus ?eleznjakov istungi juhataja juurde ja ütles oma ajaloolised sõnad: “Vahtkond on väsinud. On aeg laiali minna.” Seda öeldi esimese istungi lõpul, sõjaasjade rahvakomissari Dõbenko käsul.
Dõbenko käskis koosoleku laiali ajada otsekohe, s.o pärast seda, kui Tauria paleest olid lahkunud kõik rahvakomissarid. Põhjus: istungit turvavad madrused polnud tõesti magada saanud, üks neist käis oma häda Dõbenkole kurtmas.
Niisugune asi aga ei olnud Leninil plaanis. Diktaator soovis Asutava Kogu laiali ajamisele anda legitiimsemat ilmet: järgmisel hommikul mandaatide kontrollimisel ei oleks selle saadikuid enam Tauria paleesse lastud. Niisugune oli Lenini plaan. Ja põhjuseid oleks bol?evikud juba leidnud! Lenin käis oma kabinetis töötavat Kollontaid palumas, et too paluks Tauria palee vahtkonnaülemat ?eleznjakovi, et see mees ei ajaks istungit laiali enne järgmist hommikut. Kõike koordineeriv enesekindel Dõbenko aga trotsis Lenini korraldusi ja ajas “kontrrevolutsioonilise” koosoleku laiali kohe.
Kõik see näitab, et Lenin oli tol ajal veel vana tüüpi revolutsionäär ja tema alamad tõmbasid talle vee peale.
KODUSÕJA KEERISES
Bol?evikud pidasid abielu institutsiooni kodanlikuks ja eelistasid elada vabaarmastuses. Esimene nõukogude abielu kuulutati välja peigmehe nõusolekuta, s.o peig istus vangis. Ta vabastati eeldusel, et ei lahku Moskvast ja teda ootas väravate taga tema seaduslik naine ja võttis tal käest kinni.
Tagandatud rahvakomissar lahkus siiski salaja Moskvast oma mõrsjat maha jättes. Teda nähti koos teiste madrustega Penzas ja Kurskis ning levisid kuuldused, et ta on röövinud 700 000 rubla. Uus võim kuulutab ta tagaotsitavaks, nüüd ei lubata ka Kollontail enam oma peiu heaks tegutseda. Dõbenko ilmub välja Samaaras, kus on võimul vasakesseerid, kelle võim väga sarnane Balti laevastiku madruste purjus anarhismiga. Samaarast saadab Dõbenko telegrammi oma prokurörile, ähvardades, et kui tema tagaotsimine jätkub, siis kõneleb ta kogu maailmale bol?evike hämaratest mahhinatsioonidest. Naise kaudu võis madrus teada 90 tonnist kullast, mis Lenini valitsus enne Bresti rahu sõlmimist sakslastele üle andis, et nood loobuksid edasi tungimast.
Peatselt vapustab kogu Venemaad Dõbenko ja Kollontai ühiskiri, milles mõistetakse hukka punane terror ja protestitakse surmaotsuste vastu, sest kontrollimatu vägivald on Venemaa juba endasse haaranud. Õige pea ilmub Dõbenko tagasi Moskvasse ja ka kohtusse. Seal peab ta tulise kõne, ta mõistetakse õigeks, madrused kannavad ta kätel saalist välja.
DÕBENKO SURM
Dõbenko pidutseb koos madrustega Moskva äärelinnas. ?ampanja on kogu aeg laual, igaks ööks uus tüdruk… Kollontai aga otsib oma noort meest taga kogu Moskvast. Lõpuks põgeneb Dõbenko Krimmi, kus temast aprillis 1919 saab madruste toel kohalik diktaator, sõja-revolutsioonikomitee esimees. Nüd pruugib juba Dõbenko ise ohtralt mahalaskmismeetodeid “paanikatekitajate” ja “sabotööride” vastu. Kui Denikin Krimmi ära võtab, saab Dõbenkost diviisiülem Odessas. Ka Kollontai on nüüd temaga ja kirjutab Odessa hotelli “Passaa?” luksnumbris tema eest ära Sõjaväeakadeemia diplomitööd. Dõbenko on joomisest juba kollaseks tõmbunud, aga naise jätab maha siiski tema.
Aleksandra ja Paveli teed lähevad lõplikult lahku Norras, kuhu Kollontai on määratud esimeseks Nõukogude suursaadikuks. Edasi kulgeb Dõbenko elu sõjaväes, kus ta kunagi ei tõuse diviisiülema ametikohast kõrgemale, ta jätkab aktiivselt mitmenaisepidamist. 1937. aastal algab puhastus armees ja Dõbenko aitab paljastada Tuhhat?evski “spioonijõuku”. Kui Dõbenko annab aga vihjeid, et uurimist võidakse alustada ka armeekindral Budjonnõi vastu, jõuab kätte ka tema mihklipäev. Sõjakolleegiumi kohtupidamine Dõbenko üle kestab 17 minutit ja 28. juulil 1938 lastakse ta maha.
Ka Kollontai kiindumus noorte meeste vastu kestis edasi. 1945. aasta märtsis, olles Nõukogude saadik Rootsis, kohtas Aleksandra Kollontai noort kena krahv de Fleury´d, kes esindas Prantsuse Vichy valitsuse kindralstaapi. Too võrgutas 73-aastase Kollontai ja sundis teda seega välja lobisema Nõukogude valitsuse saladusi. Kollontai tunnistused jõudsid Saksamaale, Abwehri agentide töölaudadele “agent nr 338” informatsiooni nime all. Neist proua suursaadiku ohtlikest sidemetest oli teadlik ka Nõukogude saatkonnas Stockholmis tegutsev Beria ametkond ja Kollontai kutsuti tagasi. Kummalisel kombel keeldus Stalin Kollontaid kohtu alla andmast.
***
LOE LISAKS:
MAAILMA ESIMENE KOMMUNISTLIK ABIELU
Dõbenko karjääri häbiplekiks oli tema tegevus Narva all Saksa regulaararmee vastu. Madruste polku juhtiv Dõbenko läks 23. veebruaril 1918 Narva alla Saksa armee edasitungi seisma panema. Õudusega märkas ta aga, et peab seal alluma nüüd punaseid väekoondisi kamandava tsaariaegsele kindral Parskile. Ta ütles kindralihärrale, et “sakslastega me õiendame arved ise” ja andis läbimõtlematu käsu väga stiihiliseks rünnakuks. Sakslased aga ründasid vastu strateegilise plaani alusel, eri üksustes kooskõlastatult. Hüüete saatel “Palundra!” alustasid venelased oma amokijooksu tagala poole. Narva kindlus jäeti maha.
Ja kuigi just seda hetke loetakse Punaarmee sünni alguseks, arreteeriti Dõbenko ise peaaegu lahinguväljal ja anti revolutsioonitribunali alla. Teda ähvardati maha laskmisega. Kollontai käis ta eest palumas Lenini ja Trotski juures, lõpetades mõlemad audientsid ähvardusega, et kui Dõbenko nüüd maha lastakse, siis “ei ole teada, mis teistki saab”.
Balti mere madrused saatsid Kremlisse telegrammi: “Kui Pavel Jefimovit i 48 tunni jooksul ei vabastata, siis võtame tule alla Kremli ja alustame vägivalda erinevate isikute vastu.” See on, Lenini ja Trotski vastu. Ja kui Dõbenkot ikka veel lahti ei lastud, siis sündiski maailma esimene kommunistlik abielu. Kollontai kuulutas ajalehtedes, et on Dõbenkoga seaduslikku abiellu astunud.