Letseburi (tegelikult vist lätseburi või lötseburi) keel on üks hästi varjatud saladus. Sellest hoolimata, et Luksemburg on eestlaste osatähtsuse poolest Euroopas tõenäoselt esikohal, on Eestiski inimesi, kes ei tea selle keele olemasolust midagi.
KIRJAKEELENA PRANTSUSE JA SAKSA, RÄÄGITUD OMA KEELES
Meie kaaskodanikud aga, kes Luksemburgis Euroopa institutsioonides töötavad, puutuvad sellega aeg-ajalt kokku, kuigi saavad kõik oma asjad aetud kas prantsuse, saksa või isegi inglise keeles (inglise keele oskajate osakaal tundub seejuures suurem olevat kui Brüsselis, vähemalt kõiksugu teenindajate hulgas). Seda keelt võib kuulda tänaval, näha mõnedel siltidel ja veel ehk kuskil. Praktiline probleem võib tekkida sellest, et bussipeatuste nimed on letseburikeelsed, tänavasildid aga saksakeelsed.
Asi on selles, et Luksemburgis on juba ligi tuhat aasta kasutatud kirjakeeltena prantsuse ja saksa keelt, räägitud on aga ikka oma keelt. 1859. aastast on pärit Michel Lenzi kirjutatud Luksemburgi hümni letseburikeelne tekst, kuid 1868. aasta keeleseadus kehtestas ametlikeks keelteks saksa ja prantsuse.
Pärast Esimest maailmasõda kirjutati palju omakeelset luulet, ent ka näidendeid ja proosat. Asjaajamine käis aga ikka prantsuse või saksa keeles. Teise maailmasõja ajal, kui saksa okupandid keelasid prantsuse keele kasutamise, hakati protestiks kasutama rohkem oma keelt.
KOLM AMETLIKKU KEELT
1946. aastal kehtestati õigekirjastandard (see osutus liiga keeruliseks, 1975. aastast kehtib uus), keel kuulutati seadusega rahvuskeeleks alles 1984. Kui möödunud aasta jaanuarist sai 20 000-50 000 kõnelejaga iiri keel Iirimaa riigikeelena Euroopa Liidu keeleks, siis rohkem kui 300 000 kõnelejaga letseburi keelele pole seda õigust kunagi taotletud ega hakatagi. Osalt võib-olla ka sellepärast, et Luksemburgist pole võtta nii palju tõlke ja tõlkijaid kui vaja (luksemburglase jaoks maksab Euroopa Liit ka liiga vähe palka), kuid peamiselt seetõttu, et 1984. aasta keeleseaduses on seaduste keeleks ametlikult kehtestatud prantsuse keel.
Valitsuse ja parlamendi keelteks on kõik kolm ametlikku keelt ja valitsusasutustega suhelda saab kõigis kolmes.
KUIDAS KEELI ÕPITAKSE
Lastele õpetakse kolm kohalikku keelt selgeks astmeliselt: lasteaiad on puhtalt letseburikeelsed, esimesed kooliaastad toimub õpetus omas keeles, kuid kohe hakatakse õppima ka saksa keelt ja kuuendaks klassiks on sujuvalt üle mindud saksakeelsele õpetusele. Teises klassis lisandub prantsuse keel õppeainena. Keskkooli lõpuosas toimub õpe põhiliselt prantsuse keeles. Ülikooli riigis pole, seetõttu jätkatakse õpinguid enamasti Prantsusmaal või Belgias, kuid ka saksakeelsetes ülikoolides.
Üsna ootuspäraselt on 1984-2006| letseburi keelde tõlgitud 34 raamatust 25 lasteraamatud (sh 9 Disney koomiksiraamatut, 8 Asterixi, 5 Prantsuse Tintini-raamatut). Kuid on tõlgitud ka nt kolm Simenoni kriminulli ja kaks Sophoklese tragöödiat.
Keele traditsioonilist suulisust toetab ka asjaolu, et vanemad inimesed pole kunagi emakeeles lugema ega kirjutama õppinud. Riigis on kolm omakeelset raadiojaama ja üks RTLi teleprogramm. Seejuures riik omakeelset meediat ei toeta.
LETSEBURGIKEELNE UUS MEEDIA
Ajalehtede nimed on enamasti letseburikeelsed, artiklid aga enamuses saksa, vähem prantsuse keeles. Viimasel ajal eksib ka mõni kohalikus keeles artikkel sekka, era- ja surmakuulutused on enamasti letseburi keeles, samuti omakeelsete raadio- ja telesaadete tutvustused.
Hästi on arendatud letseburikeelset uut meediat, on tõlgitud tarkvara, loodud spellereid jms; töötab tublisti üle kümne omakeelse internetiportaali ja suhtluskeskkonna. Seejuures on ka näiteks Brüsseli luksemburgi üliõpilaskonna kodulehekülg omakeelne.
26% Luksemburgi elanikkonnast on immigrandid (põhiliselt Portugalist) ning neile pole
mingit tarvidust letseburi keelt õpetada, sest portugali müüjaga saab poes hakkama prantsuse keeles. Letseburi keele õpikuid võõramaalastele hakati koostama alles möödunud sajandi viimastel kümnenditel.
VÕÕRMÕJUD
Siiski, ühest võõrkeelest lisariigikeelena ei piisa, sest letseburi keele säilimine ametliku staatuse ja kirjakeeleta on tingitud eelkõige sellest, et riigis on olnud kaks ametlikku keelt ja rahvas kolmekeelne. Massiline eesti-vene või eesti-inglise kakskeelsus oleks eesti keelele ohtlikumgi kui selle massiline õpetamine muulastele. Kahe võõrkeele valdamine aga paneb inimest suhtuma oma keelesse kui võrdsesse keelesse, vähenevad teise keele mõjud oma keelele jne.
Eks meiegi keel ole suuresti seepärast alles, et keele kasutuse ja arengu seisukohalt olulisel ajal oli meil kolm kohalikku keelt. Seega tuleks kehtestada kolmandaks riigikeeleks inglise.
TAVATU JA OPTIMAALNE KAITSE
Õpetlik on Luksemburgi kogemus ka meie Venemaal elavatele keelesugulastele. Komid näiteks on palju vaeva näinud, et tõlkida oma vabariigi seadusandlus komi keelde. Äkki oleks komi keelele kasulikum, kui selleks raisatud raha oleks suunatud komikeelsetele lasteaedadele ja algkoolidele või lasteraamatute trükkimiseks? Marid jälle on algtanud kampaania mari tähtede lisamiseks Office’isse või OpenOffice’isse, et oleks lihtsam mari keelt kirjutada-lugeda. Ning see tundub perspektiivne.
Igatahes on Luksemburgis praegu oma keel küll tavatult, kuid optimaalselt kaitstud, ilma et seda kasutataks kõigis sfäärides. On leitud võtmealad (internet, uus meedia), kus keelt edendada, et see ei kaoks. Nende kogemused on õpetlikud kõigile väikestele
keeltele.
***
LOE LISAKS:
LETSEBURI KEEL, VÄÄRARVAMUSTE PURUSTAJA
Letseburi keele olemasolu ja hea tervis purustab mitmeid müüte, mida on siinmail iseenesestmõistetavaks peetud. Näiteks on meil pidevalt räägitud, et keel, milles ei anta kõrgharidust, on määratud kadumisele. Letseburi keel pole kuhugi kadumas, vastupidi, tema kirjalik kasutus suureneb pidevalt. Samuti ei kehti Luksemburgi puhul laulva revolutsiooni aegne tees, et varajane mitmekeelsus mõjub vaimsele tervisele kehvasti. Halva vaimse tervisega rahvas poleks suutnud üles ehitada nii rikast ja kohanemisvõimelist riiki.
Õpetlik on Luksemburgi kogemus ka neile, kes kardavad, et muulased integreerumise käigus eesti keele ära rikuvad. Sada tuhat portugali immigranti Luksemburgis ei kujuta nende kolmesaja tuhande kõnelejaga rahvuskeelele mingit ohtu, sest vaid üksikud portugaallased saavad sellest aru. Neile õpetatakse hoopis prantsuse keelt, mis on neile lihtsam õppida ja millega on Luksemburgis võimalik toime tulla. Seega jõuame paradoksaalsele järeldusele: kui tahame, et vene keel eesti keelt ära ei risustaks, tuleks meil kehtestada teine riigikeel (näiteks poola või ukraina) ja kogu rahvaga see selgeks õppida.