See vana raamat kandis pealkirja “Mikael Karvajalg” ja teine osa “Mikael Hakim”. Mika Waltari kirjutas need mõni aasta pärast Teist maailmasõda ja küllap sellest sõjast mõjutatult. Kuna Eestis mingil moel veel sõda jätkus, siis need raamatud otsekohe üle Soome lahe ei purjetanud. Kuid mõne aastaga jõudsid nad üle Atlandi ookeani ning Torontos tegutsenud kirjastus Orto, mis varustas eesti pagulasi väärt tõlkekirjandusega, jõudis need ära trükkida 1957-58.
Üle Atlandi siiapoole tagasi saabusid need kiiremini, kuna mäletan, et sain neid lugeda noore tudengina, ütleme aastal 1960. Seda, kellelt ma sain, ei tea ma kindla peale ütelda, sest välismaa keelatud raamatute käest kätte andmise juurde kuulus kaljukindlalt reegel, et ei tohtinud küsida “Kellelt sa said?”. Kui oleks küsinud, poleks rohkem raamatuid saanud. Aga võib-olla oli see raamatukaupmees Endel Aule kanali kaudu.
HOIATUS AVALIKKUSELE
Ma ei tea praegu, kui keelatud mees Mika Waltari oli – ilmselgelt ei kuulunud ta aga proletaarsete kirjameeste klubisse. Aga võib-olla teadis KGB juba ammu seda, mida meie teame alles nüüd. Selle aasta veebruarikuu lõpupäevil ilmus Helsinkin Sanomates lühike Panu Rajala lugu pealkirjaga “Waltari rääkis tõtt, kui Baltimaad okupeeriti”. Olin kuulnud sellest suurest Soome saladusest Piret Salurilt, kes parasjagu uuesti tõlgib Mika Waltari suurteost “Sinuhe, egiptlane”.
Kuid kõnealune tellimustöö tugines Soome julgeolekupolitsei ning sõjaväeluure materjalidele ja oli Nauticuse varjunime all kirjutatud laiale Soome avalikkusele hoiatuseks, mida okupatsioon tegelikult tähendab. Waltari tegi seda nii hästi, et olukorra muutudes, see on Soomele sõja lõppedes, korjasid Soome võimud ise enda poolt tellitud raamatu kokku ja keelasid sellest rääkimise. Nüüd, kui suur Eesti sõber ja asjatundja Seppo Zetterberg on kirjutanud selle raamatu uustrükile eessõna, arvab ta, et tegelikult pole sisuliselt midagi parandada vaja. Waltari oli kohe tõlgendustes väga täpne ja oli ühtlasi juhtinud juba siis tähelepanu asjaolule, et Baltikumi okupeerimisel osutusid kõige haletsusväärsemateks hea tahtega idealistid, keda Nõukogude Liit silma pilgutamata ära kasutas ning seejärel likvideeris. Ajaleht tsiteerib seda nähtust neli aastat hiljem loodud Sinuhe k o k k u v õ t e t : Kergeusklikke, ideaalseid aatemehi pimestab vale alati kergemini, kuna oma olemuses eeldavad nad seda, et ka vastasmängijad on ausad. Seepärast need mehed, nii kurb kui see ka on, võivad ärevatel aegadel olla tõeliseks ohuks oma rahvale ja kogu selle olemasolule.
VIINI VÄRAVATE ALL
Ka Mikael Karvajalg, reformatsiooniaegne Soome sõdur, on silmapaistev arutleja ja kui ma nüüd uuesti raamatut pisut lehitsesin, tekkis tunne, et pool sajandit on teinud oma töö ning peale minu on vist hulk teisigi lugejaid, kes pikki ja aeg-ajalt ennast kordavaid arutlusi-mõtisklusi võivad kippuda ballastiks pidama.. Kuid mul pole mõttes hakata astuma kirjanduskriitiku okkalist rada. Miks olen ma aga möödunud poole sajandi jooksul mitte ainult Waltarit, vaid ka Karvajalga hea sõnaga meenutanud, on tema arutlused Euroopast, sellest Martin Lutheri aegsest, mil sultan seisis oma vägedega Viini väravate all:
Tohutu armee pakutud hämmastav vaatepilt andis mulle kindlust ja ma hakkasin uskuma, et Allah tõesti on määranud kristliku maailma hävima islami võimu all. Sest nii hiiglaslikku armeed poleks keiser suutnud palgata isegi kõigist kristlikest maadest kokku, kui tal oleks olnud raha, et rutata appi oma vennale Ferdinandile. Aga keisril ju raha ei olnud ja teda sidus endiselt sõda Prantsusmaaga. Pealegi oli Saksamaa täielikus segaduses Lutheri tõttu ega tahtnud ka Lutheri sõbrad sugugi aidata keisrit ega tema venda, vaid nende asi vastuoksa oli kaasa aidata kõigele, mis keisri võimu nõrgestas.
ILMA ÜHISE VÄESALGATA
On võimalik, et ma nüüd kiiruga raamatut lapates ei leidnud üles parimat tsitaati selle kohta, kuidas Euroopa suures hädas on siiski võimeline üksmeelt leidma ja kui seda tsitaati seal üldsegi ei ole, siis ometi olen ma Mikael Hakimi toel 50
aastat niimoodi uskunud.
Ja mille keskel seisame meie pool aastatuhandet hiljem? Me seisame Euroopa Unioonis, kus prantslastele ei meeldi Poola torumehed ja rootslastele Läti ehitajad. Poolakatele ja eestlastele ei meeldi omakorda ?veitsi firma Nordstreami torumehed, kelle taha on maskeerunud riik-riigis firma Gazpromi ja Saksa energiahiidude sajanditehing läbi meie rannikumere.
Ja ikka Euroopas, kus jälle muslimitele ei meeldi Taani karikatuurid ja Kreeka õigeusu kirikule ei meeldi vabaabielu. Ja mõnele minoriteedile meeldib ainult ta ise. Ja nii edasi päevast päeva ilma ühise välispoliitikata, ilma ühise energiapoliitikata, ilma ühise väesalgata.
Kuid siiski-siiski. Karvajalal on tema rännakutel Euroopas kaasa ustav vägilane Antti, ka ikka Soomest pärit. Tolle suust on lausutud järgmine kokkuvõte: Antti vaidles mulle siiski ägedalt vastu: “Mu vend Mikael, ära aja tühja juttu, kui sa ei mõista sõjapidamisest rohkem, kui siga pärlitest. Kui sõjapidamiseks vajataks mõistust, siis jumala eest peetaks sõdu teisiti kui siiani on peetud ja vähemalt mõeldaks kaks korda, enne kui minnakse suure käraga sõtta ja tullakse tagasi hambad irvakil, haavu lakkudes. Ei, ei, Mikael, sõjapidamises pole mõistusel kohta, sest siis jäetaks sõjad ilusasti pidamata.”
Isekeskis on Euroopa Liit jätnud sõjad ilusasti pidamata juba 50 aastat.