*
Jaan, te saite 82 – suurepärane iga göötelike kõrguste tarvis. Kuidas mõtestate lahti oma saatust?
See kujunes üldisel kohutaval taustal, kuid realiseerus huvitavate üllatustega. Ma elasin pöörete ja nihete huvitavatel aegadel ja jäin ellu. Ma andestan saatusele kõik tema sigadused ja tänan teda kõigi heade asjade eest. Ta lubas mul saada kirjanikuks, aga võinuks juhtuda ka nii, et oleksin praegu insener-elektrik. Sõja alguseni õppisin Tartu ülikoolis õigusteadust, siis sai selgeks, et rahvusvahelise õiguse, millega ma tegelesin, mõistegi pühitakse maa pealt. Tuli idee minna üle Tehnikaülikooli ja hakata inseneriks. Kuid mu isal oli oma maja, ja mind kui kodanliku oleleja poega inseneriks õppima ei lubatud. Missugune vedamine! Ma sain kirjanikuks.
*
Algul olite Te saksa kinnipidamiskohtades, siis nõukogude vangilaagris Komis, asumisel Siberis.
Õppisin ära vene keele ja võisin töötada tõlgina. Tõsi, vene keele õppimiseks läks mul vähem aega kui laagris veedetu… Kuid mul vedas jälle: nii vanglates, laagris kui ka asumisel avanesid saatuste haaravad sü?eed, ebatavalise hingejõu, teadmiste mitmekülgsuse ja sügavusega inimesed. Vedas! Ja hiljem mõistsin ma paljutki: Stalin ja Hitler olid hämmastavalt üksmeelsed, kui keegi hakkas unistama vabadusest ja sõltumatusest. Nende unistuste eest istusin ma algul ühe diktaatori, siis teise juures. Ja ikkagi – vedas! Saksa vanglast tulin ma välja lausa ime läbi: Nõukogude väed lähenesid ja valve muutus üha lojaalsemaks, aina leebemaks, aga ühel ilusal septembripäeval 1944. aastal lasti mind välja koos mõnede teiste kinnipeetavatega, laskis keegi mõjukas tsiviilisik, käskides meil aega viitmata kodudesse pöörduda. Aga järgmisel päeval viidi vanglast ära veel üks grupp, kuid nemad saadeti siiski Saksamaale. Kuidas liisk langes? Ainult saatuse läbi. Mind ei saadetud Saksamaale. Vedas. Komi laagri vedamisest ma juba rääkisin…
*
Oodake, Jaan. Aga kõige kohutavam eksistents laagris, millest me oleme lugenud Sol?enitsõnilt?
Kuidas teile öelda… kõik sõltub vaatevinklist… Ellenil (Ellen Niit) polnud Tallinna korteris sooja vett, mina aga võtsin Komis igal õhtul du??i – ma töötasin kaevurina ja meile anti võimalus end korda teha. Toiduga muidugi oli raskusi, kuid kodust saabusid pakid ja võis saada söönuks. Kuid sõpradest. Eriti usalduslikud sidemed tekkisid mul sakslasega – parteitu ja poliitikakauge doktor Ullrichiga. Kuidas ta laagrisse sattus? Neljakümnendatel aastatel sõbrustas ta Berliinis ühe Rootsi diplomaadiga. Rootslane kutsus doktor Ullrichi oma sünnipäevale. Minu seltsimees mõtles kaua kingi üle, siis otsustas – ta võttis perekonnahõbeda, ainsa, millel tema kodus oli veel esteetilist väärtust ja palus perekonnasõbral, meistril iga asja peale, teha sellest autopasun Mercedes Benzi jaoks, millega Rootsi diplomaat sõitis. Autopasun mängis meloodiat “Halleluuja” (nagu seda täna teevad mobiiltelefonid)… Siis sõitis rootslane ära, ta viidi üle tööle Moskvasse; doktor Ullrich jäi Berliini ja kui sõda lõppes, otsustas ta anda uuele võimule Preisi Välisministeeriumi arhiivi võtmed, just selle arhiivi, mida kummalisel kombel natsid ei puutunud, ja mida ta oli pikki aastaid juhtinud. Uus võim ei venitanud tema arreteerimisega ja minu juurde laagrisse saatmisega. Siis, kui ta sõitis Moskvas mustas autos Lubjankale, kuulis ta mingil ristmikul autopasunat, mis esitas “Halleluujat”…
*
Täna Te rõhute nii palju edule ja vedamisele, et küllap keerate sellegi sü?ee vajalikus suunas?
Sellest loost kirjutasin novelli “Halleluuja”, mõne aasta eest lugesin selle ette Bonni üliõpilasklubis; doktor Ullrich on novellis oma nime all, kohtumisel juhtus olema üks tema tuttavaid ning ma sain teada, mis edasi sai. Hru?t?ovi sula ajal saadeti doktor Ullrich Adenaueri palvel tagasi Saksamaale ning tänu tervele reale õnnelikele juhustele sai varsti tagasi sellesama Välisministeeriumi ülema ametikoha, kust kõik ka algas…
*
Jaan, Aleksandr Sol?enitsõn kirjutab, et eestlased pidasid end laagris üleval laitmatult.
Noo, ärge liialdage. Sol?enitsõn kirjutas seda, kuna suhtles laagris väga lähedalt targa ja haritud Arnold Susiga, kes unistas sõltumatust Eestist ja osales katses luua sõltumatut valitsust, kus ta pidi saama haridusministriks. Sol?enitsõn täiendas Susi abiga oma haridust, tulemusena oli tema vaimustus eestlaste vastu tugevalt redutseeritud. Muide, Susi suri ega ei saanudki teada mõnedest muutustest oma sõbra vaadetes.
Meile laagrisse ilmus leedulasest arst, samuti kinnipeetav, kellega ma sõbrunesin. Ma palusin temalt abi doktor Ullrichile, kes kannatas alatoitumuse all. Leedulane määras ta algul haiglasse, hiljem aga korraldas talle köögiabilise koha, et Ullrich süüa saaks. Mõne päeva pärast aeti Ullrich ometi häbiga köögist välja. Kokk kaebas nördinult arstile: “Ma tegin sellele idioodile ülesandeks lõigata juustukuubikuid, millega autasustati parimaid töölisi, jätsin ta üksinda kööki, ise piilusin paokil ukse vahelt, piilusin minutit nelikümmend, see kretiin muudkui lõikas ja lõikas ja ühtki kuubikut ära ei söönud. Las kaob siit, mul unistavad sajad inimesed sellest kohast…” Bonni üliõpilased kuulasid meeletu erutusega seda episoodi, kui kergendatult nad ohkasid, kui nende kaasmaalane köögist välja aeti…
*
Kuidas Te mäletate nõukogude võimu?
Halastage, pole läbinisti halbu aegu. Nõukogude võim andis mulle palju head, – naise! Ellen lõpetas ülikooli, aspirantuuri ja sai töölesuunamise Kirjanike Liitu. Ta otsustas kohe korraldada noorte kirjanike loomingulise õhtu, parajasti oli 50ndate lõpu sula ja paljugi oli lubatud. Mul hakkasid ilmuma esimesed luuletused ja Ellen pööras neile tähelepanu. Nii me kohtusimegi. Ellen oli abielus, mina samuti, kummaski perekonnas oli üks laps, kuid armastuse vastu ju ei saa: 1958. aastal me abiellusime, meile sündis kolm last. Praegu on meil kaksteist lapselast.
*
Sel ajal kirjutasite mõlemad luulet. Kuidas kaks ööbikut ühes majas hakkama said?
Noh, mul tuli daamile koht vabastada ja taganeda proosasse. Peale selle pidi ju millestki elama, aga trillerid ei suutnud kuidagi peret toita.
*
Kuidas oli kompromissiga selle vahel, mida tahtsite öelda ja selle vahel, mida lubati trükkida?
Kunst ongi ju balansseerimine viimasel piiril, tants noateral. Milleks kirjutada seda, mis lootusetult oli keelatud ning igavesti määratud seisma lauasahtlis? Kunagi mõtlesime Elleniga välja sellise sümboli: ühendage mõlemal käel pöial ja nimetissõrm, tekib kaks ringi; üks – see, mida ma tahan öelda, teine – see, mis ma võin öelda: aga nüüd püüame järk-järgult, ettevaatlikult ühendada ringid, püüame saavutada nende maksimaalset kokkulangevust. Täielikku ühtelangemist ei teki, kuid mingisugune, küllalt suur väli tekib kohe.
*
Romaanis “Neli monoloogi Püha Jüri asjus” tõestate te, et kunstnik on alati võimu vastu, et võim püüab alati kunstnikku alandada, peatada, võib-olla jätta talle elu, kuid võtta talt võimalus elada kunstiga. Teiega see ei õnnestunud. Miks?
Ei tea. Vedas!
*
Te tegelete kogu elu Ajalooga. Mis asi on Ajalugu? Kas ta õpetab?
Õpetab, muidugi. Ainult keegi ei õpi, ei võta õppust. Ajalugu, see… See on haarav lugemine. See on kirjandus.
*
Ainult kirjandus?
Aga kas teie lisaksite filosoofia?! Vaevalt. Filosoofiaga tegelemine oli nii raske ja ohtlik, et ma eelistasin sellele selja pöörata.
*
Ning ikkagi, millised on Ajaloo õppetunnid?
Esimene õppetund: peaaegu milleski ei saa olla kindel. Edasi: peaaegu kõik, milles me oleme kindlad, osutub lõppude lõpuks illusoorseks. Järgmine õppetund: pea end ülal kas väga ettevaatlikult või äärmiselt riskantselt. Noorena olin ma ettevaatlik inimene, vaoshoitud, vanas eas muutusin hoopis vapramaks. Muide, kõige järelemõtlematud sammud on mul veel ees. Ja… veel õpetab ajalugu, et vabadus pole piiritu, et tal on alati rangelt määratud territoorium.
*
Mitu aastat oli meie presidendiks kirjanik – Lennart Meri. Kas Te ise poleks tahtnud saada meie presidendiks?
Selline võimalus mul oli, kuid ma lükkasin selle tagasi. Kujutage ette, ma istun hommikul kirjutama romaani järjekordset peatükki, siis aga helistatakse sekretariaadist ja teatatakse, et meile sõidab Belgia kuninganna. Peab ette valmistuma, järgima protokolli, kirjutama sellisteks puhkudeks ettenähtud kõned. Kas tõesti tuleb sellepärast jätta sinnapaika romaani peatükk, katkestada kõige magusamad hommikused töötunnid?!! Ei, ma ei taha saada maad esindavaks figuuriks. Ma olen suveräänne isiksus.
*
Kuigi need poliitilised ringkonnad, kes püüdsid Teid ümber rääkida, uskusid Teie tarkusesse?
Ning nad ei eksinud minus: kõik need omadused dikteerisidki minu äraütlemise.
*
Teid on mitu korda esitatud Nobeli preemia saamiseks. Ootate? Närveerite? Loodate?
Nobeli preemia komitee tegevus on niivõrd salastatud, et peab piirduma üksnes kuuldustega. Kui mind esitasid soome kirjanikud, siis sosistas üks kolleeg mulle sellest, siis oli teisigi sosinaid, kuuldusi, hõikeid, jutuajamisi. Nobeli komitee ise mingitesse suhetesse oma huvide objektiga ei astu, nii et mul pole ses suhtes midagi teatada. Mõistad, et pärast sellise preemia määramist kirjutada enam ei saa; sind natsionaliseeritakse momentaalselt, tuuakse esile isikliku elu väiksemadki üksikasjad.
? Ei, saada Nobeli laureaadiks on sama, mis saada presidendiks. Ehk on parem, kui seda ei tuleks…
*
Te elasite kolme re?iimi ajal: sündisite Vabariigis, elasite üle nõukogude võimu, nüüd olete uues sõltumatus Vabariigis. Millal oli kõige parem?
Igal võimul oli oma nägu. Soovi korral võib igas näos näha armsaid jooni… Minul oli kõige parem nooruses. Ma võtsin eeskujuks selle, milles ma üles kasvasin, mis mind kujundas, mis oli minu jaoks loomulik, harjumuspärane, algselt antud.
*
Aga võib-olla näibki meile ideaalsena see võim, mis langes kokku meie noorusajaga, – igasugune võim, igasugune maa, igasugune perekond, igasugune rahvus?
Nõustun teiega ainult osaliselt: ma olen kaua elanud ja palju näinud ja see Vabariik, mis langes kokku minu noorusega, näib mulle objektiivselt kõige enam vastuvõetavama riikliku korralduse variandina.
*
Olete seotud koduga või meeldib Teile reisida?
Kodumaa asub mul osaliselt kahes kohvris, peamine osa sellest rändab aga alati mu kõrval – see on mu naine Ellen.
*
Kas – võrreldes Eestit teiste maadega – tunnete sageli patriootilist uhkust?
Noh, patriotism ei vaja üldse reisimist. Jah, ma võrdlen oma kodumaa panoraami sellega, mis ma näen teistes maades, kuid alati mõtlen ma nendest saavutustest, neist edukaist algatustest või traditsioonidest, mis poleks paha ka meil üle võtta, mõtlen sellest, mida me võiksime õppida, mida võiksime omandada.
*
Kas Te ei arva, et maailm muutub mingil moel ühtseks, tsentraliseerituks ja kaob harjumuspärane jaotus rahvuslikeks kirjandusteks?
Täiesti tõenäoline, kuid ma ei muretse selle pärast eriti, kuna mind see juba kuidagi ei puuduta.
*
Teid ei eruta kasvavate kirjanduslike põlvkondade saatused?
Ei, ma hakkan taevaliku ükskõiksusega neid jälgima, istudes pilveserval.
*
Kuid Teie lastelaste saatus Teid ju huvitab? Omaksed külastavad Teid?
Külastavad… nagu külmikut. Või nagu raamatukogu. Või käivad jäätiseraha järel.
*
Kas lugejad järgnevad Teile, otsivad kontakti?
Ei. Eestlastel pole vajadust astuda vahetusse kontakti kirjanikega.
*
Teie käsikirjad otsekui avaldaksid Teile survet, nõuavad midagi, segavad end Teie ellu?
Pidevalt. Pakun teile müstilise loo. Ma töötasin romaani “Kolme katku vahel” kallal Balthasar Russowist, Liivimaa kroonika autorist. Romaani tegevus toimub 16. sajandi teisel poolel. Mul oli kogu aeg puudus materjalist, kogu aeg jäid mingid ajaloolised lüngad. Mõnikord hüppasin toolilt üles ja karjusin, et on võimatu töötada sellisel maal, kus keegi ei taha teha ajalooalast eeltööd abistamaks kirjanikku. Olin kuidagi eriti ärritatud, et ei suutnud leida vajalikku kirjeldust, Ellen aga koristas parajasti meie kooliplikast tütre tuba, kus valitses tavapärane korralagedus. Sel ajal me otsustasime endale lubada koduabilist, kuid Ellenil oli piinlik demonstreerida kõrvalisele inimesele tütre meeletut segadust ning seepärast viis minu abikaasa seal läbi generaalpuhastuse. Ja viskab toast välja kogu kraami – asjad, raamatud, pesu, ajakirjad, vihikud, joonistusalbumid, purgi veega värvide segamiseks, millega on ümberringi juba kõik koos. Üldisest hunnikust kukuvad välja mõned ajakirjad, mille Ellen masinlikult klaverikaanele laob. Ülemine on ajakirja “Horisont” number; lehitsen neid ärritunult ja avastan sealt artikli andmetega, mis olid mulle sel hetkel nii vajalikud!
*
Te peate kõike täpselt teadma, korjama kokku kõik faktid, et hakata kirjutama?
Mitte mingil juhul. Teadmisi peab olema piisavalt, kuid mitte liiga palju. Piisab, kui kindlalt seista valitud pinnal, kuid mitte rohkem, kui on vajalik fantaasia äratamiseks. Igasuguse tõepära ja täpsuse juures peab olema mingi hulk juhuslikkust, muidu romaani ei sünni, ei tule intriigi, karakterit, jääb aga tiivutu higilõhnaline teaduslik töö.
*
Romaanis “Keisri hull” saadab Aleksander I von Bockile Schlüsselburgi kindlusse tema kambrisse klaveri. See fantastiline kingitus on ajalooline fakt. Milleks saatis Aleksander vangile säärase heliseva asjanduse?
Arvan, et Timotheuse vaimu nõrgendada.
*
Muusika, kunst nõrgendab, pehmendab?
Muidugi.
*
Kes praegu Teile pehmendavalt mõjub?
Meie 12 lapselast.
*
Aga kes toetab Teid kirjanduses? Millised raamatud, millised kirjanikud?
Tuleb aeg, mil tuleb toetuda ainult iseenesele…