Viimasel ajal on Eestis levimas uus sadomasohhistlik harrastus. Raamat raamatu järel neelavad eestlased Soome lahe põhjakaldal nende suurmeestest kirjutatud teoseid, ise õudusest värisedes ning saadud piitsahoopide all piineldes.
LOODUS TÜHJA KOHTA EI SALLI
Magusa hingevärinaga oodatakse päeva, mil kodustele raamatulettidele ilmub Martti Turtola raamat kindral Johann Laidonerist, kus tehakse kuulu kohaselt selgeks, et nii Konstantin Pätsi kui Johann Laidoneri näol oli tegemist reeturitega, kes Eesti riigi koos naha ja karvadega punastele maha müüsid. Eestis võib sellele raamatule ennustada suurt menu.
Markii de Sadegi teoste kombel surutakse vastikustunne alla ning piinlikkusele vaatamata neelatakse teos alla. Pärast tuntakse end nagu läbikolgituna, kuid see käib asja juurde. Kui saadud obadustest ja alandustest piisavalt toibutud, vibutatakse üle lahe rusikat ning mõmisetakse midagi arusaamatut.
Kuidas oleme selle olukorrani jõudnud? Kõige valem oleks selles soomlasi süüdistada. Loodus tühja kohta ei salli ning kui eestlased ise oma suurmeeste elulugusid kirja ei pane, teevad selle töö ära soomlased. Nii lihtne see ongi. Võib vaid rõõmu tunda, et mitmed Soomes Eestist kirjutavad ajaloolased – nagu Seppo Zetterberki – on oma ala tõelised meistrid, kelle töödest võib vaid rõõmu tunda. Teised nii head ajaloolased pole ning nende raamatud mõjuvad eestlastele markii de Sadegi loomingu
ELULUGUDE VAAKUM
Süüdistada selles saame paraku aga ainult iseennast. Kui üldiselt hakkavad Eesti raamatuletid põhjanaabrite omi juba meenutama – ajalooraamatuid on meil juba praktiliselt sama palju – siis oma suurmeeste ja -naiste elulugudega on lood tunduvalt kehvemad. Kui Soomes on igast vähegi arvestatavamast tegelasest kirjutatud mitu vähem või rohkem põhjalikku ülevaadet, siis Eestis nii see pole. Asi pole ka selles, et elulooraamatud “ei müüks”. Otse vastupidi – kui mõni harv neist ilmub, troonib ta tavaliselt raamatute läbimüügi edetabelite tipus.
Milles on siis asi? Miks on meil isegi Kristjan Palusalust ning Paul Keresest olemas vaid artiklite kogumikud, aga mitte terviklikud elulood? Kus on Raimond Valgre elulugu või korralik raamat Artur Rinnest? Kus on meie kirjanike, kunstnike korralikult läbi kirjutatud elulood? Oleks ebaõiglane ütelda, et siin midagi ilmunud poleks, kuid seda on piinlikult vähe.
Veelgi kummalisemad on lood Eesti riigijuhtide elulugudega. Igas endast vähegi lugupidavas riigis oleks elulood kirjutatud kõikidest seda kunagi juhtinud tegelastest – presidentidest ja riigivanematest. Eestis vaatab sellel kohal raamatulettidelt vastu tühjus.
KAS LIHTNE LAISKUS?
Mis aga kõige skandaalsem – korralike raamatute vääriliseks pole isegi loetud Eesti kõige tuntumaid riigimehi – Jaan Tõnissoni, Konstantin Pätsi ja Johann Laidoneri. Kui Martti Turtola avaldas mõned aastad tagasi raamatu Konstantin Pätsist, lootsin, et see mõjub Eesti kirjameestele äratuskellana. Seetõttu hoidsin ka ise oma kriitikat selle mitte just kõige paremini õnnestunud teose kohta tagasi, kiites Turtolat julguse eest.
Kahjuks sai see raamat vaid kriitika osaks ajakirjanduses, kuid keegi kritiseerijatest pole vaevunud paremat raamatut kirjutama. Turtola raamatu taset vaadates pole see ausalt öeldes sugugi raske. Nüüd on siis järg jõudnud Laidoneri kätte. Kardan, et ka nüüd järgneb küll kriitikatulv, Laidoneri korralik elulugu jääb aga ikkagi ilmumata.
VIIMANE AEG KOMPLEKSE ÜLETADA
Siin ei saa pugeda ka selle taha, et Eestis poleks kedagi, kes nimetatud raamatud heal populaarsel tasemel valmis suudaks kirjutada. Oskaksin kiirelt viis-kuus nime kohe välja pakkuda. Vahest on probleem hoopis selles, et meie aukartus oma suurmeeste ees on sedavõrd suur, et ei suuda neist lihtsamaid ja populaarsemaid ülevaateid kirjutada. Et kui juba Pätsust raamat ette võtta, siis vähemalt mitmeköiteline monograafia. Ning kuni selles monograafias kõik viimase detailini pole paika pandud, tundub sobimatuna millegagi välja tulla. Nii uuritakse ja uuritakse, kuni uurija ühel hetkel teise ilma rändab. Raamatuid aga pole.
Selline absoluudiihaldus on ühelt poolt vaadates ju igati kiiduväärt, teiselt poolt kohtlane. Loomulikult väärivad meie rahvuslikud suurmehed põhjalikke teaduslikke uurimusi, kuid sama palju väärivad nad heal tasemel kirjutatud populaarseid elulugusid.
Eesti kirjastused on nende avaldamiseks valmis. On viimane aeg oma kompleksidest üle saada ning tööle asuda. Muidu võib tõepoolest jääda mulje, et eestlased pole kirjamehed.