*
Ahto Muld (AM): Millega sa tegelesid enne tehnomaailma sukeldumist?
Milvi Puravik (MP): Mul on elus olnud vähe ameteid, ent need on tõsiselt vastuolulised. Olen sündinud ja kasvanud külas. Olin nooruses küla parim lüpsja! Siis hakkasin enda talu arendama. Aga tahtsin ennast erilisena tunda. Käisin Soomes tuttavatel külas ja need näitasid arvutit. Mõtlesin kohe, et tahan endale ka! Kui esimese arvuti ostsin, olin loll nagu lauajalg. Tasapisi hakkas see tulema. Kõigepealt õpetasin oma seale (toonasele mehele – toim) arvutit, siis tulid teised küla pealt küsima, et mis asi see iimeil on ja siis juba, et kuidas see või teine asi arvutis käib? Nii see läks.
*
AM: Kuidas sa ennast selles valdkonnas ikka sedavõrd üles töötasid? Ei klapi ju see kaunis pilt ja uued vidinad kuidagi kokku?
MP: See juhtus tänu minu põhimõttekindlale iseloomule. Tahtsin tõestada, et ka nii-öelda “lüpsja” või “kaunitar” võib arvutit jagada. Üks naine olevat 40-aastaselt viiuli ära õppinud! Miks mina ei võiks arvutiasjandust siis jagada, mõtlesin ma.
Meie arvutimaailmad on väga igavad ajakirjad. Ammutasin teadmisi Soome ajakirjadest ja internetist. Tasapisi sain targaks selles vallas. Muu õpetas elu ise.
*
AM: Kas professionaalseks tehnofriigiks hakkamine oli Su teadlik valik või juhus?
MP: Kui vanaema veel elas ja ma tema eest aegajalt lüpsjatööd tegin, mõtlesin: kui mina seda ei tee, siis kes see teeb? No kes see teeb? Mees oli mul äpu. Külas haritud inimesi pole. Siis tuli Linnar Viik oma tiigrihüppega ja ma? kuidas nüüd öelda – hüppasin tiigri peale. Suur tänu sulle, härra Viik!
*
AM: Oled oma kolumnides kasutanud inimese avamiseks psühhodraamat. Räägi lähemalt oma senistest töödest.
MP: Teen nii, nagu ise õppisin. Näiteks meie külla kolis üks loll naaberkülast. Olen võtnud endale südameasjaks, et temast peab saama arvutiekspert. Selle peale on ka kogu aur viimasel ajal läinud. Kõik on võimalik, kui väga tahta. Näiteks tuleb mul meelde, kuidas üks meie küla joodik rääkis, et tema ilma viinata ellu ei jää. Aga raha lõppes otsa ja keegi laenu ei teinud – läks päeva, läks kaks, mees ikka elus. Siiamaani elus.
Hullud, ent enamasti elust võetud näited on need, millega püüan oma arvutivärgi-juttu siduda ja usu mind, see töötab!
*
AM: Räägi, kust sa oma napakad lood võtad?
MP: Netist ja elust ikka. Olen oma pika karjääri jooksul kogu interneti läbi kamminud ja leidnud põnevad kohad, kus kirjutatakse häid asju. Algul polnud ma absoluutselt rahul sellega, mida kirjutasin, aga nüüd on juba täitsa hea. Ja aina paremaks läheb.
*
AM: Miks sa telesse pole läinud?
MP: Pakutud on nüüdseks juba mitu korda. Minu jaoks ei olegi tele- ja kirjatöö vahel olemuslikku vahet. Tean, et keegi tark mees juba ütles seda, aga mis siis. Läheksin tõepoolest telesse, kui keegi tõsiselt avaralt mõtlev tiim kutsuks. Mitte Lepajõe näiteks. Väljamaal on ju ammu olemas uudistenaised, kes uudiseid lugedes end paljaks võtavad. Kui tehnoloogiavärgiga sama teha, siis saaks ehk ka mehed targemaks.
*
AM: Mis sa oma isiklikust elust lugejale tahaksid pajatada?
MP: Mitte midagi ausalt öeldes. Ega ma mõni Hillar Kohv või Teine Arnold pole! Pornot pole vaja. (Salapäraselt) Ja pealegi sa ei usuks!
*
AM: Kas sa usud, et keegi usub, mida sa usud?
MP: Ma ütlen, nagu ma meie küla uuele tohmanile ütlesin – sellele, keda arvutieksperdiks õpetan – kui tehnika ka ei aita, siis mul on seina peal suur pudrunui. See ikka aitab. Nagu venelased ütlesid – delo tehniki.