Meelelahutustööstus viskleb krampides. Meelelahutust on, aga see ei lahuta enam ammu meelt. Kõik murjanid, kes vähegi vaba hetke leiavad, astuvad Eestis püünele ja üritavad kõik ühte ja seda sama kulunud vene humoreski esitada. Millegipärast ei tule hästi välja.
NEEGRIHUUMORI HALE LUGU
Haridust on klounidele vaja, viigu ennast kurssi Raikini loominguga, vene huumoriklassika on rikas – Harms, So?tsenko ja Vaginov – töllmokad kannavad aga kõik ette ühte ja seda sama Putini sket?i. See on ometigi vaimuvaene. Okei, briti huumorit reaesinejalt niikuinii ei nõuta, aga natukene võiks ikka pingutada.
Lindenid ja muud sihukesed neegrid, keda tuuakse maale hordide kaupa, kinnitava kõik nagu ühest suust, et vene päritoluga turistidele, kolonistidele, seaduslikele- ja ebaseaduslikele migrantidele tuleb anda kodakondsus, tuleb ehitada üles multikultuurist koosnev kuur ja kehtestada kakskeelsus.
Alguses oli naljaks, kuid – härrased sotsialistid! – enam ei ole. Neegrihuumor ei saa muidugi ka jalaga perse nalju ilma rassismiretoorikata esitatud. Rassismisüüdistus on iseäranis hale. Kui tähelepanelikult ringi vaadata, on meil käibel ainult üks rass, kaukaasia oma ehk valged.
“TÕEST JA ÕIGUSEST”
Kui neegrihuumori järgi asju ajada, siis võime ka klassikalist stseeni kohustuslikust koolikirjandusest, kus Oru Pearu naabrimehe kaevuraketel kükitab, teate küll, tõlgendada valulise rassismiaktina. See episood “Tõest ja õigusest” ei sisalda küll must-valget rassismi, aga kui keeleküsimus on oluline – siis räägi Pearuga kuidas tahad, see ei saa mitte sittagi aru.
Rassismi on Tammsaare teostes üldse lademetes, kuid alustame antisemitismist – juut Olovernesel kistakse pea otsast. Kuid otsene rassiteemadele keskenduv romaan on Tammsaarel “Põrgupõhja uus Vanapagan”, seal kisklevad omavahel jumalate rass Jürka isikus ja inimrass Antsu isikus.
Muide, kui tähele panete, siis selle raamatu kandvam konflikt on kodakondsusküsimus. Jürkal pole passi, kõik muudkui nõuavad, aga keegi kurat aga ei anna. Enesestki mõista päädib see klassikaline teos pronksiöö ettekuulutusega. Diskrimineeritud Jürka tapab ja põletab nii et maa must. Fa?istid aga õiendavad temaga seejärel arved. Selge – kuidas siis muidu -, Jürka on tulnud Venemaalt.
“KEVADEST” JA ÜLEJÄÄNUST
Ainus raamat, mida eestlased lugenud on, Oskar Lutsu “Kevade”, on samuti rahvusvahelist vaenu õhutav sopakas. Seal pekstakse muukeelset elanikkonda, nende asjad uputatakse jõe põhja nagu gaasitoru ega võimaldata neil rahvusliku kombe kohaselt puu otsa ronida.
Võõravihast on kantu ka muud eesti kirjandusklassika krestomaatilised teosed – Enn Kippeli “Meelises” tapetakse võõraid, “Ümera jõel” tapetakse võõraid, “Tasujas” tapetakse võõraid, sama asi “Vesse Pojas” ning “Pirita kloostri viimastes päevades”?
Loetelu võiks pikalt jätkata, aga pole mõtet – koolis oleme kõik käinud.
Üksikud teosed, kus Eesti territooriumi etniliselt ei puhastata, toovad näiteid lõimumisprotsessi läbikukkumisest – nagu Vilde “Minu esimesed triibulised”, “Viisk, põis ja õlekõrs”, “Ivan Orava mälestused” või “Popi ja Huhuu”.
Kui kogu meie kirjandusklassika ja kohustuslik haridus jutustab ainult rahvastevahelist vaenu, siis on pikematagi selge, et igal normaalsel inimesel on sellest rassismist räige kopp ees ja tegelikkuses pole millestki taolisest juttugi.
MULTIKULTUURIMAJA
Rassismi Eestis ei ole ega saagi olla. Eesti kool, see on sallivuse kool, võite ise Ilmar Raagi filmist “Klass” järgi vaadata. Sama suhtumist väljendab ka Kadri Kõusaare film, mis kohtus ära keelati, sest polnud ametlike standardite järgi piisavalt julm – enesetapp ei veena eesti ametnikke.
Lühidalt peatun ma veel multikultuuril, vastav multikultuurimaja rajati, kui ma ei eksi, suure meediakära saatel ja ühe Linnapi nimelise kunstniku eestvedamisel. Kuuldavasti varustati multikultuurimaja arvutitega, mis aga langesid liigse kultuurihuvi ohvriks.
Uusi arvuteid millegipärast ei toodud. Minul pole küll multikultuuri vastu midagi, kui see tähendab tasuta arvutiparki, aga see tuleks koju kohale tuua – ise küll ei viitsi multikultuurimajas järel käia. Võidakse arvata, et töötan transamehena, töö pole aga sugugi mitte igas kultuuris aukohal.
Kakskeelsus on ummiktee, meil ei suuda elanikud ühtki keelt korralikult ära õppida, saati siis kahte või kolme. Kodakondsus on aga tõesti valus teema. Õigusjärgselt on kõigil kolonistidel vene kodakondsus, seda kusist kodakondsust nad aga ei taha. Õige ka, sellega pole ju midagi peale hakata.
VAID KAKS VÕIMALUST ONGI
Nüüd moosivad gastroleerivad murjanid meid, et me annaksime tibladele Eesti kodakondsuse, ehkki ka see pole eriti hea kodakondsus. Saksa oma on parem, saab abiraha ja ei pea tööd tegema ega keelt õppima. Elu nagu moslemite paradiisis – ainult peksa naist ja joo viina, muret mitte mingisugust.
Seaduste järgi ei tohigi migrantidele ebakvaliteetset Eesti kodakondsust pähe määrida. Kuidas nad siia üldse said, kas Eesti valitsus tõi, kas eesti rahvas küüditas? Ei olnud nii, oli pakt kahe riigi vahel, need olid Saksamaa Ribbentropi isikus ja Venemaa Molotovi isikus.
Mõlemad kirjutasid alla.
Nii et saada on kolonistidel ikkagi ainult kas vene või saksa kodakondsus.
MERKEL MAKSAB ÄRA
Vene riik on oma kohustuse täitnud, vene kodakondsus on kõigil soovijatel olemas, nüüd on vaja sakslasi kottida, et need raiped oma passe tuulutaksid. Kirjutasite paktile alla lojused, helpige siis oma sitta. Andke tibladele Saksa pass, kahju on või. Mille poolest nad türklastest ja murjanitest halvemad on? Seltsimees Merkel, õpetage russofoobia.
Eesti kodanike ja riigi kohus on teavitada muulasi, et neil on saada saksa kodakondsus, et Hitler on selle neile võlgu ja Merkel maksab esimesel nõudmisel ära. Sakslased on ju sõbrad, erinevalt eestlastest, kes on ennekõike monstrumid. Pealegi pole me paktideks isegi parema tahtmise juures võimelised. Nii et eesti kodakondsusest pühkige suu puhtaks.