Kui Puhh mööda valget metsarada Notsu maja juurde tatsas ja ukse taga soojasaamiseks üles-alla keksis, tuli talle üks ümin pähe. Kas tuleb meelde? Puhhi enda arvates täitsa hea ümin, kuid ette kantuna tekkis mäletatavasti kohe segadus, sest kord kõlas sajab lund, tidili-pom ja siis ajab lund, tidili-pomm. Raamat pajatab: kui Puhh oli kuulajale selgitanud, et ühes värsis oli üht- ja teises teistmoodi tidili-pomm, tundis ta enda ometi kaunikesti segaduses olevat.
KAVALPEADEST KOHTUTÄITURID
Ometi ei lasknud Puhh ennast häirida. Nagu jäi nn parkimistrahvide küsimuses justiitsministeerium kõigutamatuks. Et kõik o n korras, aga kui väga soovitakse, võime ka seaduste sõnastust muuta. Milles küsimus! Lisaks veel selgitus, et mõningate oluliste klauslite mitmeti mõistmine tuleneb (karistada saanud) autojuhtide ebakorrektsest sõnakasutusest. Ajakirjanduses ilmutatu põhjal aga ilmnes, et ka riigiametnikud ei hooli sõnade täpsusest ega suvatse mõelda seadusaktide oluliste paragrahvide tähendusele.
Ajakirjanik küsis justiitsministeeriumilt, kas tõesti lubavad seadused kohtutäituritel arusaamatult pika aja vältel (kuni kolmkümmend aastat) sisse nõuda mitu aastat tagasi määratud trahve turvavööta sõitmise või auto valesti parkimise eest. Ministeeriumi nõunik Kaisa Summel vastas tööandjale truu ametnikuna: nii pikk raha sissenõudmise aeg tuleneb seadustest. Ning samas märkas ta aiaauku, lisades: politseitrahvide puhul saab inimene kohtult küsida trahvi aegumist, kuid inimesed tavaliselt lihtsalt ei tee seda.
Ehk polegi ministeeriumi töötajal öeldu mõtlematu kõrvalepõige, vaid ta annab mõista, et karistusotsused peidavad endas mingit juriidilist ebakõla, millele toetudes peab kohus tegema otsuse karistatu kasuks. Ei ole ju mõeldav, et politsei lähtub karistust määrates ühest ja kohus seda hinnates mingist teisest seadusaktist. Ning vahepeal laveerivad kavalpeadest kohtutäiturid, kes kasutades ära olukorda, et paljud jätavad kohtusse pöördumata, passivad raha nõudmise päeva kas või hulk aastaid – kuni karistatu majanduslik seis kosub?
Trahvid kergemat liiki rikkumiste eest, mida klaaritakse väärteomenetluse korras, lähevad kindlasti korda väga paljudele, kuid seal pole ju tegu raskete kuritegudega ja suurte summadega, mille pärast peaksid justiitsministeeriumi töötajad ilmutama erakordset närvlikkust ja õigustama ebamõistlikult pikka aegumistähtaega, mida kõne all olevate rikkumiste puhul tegelikult ei näe ette – nagu ajakirjanduses on selgitanud vandeadvokaat Andres Suik – ei väärteomenetluse seadustik ega täitemenetluse seadustik.
ÕIETI SÄTITU VEEL ÕIGEMAKS
Justiitsminister Rein Langi hooletult välja paisatud väidete õigemaks rihtimisega nägid vaeva ministeeriumi asekantsler Marko Aavik ja uuesti Andres Suik. Väide, et auto valesti parkimise puhul pole alust rääkida väärteokaristusest, vaid tegu on leppetrahviga, mida ei registreerita karistusregistris, leidis kohenduse, et minister mõtles siinkohal viivistasu, mis nõutakse tagantjärgi, kui parkimise eest on jäetud maksmata, ning see pole rahaline karistus ega tõepoolest kanta seda karistusregistrisse. Väide, et viivistasu nõue kuulub eraõiguse valdkonda, sai paranduse, et seda siiski ei saa käsitleda eraõigusliku nõudena, tegu on avalik-õigusliku kohustusega. Ministri arvamusele, et 30-aasta pikkune parkimistrahvi sissenõudmise aeg on õige, järgnes täpsustus: auto valesti parkimine, lahtise turvavööga sõitmine ja kiiruse ületamine loetakse ikkagi väärteoks ja sel puhul määratud trahvi sundtäitmise aeg on 18 kuud.
Asekantsleri kinnitus, et viivistasude küsimuses ei valitse mingit segadust, tekitab aga nõutust, sest on ju minister Lang öelnud, et seadusest, mille alusel parkimistrahve määratakse, võib mitut moodi aru saada. Siinkohal pidas minister silmas küll viivistasu ja selle aegumise aega, kuid kokkuvõttes tähendab see segase seadusetähe täpsustamist, ja see on hea. Teatavasti tavatses Puhh oma värsket loomingut kohe seltskonnale esitada ja ega temalegi sapised repliigid meeldinud, kuid paaril korral võttis kriitikat arvesse, tehes muudatuse kas või ainult viimases värsis.