Minult on küsitud, millised on kolm kõige suuremat lollust, millest oled kuulnud, või milles sa oled osalenud? Lähiminevikust meenub eriti reljeefselt Reformierakonna lubadus viia meid Euroopa viie kõige rikkama riigi hulka.
PUMPAME KRAATRI TÜHJAKS
Pisut kaugemast minevikust meenub paduvihmas toimunud Kaali kraatrijärve tühjakspumpamine 1978. aasta sügisel, selleks et uurida selle põhjakihte. Kuna paljud on antud inimfantaasia pärli unustanud, siis toon meenutuseks paar killukest.
See oli Baltimaades erakordselt vihmane sügis, selle asemel, et järve uurida mõni aasta hiljem madalseisu ajal, mil vett järves peaaegu polegi, asuti nõukogude inimesele omase visadusega järve kuivaks pumpama just vee kõrgseisu ajal. 22. oktoobri keskpäeval käivitati põllumajandustehnikast saadud pump ja ööpäeva jooksul pumbati välja 2000 m3 vett. Sellest jäi väheseks ja “Saare Kalur” tõi juurde veel kaks pumpa. Kuna järv on aga põhjaveetoiteline, siis valgus vesi sinna kogu ümbruskonnast ja hoolimata kõlavatest lubadustest tuli töö katkestada.
PANEME JÕE TAGURPIDI JOOKSMA
Nimetatud kaks esimest rumalust olid seotud tagasihoidlike kulutustega ja häbistasid vaid inimmõistust. Kuid kolmas, millest ma tahan juttu teha, oleks nõudnud sadu miljardeid rublasid rahva raha ja pealegi tekitanud erakordselt suurt keskkonnakahju. Tegu oli Siberi jõgede lõunasse suunamisega.
Vastavalt NSV Liidu Riigiplaani korraldusele nr 140 2. detsembrist 1980, mis baseerus NLKP KK ja Ministrite Nõukogu ühisotsusel nr 1048 21. detsembrist 1978, esitas kõrgetasemelise ekspertkomisjoni juht tehnikadoktor Juri Bokserman 30. detsembril 1982 riigiplaani juhile Nikolai Baibakovile avalikkuse eest varjatud ettepaneku Põhja jõgede vete osaliseks suunamiseks Volga jõkke ning Siberi jõgede vete suunamiseks Kesk-Aasiasse ja Kasahstani.
Ettepanek baseerus 149 teadus- ja projektasutuse 15 aasta pikkusel tööl. Tunti muret, et nõukogudemaa paiknes Ameerika Ühendriikidega võrreldes tunduvalt väheviljakamatel muldadel ja ebasoodsamates kliimaoludes, mis raskendas sellest “paturiigist” ettejõudmist. Idee Kasahstani ja Kesk-Aasia viljakaks muutmiseks tekkis juba Nikita Hrust?ovi ajal, kuid konkreetse ilme võttis see 1975. aastal, kui NSV Liidu Veemajand usministeeriumile anti ülesanne vastavate tööde majanduslik-tehnilise põhjenduse väljatöötamiseks. Nagu ikka, põhjendus leiti ja 1978. aastal kiitis plaanikomitee ekspertkomisjon selle heaks. Leiti, et Sõr-Darja ja Amu-Darja kuivavad sajandi lõpuks ära ja põllumajanduse laiendamine nende valglates on võimalik vaid täiendavate veeressursside lisamisega. Odavaimaks variandiks peeti Turgai suunda, mis kindlustanuks aastas 20-25 kuupkilomeetri vee lisandumist põuastesse piirkondadesse. Hiiglaslik kava leidis eelneva heakskiidu NLKP XXV Kongressi otsustes riigi majanduse edendamiseks aastail 1976-1980.
Millised olid siis põhjendused? Lähtuti vaid ühe konkreetse piirkonna majandusest, sest Kesk-Aasia liiduvabariigid ja Lõuna-Kasahstan andsid üleliidulisse fondi praktiliselt kogu puuvilla, 40% riisist ja 35% viinamarjadest ja juurviljast. Öeldule lisandus suur loomulik iive, mille tulemusena sajandi lõpuks prognoositi regioonis 50 miljonit elanikku. Senine toodang baseerus eelkõige niisutatavatel aladel, mille pindala oli “kõigest” 7 miljonit ha. See kavatseti viia 58 miljoni hektarini. Oli selge, et kohalike veeressursside baasil oli eesmärgi saavutamine võimatu.
Saada aga lisaks mingid “tühised” 25 km3 Obi-Irtõ?i basseinist tundus lihtsaimast lihtsaim. Trass kavandati Obi jõest Belogorje küla juurest piki Irtõ?i vasakkallast ja seejärel piki Toboli paremkallast üle Turgai sadula Sõr-Darjasse D?usalõ juures. Kanali maksumuseks hinnati 13,6 miljardit rubla, kuid sellest saadav kasu tundus olevat 150 miljardit rubla.
TUNNISTADA VIGU
Kõik oleks ehk nii läinudki, kui ühiskonnas poleks selliseid vastikuid inimesi nagu teadlased. Eks teadlasi püüavad ju vältida ka Eesti riigi praegused valitsejad, sest nad kipuvad tegema rumalatele ettepanekutele kriitikat ja ei lase valitsejatel oma kuulsust ja heaolu rahulikult nautida.
Eeskätt NSV Liidu Teaduste Akadeemia ja selle instituutide ning komisjonide ettepanekul lasti suurejooneline kava kraavi, sest arvestamata olid jäetud üleujutatavatel aladel paiknevad loodusressursid ja projekti võimalik mõju kliimale. 20. augustil 1986. aastal võtsid NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse “Põhja ja Siberi jõgede vete osalise ümbersuunamise tööde lõpetamisest”.
Oma vigu tunnistada pole kunagi hilja. Ehk hakkab see vanarahva tarkus kunagi tööle ka Eesti Vabariigis?