VÄIKE SUUR OKTOOBER
?Kuid miks armastus alati riimub surmaga? Paljude vene klassikute igavene küsimus. Sellepärast, et armunuile kangastub kolmas rütm – ülestõusmine. Armastusest haaratud aeg aga seiskub. Aeg oma mineviku ja tulevikuga on nagu viitamine armastuse suhtelisusele, mis tunnistab ainult igavest olevikku, – aja jaoks talumatut. Armastus januneb palavikuliselt kogeda surma ja üles tõusta. Minna üle elavasse igavikku. Käia Kristuse teed. On ju surm armastuse poolt ja peab olema üles tõustav. Kuid Tema ülestõusmine on kiretu ja Tema igavik hingetu, mis armunute jaoks on hullem põrgust. Sinna minnaksegi. Võib-olla Tema on armukade? Las armastatakse Teda ja teatakse, et Tema teed ei saa keegi korrata.
BULGAKOVI ÜLESTÕUSMINE JA VALGUS
Kõige lihtsam lugu on kirja pandud “Meistris ja Margaritas”. Voland ja tema kaaskond lubasid Margarital tulla tagasi maa peale. Pärast Saatana balli toodi meister hullumajast tagasi ellu, ühendati armunud ja pandi nad elama vannitoaga korterisse, anti veel ka hobuseraud briljantidega, et nad milleski puudust ei tunneks. Ning valmistuti ära lendama, kuid Volandile ilmus Leevi Matteus ja palus Jeshua nimel: “Ta? palub sind, et sa võtaksid endaga kaasa meistri ja õnnistaksid rahuga. Ta palub, et seda, kes armastas ja kannatas tema pärast, võtaksite te samuti?”
Jeshua palub ja armunud tapetakse.
Ja saadetakse rahusse, sest need, kes soovisid ülestõusmist, ei vääri valgust.
Mitu korda tahtis Tsvetajeva uskuda armastust, võrreldes seda siiski surmaga:
Surm – ja ei mingeid muretsemisi!
Mürk, rööpad, tina – on valida!
PÄÄSTEV MORFIUM
Ja nõnda on kirjanik alati Aadam, kes on pagendatud Paradiisist, häälestatud igavikuks, heliks, mis kandub vaid temani, pole tal eriti tegemist sellega, mis toimub teistega, üldse kõigiga ja ühte moodi.
Mihhail Bulgakov eraldas end sellest haigusest, mis haaras kogu rahvast, – Suurest Oktoobrirevolutsioonist 1917. aastal oma isikliku haigusega, – just sel perioodil sai temast narkomaan.
Täites oma kohust arstina, imes Bulgakov toru kaudu difteeria kilet haige lapse kurgust, nakatus juhuslikult ja pidi endale süstima difteeriavastast seerumit. Seerumist sai alguse sügelus, lõi välja lööve, nägu paistetas üles. Sügelusest ja valust ei saanud ta magada ja palus kirjutada endale morfiumi. Teisel ja kolmandal päeval palus ta uuesti morfiumi, kartes valu ja unetust. Süstimise kordamine kutsus esile kiire harjumise.
Kui arst mõistis Bulgakov suurepäraselt, millised hirmsad tagajärjed teda ähvardavad. Ta hakkaski kord haigusega aktiivselt võitlema, kord alistus sellele. Hiljem kirjutas ta biograafilise jutustuse “Morfium”, kus kangelane elab Oktoobripöörde üle läbi narkootilise rammetuse. “vihm langeb linikuna ja varjab mu eest maailma. Ja las varjab ta seda minu eest. Ta pole vajalik mulle, nagu mina pole maailmas mitte kellelegi vajalik. Laskmise ja pöörde elasin ma üle juba haiglas. Kuid mõte katkestada see ravi haaras mind juba enne lahinguid Moskva tänavail. Tänu morfiumile selle eest, et ta tegi mind vapraks. Mingi laskmine mind ei hirmuta. Ja mis üldse võib hirmutada inimest, kes mõtleb vaid ühest – imelistest jumalikest kristallidest”.
BULGAKOVI OOTETUBA
Mihhail Bulgakovi esimene naine leidis endas mehisust ja jõudu aidata mehel narkootilise sõltuvusega hakkama saada: ta süstis talle destilleeritud vett, pettis, kuulas karjeid ja needmisi. Toimus ime – Bulgakov paranes.
Ta avas erakabineti, kus võttis vastu suguhaigeid. “Mihhaili kabinet oli korraldatud väga mugavalt”, tunnistab esimene naine Tatjana Lappa, “haiged ooteruumis istusid sirmi taga ja ei näinud neid, kes arsti juurest väljusid; suguhaigete jaoks oli see tähtis. Võimude vahetus mõjutas vastuvõttu suuresti: iga uue võimu saabudes oli rahvast vähe – kartsid, arvatavasti. Iga võimu lõpus aga – palju. Muidugi, rohkem käisid sõdurid ja igasugu kaltsakad – rikkad inimesed põdesid neid haigusi harva. Nii et sissetulek oli väike.”
Algas kirjanduslik tegevus. Nähtavasti uskus Bulgakov, et suudab kirjanduses jätta riikliku, mehhaanilise, poliitilise elu ainult foonina, millel hakkavad toimuma tema teoste sündmused, sündmused, mille kirjeldamisel ta on täiesti vaba, irooniline, terav, aga peamine – ta ütleb armastusest seda, mida enne teda keegi ja kunagi pole rääkinud.
INNUSTUSEST
Kuid meie meenutame, millise sõnaga riimub “armastus”. Orwelli romaanis “1984” säilitab kangelane inimese kuju täpselt selle hetkeni, kui ta reedab oma armastatu, niipea, kui ta loobub temast, pole ta enam ohtlik riigimasinale.
Mihhail Bulgakov võis lakata armastamast reaalset naist, kuid peaaegu kahekümne kirjanduses tegutsetud aasta jooksul ei nõustunud ta loobuma innustusest, sellest armastusest, mis aitas tal süsteemile vastu seista.
Ta talus õudust ja poolnäljast eksistentsi, ta kartis üksinda tänavale minna ja ootas hoopi nurga tagant, ta kirjutas näidendeid, mida ei lavastatud, ta kirjutas raamatuid, mis ei ilmunud, teda valati ajakirjanduses solgiga üle, teda sunniti kirjutama kirju palvega anda talle võimalus töötada lavatöölisena?
RÕÕMSA OOTUSE AEG
Lugedes üle “Koera südant”, “Moliere´i”, “Teatriromaani”, “Põgenemist”, “Meistrit ja Margaritat”, ei suuda uskuda, et Bulgakov kirjutas näidendi Stalinist – “Batumi”.
Muidugi, kõike ei otsustatud kohe, vaid järk-järgult. Algul, kolmekümnendate keskpaiku, hakkasid kõigis teatrites ilmuma näidendid Stalinist ja tema osast Aja Loos ja ajaloos. Venemaa peamine teater MHAT ei saanud endale lubada etendada midagi madalaproovilist, puist, kirjutatud avalikult sotsiaalsel tellimusel. Põlualune Bulgakov ei saanud kirjutada midagi päris viletsat, seda poleks lubanud talent.
Ja hakkasidki mhatlased teda ümber rääkima, selgitades, et selline näidend – lugu suurest juhist – muudaks täielikult Bulgakovi seisundit, väga lootis edule ka kõige armastatum kolmas naine – Jelena Sergejevna. Tema märkmed selle perioodi päevikus on täis rõõmsaid eelaimusi.
Minu lemmiknäidendis, Dürrenmatti “Vana daami visiidis” (seda on mänginud ka Ita Ever), lubab naismiljonär õitsengut kogu linnale, igale tema elanikule, kui linlased tapavad ühiselt inimese, keda ta kunagi armastas ja kes ta reetis. Näidendi süzhee on ehitatud sellele, et algul lükkavad inimesed vihaselt ettepaneku tagasi, siis aga, tasapisi, jõuavad otsusele tapmise vajalikkuses.
KAUPLEMISEST
Bulgakov valis näidendi jaoks romantilise jutustuse noorest revolutsionäärist, tema rahutust noorusest. Kujutluses sündis siiralt tormilise ja sihikindla kangelase kuju. Julge noormees kihutatakse välja Tbilisi seminarist, ja kohe pühendub ta revolutsioonilisele tegevusele, juhib kuulsat Batumi väljaastumist 1902. aastal. See surutakse maha ja ta saadetakse Turuhani kraisse?
Helleri romaanis “Midagi juhtus” räägib kangelane sellest, et minnes esimesele kohtumisele armastatud naisega, kartis ta alati avastada tema kehal midagi ebameeldivat, vastikut, mingit karvast soolatüügast ning kui ta ainult juhtus selleni jõudma, hakkas ta teda ennastunustavalt suudlema, et lämmatada jälkustunnet kire simuleerimisega.
Bulgakov tegi ebainimliku katse muuta jälkustunne vaimustuseks ja murdus.
Ta arvas, et “Batumi” annab talle võimaluse avaldada “Meister ja Margariita”, et toimub kaubavahetus. Sõbrad, kes kuulasid sel aastal peatükke “Meistrist?”, rääkisid, et romaani ei trükita, et Bulgakovit ootab selle eest tagakiusamine, tema aga üksnes naeratas kavalalt ja oli kindel, et ikkagi trükitakse.
ALANDUSE LÕPLIKKUS
Näidend oli valmis. Teatris loodi brigaad, kes pidi sõitma Tbilisi ja Batumi nägemaks paiku, mida tuli mängida laval. Sõideti suure mugavusega. Äkki peatati rong Serpuhhovos ja anti üle telegramm: “Vajadus sõidu järele on ära langenud, pöörduge tagasi Moskvasse”.
Moskvas teatati Bulgakovile: pole vaja teha mingit võltsi nägu, nagu kirjanik Stalin kirjanduslikul kujul, pole vaja asetada teda väljamõeldud olukordadesse ja pole tarvis talle suhu panna väljamõeldud sõnu? Bulgakovile anti mõista, et tema katse muuta suhtumist endasse kukkus läbi, et ta kaotas.
Bulgakov varises kokku. Ta rääkis neil päevil oma sõbrale Sergei Jermolinskile: “Sa mäletad, kui keelati “Turbiinide päevad”, kui võeti maha, lükati tagasi “Moliere”? Ning sa mäletad – kui raske see ka polnud, ei lasknud ma käsi rüppe. Ma jätkasin töötamist, Sergei! Ja vaata nüüd – ma laman sinu ees langenuna?”
Kogu oma elu oskas ta sulatada ühte oma armastust ja loomingut, kuid ta ei saanud midagi teha alandusega – alandus pole produktiivne, temast ei saa midagi välja pigistada, peale ujeda agressiivsuse ja alandliku surma.
LOOTUSETU SPEKTAAKEL
Võitluses jumalatega kaotab kangelane alati, kuid see tema kaotus toob talle kuulsuse, tema tragöödia jääb sajanditeks ja paneb üha uusi ja uusi põlvkondi tundma selguse katarsist; teenides jumalaid, loobudes armastuse nimel nende vastu endast ja oma lähedastest, kaotab kangelane samuti, kuid see tema kaotus on seotud häbi ja põlgusega, põlvkonnad kustutavad ta oma teadvusest, sest sajad ja tuhanded sama nõrgad inimesed asendavad teda, mängides sedasama lootusetut spektaaklit.
Võib olla mõtles sellest surev Bulgakov, jättes endast maha näidendi “Batumi”.