2005|. aastal sõlmisid Venemaa ja Saksamaa kokkuleppe, mille kohaselt rajatakse Läänemerre gaasijuhe. Väidetavalt kogu Euroopa hüvanguks. Tegelikkuses jääks gaas aga Saksamaale. Venemaa tegevus Läänemerel intensiivistus ja seda ka Eesti territoriaalvetes, kus Vene merelaevastiku uurimislaev ilma loata töid alustas. Naaberriike, keda toruprojekt puudutab, ei kavatsetudki projekteerimis- ega otsustusprotsessi kaasata, selle asemel rünnati hoopis Eesti-Soome kaabliprojekti Soome lahel, mis sai ägeda kriitika osaliseks. Ühtlasi hoogustas Venemaa oma Soome lahe nafta ja söesadamate laiendamist ning käivitas eeskätt sõjalisest seisukohast olulise praamiühenduse Kaliningradiga.
GAASITRASS ON RELV
Venemaa on ka deklareerinud, et ta omab õigust terrorismivastases sõjas rünnata ükskõik kus asuvaid sihtmärke. Samuti olevat tal ka ainuõigus määrata millises tegevuses nähakse terrorismi ning mis on ohuks Venemaale ja nn. kaasmaalastele välismaal, kelle huve neil olevat õigus ja kohustus kaitsta.
Seega oleme me olukorras, kus Venemaa on esitanud naaberriikidele varjatud sõjalise ähvarduse ning gaasitrassi ehitamisega üritab kehtestada Balti riikidele sisuliselt ka sõjalist blokaadi. Lõikab ju gaasitrassi “kaitsev” Baltimere Laevastik meid meritsi ära nii Skandinaaviast kui ka Lääne-Euroopast ning Skandinaaviamaad omakorda Keskja Ida-Euroopast. Vägisi meenuvad Teise Maailmasõja eelsed sündmused 1939-1940, mis Balti riikide suhtes algasid käegakatsutavalt just mereblokaadiga ning Venemaa tegi kõik endast oleneva, et Euroopas sõda vallandada. Täna sõda veel karta pole, kuid Vene sõjalaevastik suudab märksa tõhusamalt tegutseda kui toona ning kujutab endast tohutut julgeolekuriski juba tervele Euroopale. Venemaa kaotas oma raketibaasid endise sotsialismileeri maades, nüüd asendavad neid raketid ujuvatel baasidel. Lisaks tasub siinkohal meenutada ka Venemaa otsust taganeda Euroopa tavarelvastuse piiramise kokkuleppest.
Rootsi, Eesti ja mitmete muude maade kaitseeksperdid on viidanud mitmetele sõjalistele aspektidele, mis ohustavad otseselt kõigi Läänemeremaade julgeolekut. Gaasitrass on, paigutades sinna moodsaima luuretehnika, otseselt kasutatav sõjalistel eesmärkidel, paljastamaks vaenlase allvee- ja pealveelaevu, häirimaks nende kommunikatsioonisüsteeme jne. Nüüd püütakse sõjaliselt erapooletu Rootsi vastuseisu vaigistada ja neid ära osta Gotlandi süvasadama ehitamisega.
SISEMEREKS MUUTMINE
Tänu poliitilise initsiatiivi äraandmisele on tänaseks Eesti ja Venemaa osad jälle vahetunud. Kui peale taasiseseisvumist oli NSV Liit rahvusvahelisel areenil Eesti suhtes kaitseseisukorras, siis nüüd ei suuda Eesti end Venemaa propagandarünnakute ja alusetute süüdistuste suhtes isegi kaitsta. Suutmata tõrjuda pidevaid poliitilisi rünnakuid on Eesti taandunud ja loovutanud järk-järgult peaaegu kõik õiguslikud positsioonid, millel püsides saavutati varasemad võidud.
Kui Venemaast oleks arenenud peale NSV Liidu lagunemist demokraatlik riik, ei pruugiks teda halbades kavatsustes ehk kahtlustadagi, kuid kuna Kremlis tõstab hoogsalt pead poststalinism koos imperialistlike pürgimustega, peame me arvestama oma kogemustega ning senisest aktiivsemalt seisma enda õiguste ja suveräänsuse eest. Meie ajalugu ja hilissündmused tõestavad, et Eesti iseseisvus on suurimaks pinnuks silmas vene ?ovinistlikule der?aavale.
Kogu küsimus ongi tegelikult selles, milline ikkagi on selle löögirusika paigutamise eesmärk Läänemerre ning millise seisukoha võtame meie ja teised Läänemereriigid. Kas Eesti jääb kõrvaltseisjana vaatama, kuidas meisse varjamatu vaenuga suhtuv riik võtab endale peremeherolli meie vetes või astume selle takistamiseks konkreetseid samme? Gaasitrassi rajamine on vaieldamatult Läänemere vallutamise, militariseerimise ja Venemaa sisemereks muutmise protsessi ettekääne, mitte eesmärk iseenesest. Ainuüksi gaasitrassi olemasolu muudab Vene relvajõudude kohaloleku Kremli meelest “legitiimseks”.
LÄÄNEMERI, SURNUMERI
Loomulikult ei tohi unustada ka Venemaa praktikat kasutada energiat, antud juhul gaasi, relvana. Tehes lääneriigid endast sõltuvaks, suudab Venemaa nendega manipuleerida ja teineteise vastu ära kasutada. Jaga ja valitse on vana, äraproovitud meetod. Sobival hetkel saab lisaks kõigele ka kraanid sõna otseses mõttes kinni keerata. Mis loevad siis võimalikud keskkonnaohud, mis gaasitrassi ehitamisega paratamatult kaasnevad. Vene vanasõna ütleb: Kui puid raiutakse, siis laastud lendavad.
Me ei oota looduselt armuande, me võtame need ise, kuulutasid kommunismiehitajad. Läänemerre tuhandete tonnide mürkkemikaalide uputamine, reostatud tööstus- ja militaaralad, kraanist tulev mürgitatud ja põlev vesi ning kümned muud näited venelaste kuritegelikust hoolimatusest looduse vastu on meil omast käest võtta.
Miljonilinna Peterburi reoveed voolavad endiselt otseteed Soome lahte. Ja kui gaasitrassi ehitamisel jäävadki ette kümned tuhanded Teise Maailmasõja järel Läänemerre uputatud mürgitünnid, millede uputamiskohti venelased ei vaevunud kaardistamagi, ei lase suur ja avar vene hing end sellest tõenäoliselt häiridagi. Tegijal ikka juhtub, mis sest, et kogu meri aastakümneteks surnumereks muutuda võib. Sellel, et meie ja hulk muid rahvaid mere kaldal elame ja paljud siit oma elatise saavad, ei lasta segada oma “ülimate” eesmärkide elluviimisel. “Mne pohhui” (mul ükskõik), on üks lemmikfraas, mis selle riigi olemust hästi iseloomustab.
MEREPIIRI KÜSIMUS
Ammu oleks aeg avada oma silmad ning mõista, et Venemaa ei ole Euroopa riik, et seal ei kehti euroopalikud arusaamad ega maailmavaade. Euroopalik õigusruum seal ei kehti, sest lepingud ei ole Venemaal täitmiseks, vaid vahendid eesmärgi saavutamisel, mis heidetakse kõrvale niipea kui võimalik. Venemaad ei saa võtta euroopalike mallide järgi.
Venemaa ei lase end suruda Soome lahe porilompi, ütles Stalin Eestile baaside lepingut peale surudes. Ometi istub Venemaa NSV Liidu lagunemisest alates jälle sealsamas porilombis ja Balti riigid, kus olid nende sõjasadamad, kuuluvad NATO-sse. Putin tahab välja murda ning kehtestada jälle Venemaa hegemoonia tervel Läänemerel.
Kõige lihtsam ja efektiivsem on tõrjuda hukatusliku gaasitrassi ja vene armaada tulekut meie vetesse ja Läänemerre, on viia Eesti merepiir tagasi sinna, kus ta rahvusvahelise õiguse kohaselt olla võiks ja Eesti huvides olema peaks – 12 meremiili kaugusele. Sinna, kus ta ka enne ühepoolset ja täiesti põhjendamatut tagasitõmbamist 1994-ndal aastal oli. Kui ka Soome, kes meie eeskuju järgis, sama teeks, saaksime me otsustada, mis Soome lahes, meie territoriaalvetes toimub. Mitte kellelgi ei oleks legitiimset võimalust tegutseda siin meid ohustaval viisil.
Venemaaga suhtlemises on edukas vaid üks mall – tuleb olla otsekohene ja järelandmatu, sirgeselgne ja oma riigi huvide eest väljas. Valitsus ja Riigikogu peavad taastama meie territoriaalse terviklikkuse ja territoriaalvete ulatuse ning ütlema meid ja tervet Euroopat ohustavatele Venemaa kavadele muuta Läänemeri oma sisemereks selge ja kindla EI.
See on meie julgeoleku ja suveräänsuse küsimus ning nende kahe asja üle ei kaubelda.
* * *
“LEGITIIMNE” ÕIGUS “GAASI ANDA”?
Majandustegevuse kõrval pürgib Venemaa suurendama oma poliitilist mõju Läänemerel, kuid kuidas tagada selle tõsiseltvõetavust, kui selle taga ei ole sõjalist jõudu? Nagu teada, ongi Venemaa juba käivitanud uue relvastusprogrammi, mille käigus kavatsetakse oluliselt suurendada Balti mere laevastikku ja tuuakse siia lisaks kümme uuema põlvkonna diiselelektrilist Lada-klassi allveelaeva. Pealveelaevastikku täiendatakse uute Stealth tehnoloogial põhinevate Steregushy-klassi korvettidega, mis on võimelised ründama pealvee-, allvee-, ranniku- ja õhusihtmärke ning mis on varustatud ka mitmeotstarbeliste helikopteritega.
Meenutuseks: Venemaa lähinaabritel Soomel, Eestil, Lätil ja Leedul ei ole mitte ühtegi allveelaeva, peale mõne haruldase muuseumieksponaadi, mis enam isegi vett ei pea. Venemaa presidendi Vladimir Putini ja mereväe ülema admiral Vladimir Masorini sõnul on energia turvalisuse tagamine prioriteediks number üks, ning need laevad hakkavad “kaitsma” nafta- ja gaasitransporti Läänemerel. Lisaks on antud käsk moodustada samal eesmärgil Gazpromi eriarmee. Paraku oleme me teadlikud Venemaa ambitsioonidest ning Karaganovi doktriinist, mille järgi piiririigid ehk meie, oleme kuulutatud nn. lähivälismaaks kelle mõjutamist ja siseasjadesse sekkumist, kuni riigipöördekatsete organiseerimiseni välja, mida nägime aprillis, peetakse täiesti õigustatud tegevuseks. Gazpromi eriarmee kasutamine loob täiendavalt erinevate provokatsioonide korraldamise võimalusi.
Seega võtab Venemaa endale “legitiimse” õiguse rünnata ükskõik millisel ettekäändel ükskõik millist riiki ja torujuhtme ohutuse kaitsmine annaks ettekäändeid juurdegi.