10. mail 1945 kell kolm öösel kadus Norrale kuuluva Holsn¸y saare juures veepinnalt kummaline toru. Kohe seejärel hakkas kohisema merevesi ja pinnale tõusis hiiglaslik allveelaev; muidugi mitte kollane, vaid süsimust nagu öö. See oli Saksa allveelaev U-977, mille kohta hakkasid peatselt levima kuuldused, et just see on toimetanud Argentiinasse või koguni Antarktikasse Adolf Hitleri, Eva Brauni, Martin Bormanni ja veel mõned natside tippseltskonda kuuluvad mehed. Käesolevas loos püüame uurida välja, kuidas tegelik ajalugu korrespondeerub kõige absurdsemate kuulujuttudega.
NALJA KAH
Kuulujutt, et natsidel oli Antarktikas salajane baas, on ringelnud kogu sõjajärgse aja. Näiteks usub keegi blogija Anthonynorth, et natsidel oli Aaria ühing, kellele südamelähedaseks Salajase Maa projekt. See tähendab, et meie planeedi sees asub ülisalajane, natuke pisem Maa, mis maakoorele kõige lähemal just Lõunamandril. Just seal, igijääs ja -külmas on endale Sise-Maa koorele pelgupaiga loonud aarialaste seltskond, algul karastunud ekstreemsetes tingimustes ellu jäämiseks, kuid hiljem oma linnu suurte mugavusteni täiustanud. Adolf, Elvis ja Marylyn elavad just seal ühes kadunud Atlantise rahvaga.
Keegi teine blogija Nordicist aga usub, et Hitler ja teised toonased Saksa liidrid kohtusid Maast 39 valgusaasta kaugusel paikneva kaksiktähe Zeta-Reticuli üleni hallikasroheliste esindajatega, kes varustasid neid alamrassiga (katsete jaoks) ja moodsate kiirete lennumasinatega. Olevat tehtud isegi paar pilti onu Adolfist koos pisikese zetaretiikullasega, millest ühel zetaretiikullane annab Adile kätt ja teisel solvunult ei anna. Kolmas pilt on tehtud tulnukast kuuse taga kusemas. Käe andmine, sellest loobumine ja lõpuks kõige peale kusemine võiksid olla selle tulnuka justkui erinevad käitumisviisid inimtsivilisatsiooni tundma õppimise eri etappidel.
SAKSLASTE AKTIIVSUS ANTARKTIKAS
19. jaanuaril 1939 astusid 33 Saksa ekspeditsiooni liiget Kuninganna Maudi maale Antarktikas. Peaaegu pool Antarktika rannikust kuulutati Suur-Saksamaa omandiks, Deutsch Neuschwabenlandiks. Göring andis käsu, et Saksa uue territooriumi sisse peaks tingimata kuuluma ka Lõunapoolus. Kaks lennukit hakkasid jääle viskama must-valgeks värvitud haakristiga raudjurakaid, et märkida Suur-Saksamaa uut piiri. Sakslased ei hoolinud sellest, et kogu sellele territooriumile pretendeerisid juba ammugi norrakad. Mõned arvavad, et Kuninganna Maudi liustik on koht, kus Kolmas Reich eksisteerib de jure tänase päevani, kuivõrd 8. mail 1945 allakirjutatud tingimusteta kapituleerumise aktis ei olnud Antarktisest poolt sõnagi. Ükski riik ei ole kunagi tunnistanud Saksamaa õigust mis tahes Antarktika osale.
1939. aasta ekspeditsioon oli mõeldud otsimaks saksa vaalaküttidele sobivat baasi. Sõjaks valmistuvas riigis nõudis parfümeeriatööstus sadade tonnide kaupa vaalarasva. Sõdurid peatselt avatavatel rinnetel vajasid lisaks relvadele ka seepi. Uued polaarekspeditsioonid olid kavandatud ka 1940. ja 1941. aastateks, kuid need tühistati.
LUPSTI JÄÄ ALLA
Juulis ja augustis 1945 jõudsid Argentiinasse, Mar del Plata mereväebaasi Saksa allveelaevad U-530 ja U-977. Mõlemad olid läbinud pika ja raske tee Norra rannavetest Argentiina omadesse, neist viimane oli sõitnud 66 päeva ühe mootori jõul. Mõlemad alused alistusid Argentiinale kui liitlaste poolel sõdinud riigile. Kuid 16. juulil avaldas Argentiina kõmuleht La Critica artikli, milles väideti, et U-530 oli saabunud salajase missiooniga: kõigepealt toimetas U-530 Hitleri, Brauni, Bormanni ja teised ülisalajase Thule Ühingu liikmed Antarktikasse ja tuli siis silmakirjaks Argentiinasse, et siin allaandmist teeselda. Tegelikult rajasid nad Kuninganna Maudi maa jääkoobastesse uue ühiskonna, Neljanda Reichi, mille insenerid töötavad ohtlike salarelvade, näiteks “lendavate ketaste” kallal. Selles ajutises punktis ootavat tippnatsid kõigest hoolimata oma tundi, et külvata Maa üle aaria üliinimestega ja paisata kord lõplikult põrmu untermenschide põlastusväärsed hordid. Põhjala kangelaste tõeline hiilgav tund alles tulevat.
Nähtavasti on siin tegemist põlise anglosaksi müüdi kaugete heiastustega. Ka kuningas Arthur arvatakse aegade lõpul üles tõusvat kusagilt Cornwalli kaljudest, kuhu ta olevat maetud. Ka Friedrich I Barbarossa magavat Tüüringimaal oma Kyffhäuseri koopas, naastes maa peale, kui rahval on raske. Tõelise kangelase puhul ei ole anglosaksid kunagi uskunud, et nad lõplikult kadunud on, selleks olid nad liiga võimsad. Surm nende puhul ei toimi. Hitleri surma mittetoimumisele näis muidugi viitavat see, et tema surnukehast ei ole leitud midagi, mida praegu näiteks DNA abil saaks kinnitada.
TÄNUVÄÄRT MÜÜT
La Critica artikkel kajas kohe vastu üle kogu maailma. Tegelikult on natside kadumine Antarktikasse tähelepanuväärne müüt, eriti kui arvestada, milliseid passaa?e see näiteks ulmekirjandusele annab. Eks vaadelgem siis tõelistele asjatundjatele toetudes, kas allveelaevad U-530 ja U-977 said mais-juunis 1945 viia mingitki gruppi inimesi Kuninganna Maudi maale Antarktikasse.
Suvel takistavad allveelaevade ligipääsu selles regioonis paakjää tohutud massid. Jäämägede ümbermõõt on Kuninganna Maudi maal suviti kuni 2 km. Jõudmaks suvel rannikuni, oleks üks U-boot pidanud sõitma üle kolmesaja meetrises sügavuses jää all 1000 kilomeetrit ja teine koguni 3300 kilomeetrit. Teise maailmasõja ajal oli küll juhuseid, mil allveeoperatsioone korraldati jää all, aga siis ei liikunud Saksa U-Boot´id seal kokku mõndakümmet kilomeetritki, rääkimata tuhandetest. Asi on selles, et need laevad ei ole jääkindlad ja rüsijää massis litsutakse nad puruks.
Paakjäält ei saa startida ka lennukiga, tuleb oodata talve, mil pääseb rannikule. Hitleri
re?iim langes väga halval aastaajal, seda eriti Lõunamandrile põgenemiseks. Enne, kui Hitler oleks näinudki mõnda adélie pingviini, oleks ta olnud sunnitud kümneid kordi ronima majakõrgustel püstloodis jääseintel, sama palju ööbima telgis, mida ümbritseb kuni neljakümne kraadiline pakane.
PIRAADI SÜDA LAEKAS
Kuid ka sellele väitele on vandenõuteoreetikutel vastuväide. Egas siis füürer ise Antarktikas käinud. Tema tappis end oma Berliini punkris 30. aprillil 1945, kuid tema tuha toimetasid noored heledapäised teutooni vägilased Antarktikasse, noodsamad, kes olid suutelised eelkirjeldatud raskusi läbima. Hitleri tuhk pakiti ühes teiste natsi aaretega kuude raskesse pronkslaekasse ja selle viis “maailma otsa” allvelaevade müstiline fantoomkonvoi, et garanteerida nende “kultuuriväärtuste” säilimine paremate aegade saabumiseni. Need aarded viidi Kuninganna Maudi mäestikku (saksa pruugis Mühlig-Hoffmanni mägedesse), kus asuski hitlerlaste salajane baas.
Jällegi, et sellesse piirkonda suvel jõuda, peaksid allveelaevad laskuma? kuni kilomeetri sügavusse ookeani, et jää serva alt sõita ja kuhugi sellisesse paika jõuda, kust võimalik pinnale tõusta. Paraku oli II Maailmasõja aegsete allveelaevade efektiivse tegutsemise sügavuspiiriks 250 m.
TABARIN JA HIGHJUMP
Sõja ajal võtsid britid selles piirkonnas ette operatsiooni Tabarin ja pärast sõda ameeriklased operatsiooni Highjump. Neist esimese põhjused on siiamaani suletud Briti Kuningliku Mereväe arhiivide tolmunud kaustadesse ja selle seletusteks ringlevad üksnes spekulatsioonid. Briti sõjalaevad olevat asunud piirkonda läbi kammima, et leida üles Saksa allveelaevastiku salajane varustusbaas ühel Argentiinale kuuluval ja asustamata saarel. Sel ajal polnud ka mingit kahtlust, et selliste Lõuna-Argentiina saarte valitsejad on konservatiivid ja rassistid, kes suhtuvad teljeriikide poliitikasse varjamatu sümpaatiaga. Vandenõuteoreetikud aga usuvad, et see operatsioon võeti ette Saksamaa Antarktika-baasi vastu.
Seevastu Highjump´i manöövrite põhjus on teada – operatsioon rajati eeldusele, et peatselt puhkeb USA ja Nõukogude Liidu vaheline sõda Antarktikas ja strateegiliste pommitajate (ja tulevikus ka rakettidega) on võimalik rünnata üle Lõunapooluse, saavutamaks vastase tuumajõududes ootamatusefekti. 1958. aastal viskas USA 2000 km kaugusel kunagisest Deutsch Neuschwabenlandist Antarktises kolm aatomipommi, neist viimane, 539 km kõrgusel lõhatud tuumapea on inimkonna ajaloo atmosfääri kõrgeimas punktis korraldatud tuumakatsetus. Just nendel põhjustel on avastatud, et beetalagunemine Lõunamandril jätkub normaalsest tunduvalt intensiivsemalt, kuigi kogu meie Maa atmosfäär on üldiselt tunduvalt radioaktiivsem 50 aasta tagusest ajast.
Jälle usuvad “vandenõulased”, et “pommid visati sakslaste hävitamiseks” ning see operatsioon olnudki hitlerlaste lõpp Antarktikas.
LENDAVAD KETTAD
Teoreetikutel on ka hoopis tugevamad argumendid tõestamaks, et mingi jama Antarktikas siiski oli. Pooluselenduri, admiral Richard E. Byrdi hoiatust lõunanabalt tulevate kiirete lennumasinate eest on samuti oskuslikult ära kasutanud ulmekirjanikud.
5. märtsil 1947.a. ilmus T?iili ajalehes El Mercurio intervjuu admiral Byrdiga, milles too hoiatas, et Ühendriike võivad rünnata vaenlase lennukid üle mõlema pooluse. “Nende seni kujuteldamatu kiirus on ainus õppetund, mida oleme saanud praegusest tegutsemisest Antarktise polaarregioonides,” nentis admiral. Admiral Byrd saabus pärast operatsiooni Highjump lõppu tagasi Argentiinast ja seejärel paigutati ta hullumajja. Roswelli-intsidendi tõttu oli UFO-hüsteeria Ameerikas parajasti täies hoos – see oli üks heaoluühiskonnale tüüpilistest massipsühhoosidest, millised puhkevad siis, kui kodaniku tulevik on liialt kindlustatud.
Sõja lõpuks osutus Saksamaa igast küljest ümber piiratuks ja nii jäi tal jõu asemel loota “saksa nutile”. Püüti välja töötada kõikvõimalikke erinevaid üllatusrelvi kajakahurist ja antigravitatsiooniseadmetest ballistiliste rakettideni. Kuid suur osa sakslaste tööst on kadunud, nagu kadus sõja lõpus jäljetult natside
tuumarelvaprogrammi eest vastutanud SSObergruppenführer Hans Kammler.
Praeguseks on teada, et natsidel olid lendava ketta sarnased relvad olemas küll, kuna on leitud jälgi “kuulsa imeleiutaja ja masinate väljamõtleja” Victor Schaubergeri tööst: mingid suure takukoonla sarnased ümmargused tuubid, mille kallal leiutaja töötas Saksa töölaagris sõja lõpul. Veel on Saksa arhiividest leitud abipalveid Saksa füürerile ja valitsusele toetada tööd Kella nimelise seadme kallal salatehases Sudeetide mägedes, milles läbi antigravitatsioonilise välja toodeti suurt hulka elektrit. Neid katsetusi juhtinud teine SS kindral Jakob Sporrenberg selleks spetsiaalselt kaevatud kilomeetritepikkustes käikudes, kus tehas töötas konspiratsiooni mõttes “Tankitehas nr. 1238” nime all. Kui tuli aeg lahkuda, võtsid natsid oma nullgravitatsioonilise koli kokku ja ülejäänu lasid õhku.
NIIDID VIIVAD TALLINNA PROSTITUUDINI
Natsidele oli algusest peale selge, et kui neil kaob ligipääs Rootsi- ja Soome terase- ja niklitehastele, siis on Saksamaa laul sõjas lauldud. Sellepärast pidi saksa teadus imet tegema ja mõtlema alternatiivsetest energiaallikatest juba kolmkümmend aastat enne esimesi päikeseenergia- ja kliimakonverentse. Selleks oli Saksamaal varakult enne sõda olemas SS-i ajutrust Entwicklungsstelle 4, mis pidi juhtkonnale regulaarselt koostama plaane alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõtuks. Kui Schaubergeri ümmargused detailid pärast sõda leiti, hakati kiirelt lendamise tehnoloogiat kirjeldama nii: mootori düüs mitte ei paiska osakesi plahvatuses välja, vaid düüsis tekitatakse kuuma õhu kiire keeris, mis tõmbab osakesi keskme poole. See oli üks variant, kuidas Saksa militaartehnikaga tegelevad USA ohvitserid (kes kõik ära võtsid) toona asja ilmarahvale seletasid.
Niisuguse meetodiga oleks väidetavalt saavutatud ülihelikiiruseline liikumine – nii kiiresti liiguvad tänapäeval vaid need lennukid, mis stardivad kanderaketilt ja mida spetsiaalselt kiirendatakse. Inimesi nende lendavate mürskude sees mõistagi ei ole. Nii kiired lennud olid mõeldamatud ka tänapäeval, kuid näiteks “kättemaksurakett” V2 lendas sõjapäevil sama kiiresti (1,3 km/sek). Et neutraliseerida seesuguse kiire lennuki ümber tekkivat kuumust, olid sakslased välja mõelnud spetsiaalse kattesegu nimega “Victalen”. Nimi anti ühe konstruktori idee järgi, mehe, kes mäletas veel kuulsat Tallinna prostituuti Alexandrina Victoriat.
AJALOO OMATAHTSI TÕLGENDAMINE
Mõistagi ei vii meid kuhugi Saksa imerelvade üle arutamine. Kõlab tõenäoliselt, et midagi sellist kord oli, ja ehk veel enamatki, kuid ühegi riigi sõjaväelased ei ole rahvas, kes laseks kõrvalisi oma tegemistesse kiikama. Vastupidi: kõik salajane muudetakse veelgi salajasemaks.
Ajaloo omatahtsi tõlgendamine aga viib naljakate tulemusteni. Näiteks avastas ajaloolaste ringis väga tõsiseks meheks peetud uurija Igor Witkowski (raamatu The Truth about Wunderwaffe) autor eelmainitud Kella seadme lähedal koha, milles asus nüüdseks metsa kasvanud kummaline natsiaegne rajatis: ümmargusse ringi asetatud pikad sambad. Kõik nüüdseks mahajäetud kohas, kus aga kunagi võis käia käbe elu! Witkowski tõlgendas seda kui Saksa “lendavate ketaste” toiteallikat, kuid täiesti tavalised inimesed, kes ei mõelnud sugugi “eriti salajastes” kategooriates, hakkasid Witkowski objekti nähes naerma: see on ju soojuselektrijaama kõige tavalisem gradiir!
Sudeedi mägede kunagised peremehed, kes nüüdseks ammu lahkunud, hakkasid sinna lihtsalt rajama oma SEJ-d!